2. veebruaril 2018 suri Saksa filosoof Günther Patzig, kes õpetas pikki aastaid Göttingeni ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta oli Göttingeni Teaduste Akadeemia liige ja president (liige al 1971, president 1986–1990), Saksa Analüütilise Filosoofia Seltsi auliige ning Oslo Kuningliku Teaduste Akadeemia liige. Patzig oli 20. sajandi teisel poolel üks mõjukamaid saksa filosoofe, kelle selgele mõistusekasutusele orienteeritud mõtteviis oli inspiratsiooniks paljudele. Erilise tuntuse saavutas Patzig antiikfilosoofia, eriti Aristotelese tundjana. Väga silmapaistev ja hinnatud on tema teos Aristotelese süllogistikast, mis ühendab filoloogiliselt tundliku tekstitõlgenduse moodsa loogika mõttevahenditega (Die Aristotelische Syllogistik, 1958).
Patzigi püüd mõttelise selguse poole peegeldub ka tema mõjukas ja viljakas töös Jena suure matemaatiku ja filosoofi Gottlob Frege (1848–1925) pärandi väljaandmisel, tutvustamisel ja tõlgendamisel. Nii tõi ta vahepeal Saksamaal unustusse jäänud filosoofi tagasi filosoofilisse arutellu ja teadvusesse. Oxfordi filosoof Michael Dummett nimetas Patzigit seetõttu humoorikalt tiitliga „Germany’s refregerator“ („Saksamaa taasfregestaja“). Fregest tõukudes populariseeris Patzig Saksamaal nn analüütilise filosoofia traditsiooni, mis oli toona levinud peamiselt vaid anglosaksi keeleruumis.
Patzigi kolmanda olulise töövaldkonnana võib nimetada filosoofilist eetikat. Mõjukad olid tema kirjutised nii teoreetilise kui praktilise eetika vallas. Teoreetilises eetikas kaitses ta moraali ratsionaalse põhjendamise võimalikkust. Laiemas debatis sai ta tuntuks märksõnaga „eetika ilma metafüüsikata“ (Ethik ohne Metaphysik). Patzigi järgi ei nõua eetika tugevaid maailmavaatelisi ja metafüüsilisi eeldusi, vaid peab tuginema eelkõige universaalsele mõistusekasutusele. Taolise üldise moraalse ratsionaalsuse väljendustena nägi ta nii kantianismi kui utilitarismi. Rakenduseetikas oli Patzigi tähelepanu eelkõige meditsiinieetikal, milles ta kujunes tuntud ja hinnatud mõtlejaks. Tema argumentatiivset selgust hindavad artiklid on pühendatud teemadele nagu eutanaasia, preimplantatsioonidiagnostika, geenitehnoloogia, kunstlik viljastamine, meditsiinilised inimuuringud jne.
Käesoleva järelehüüde autor õppis Patzigi juures eetikat aastatel 2002–2003, kogedes teda inspireeriva õpetaja ja selge ning põhjaliku mõtlejana. Seminaris, kus töötasime läbi Harvardi filosoofi T. M. Scanloni raamatut What We Owe to Each Other, põimis ta ärgitaval moel erinevaid eetilisi traditsioone antiigist tänapäevani. Küsimusele „Mida me üksteisele võlgneme?“ vastan seetõttu seoses Göttingeni lahkunud filosoofiga – me võlgneme tänu! Tänu ärgituse eest mõelda eetika universaalse ratsionaalsuse ja argumentatiivse selguse üle, tänu respekti eest antiikse eetika suhtes, tänu õppetundide eest kantianismi ja utilitarismi vallas. Günther Patzig oli suur filosoof, aga ka suure südamega ja tudengite seas armastatud õpetaja.
Günther Patzigi olulisemad tööd:
Die aristotelische Syllogistik, Göttingen 1959, 3. väljaanne 1969.
Sprache und Logik, Göttingen 1970.
Ethik ohne Metaphysik, Göttingen 1971, 2. väljaanne 1983.
Tatsachen, Normen, Sätze. Aufsätze und Vorträge, Stuttgart 1980.
Grundlagen der Ethik, Gesammelte Schriften I, Göttingen 1994.
Angewandte Ethik, Gesammelte Schriften II, Göttingen 1993.
Aufsätze zur antiken Philosophie, Gesammelte Schriften III, Göttingen 1996.
Theoretische Philosophie, Gesammelte Schriften IV, Göttingen 1996.
Eestikeelses tõlkes on ilmunud: „Objektiivsuse probleem ja fakti mõiste” – tlk Mart Kivimäe. Tuna nr 2, 2002, 111–120 (vt siit).
