Istusin kord kirikupingis ja kuulasin, kuidas õpetaja õigustas ilmalike teadete edastamist jumalateenistuse ajal (aga mitte jumalateenistuse sees). Tõsi, arutelusid sellel teemal, mis sobib puldist või kantslist maha kuulutamiseks, mida sobib kirikus laulda ja milliseid üritusi ning tegevusi võib kirikusse lubada, on ikka aeg-ajalt esile kerkinud. Olen nõus, et päris kõik ikka kirikusse ei sobi küll. Samas häirib mind igapäevane vahetõmbamine sakraalse ja profaanse vahele. Sest kes ütleb, kust see piir täpselt jookseb? Kirik on meil seaduste ees riigist lahutatud ja ilmalik, aga kas Jumal tõmbab selliseid vahesid? Kas Ta laseb vihma sadada ja päikest paista ainult kristlaste põldudele (Mt 5:45)? Kas Püha Vaim annab häid mõtteid ainult kristlastest ülematele ja riigimeestele? – Aga kas kirikus tohib kuulujutte rääkida ja ligimesele (vaimus, sest me oleme ju hästikasvatatud inimesed) näpuga näidata? Aga kirikuaias? Koguduse kantseleis? Kodus kohvitassi taga? Aga kui ma ei ole kristlane, kas ma siis võin? Olen kuulnud (ja kas sellel lool on ka tõsi taga?), et itaallannad katvat oma Madonna näo kinni, kui neil on kavas … no näiteks abielu rikkuda. Kas see tähendab, et Madonna ei näe? Või piisab sellest, et meie ise ei näe? 5. Moosese raamatus (23:13 jj) on muude seadmiste hulgas ka korraldus hoida relvade juures labidake, „sest Issand, su Jumal, kõnnib keset su leeri, et päästa sind ja anda sinu vaenlased su kätte; seepärast olgu su leer püha, et ta ei näeks su juures mitte midagi sündsusevastast ega pöörduks sinust ära“. Niisiis leidis üks vana nõukogumees, et õpetaja ametikorteri duširuumi ja WC remondist ei sobi ometi õpetaja endaga rääkida.
Apostel ütleb esimeses kirjas korintlastele (6:19), et meie keha on Püha Vaimu tempel, ja ma vist ei pea siinkohal hakkama arutama, mis kõik meie keha juurde kuulub. Niisiis, kust ikkagi algab sakraalne?
Ometi me tõmbame neid vahesid. Olen ka kuulnud soovitust mitte minna sellisesse kohta, kuhu ma Jeesust kaasa võtta ei saa. Mis koht see küll olema peaks, kuhu Ta ei ole nõus minuga tulema? Elus tuleb kõike ette ja ma usun, et kõige rohkem lähebki Jeesuse ligiolu vaja siis, kui me oleme mingis ohus, ükskõik, kas füüsilises või vaimulikus. Ka see on Jumala arm ja ligiolu, kui sõbrale tuleb pähe mõte panna meile käsi õlale ja öelda: „Aitab küll.“ Ükskõik siis, mis meil parasjagu käsil on. Jumal hoiab meil nagunii silma peal ja ega Ta tee endale illusioone selle kohta, millised me tegelikult oleme. Tema pilgu eest ei varja meid miski. Ei, ma ei taha siinkohal öelda, et hakkame ka kirikus tegema kõike, mis iganes pähe tuleb. Pigem vastupidi, väljaspool kirikut peaks arvestama sellega, et Jumal ei jäänud meist kirikusse maha, ka siis mitte, kui me tegeleme poliitikaga. Samas ei kutsu ma üles teokraatiale. Jumala võim on nagunii üle kõigi võimude, aga seni, kuni maist võimu teostavad inimesed, ei pea nad saama öelda, et Jumal nende suu läbi räägib. See on liiga suur kiusatus.
Merike Kütt (1968), EELK õpetaja, on Justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan.
