Homoseksuaalsuse teemast, mille üle praegu nii palju arutatakse, on kirjutanud nüüdseks ka üks apostlik-õigeusu vaimulik. Kuna aga tegu on puhtalt isikliku vaatega, siis on vaja õigema pildi saamiseks ka tasakaalustavat mõtisklust, lähtudes idakiriku arusaamadest neis küsimustes. Püüan allpool midagi sellist pakkuda.
Kindlasti on homoseksuaalsuse teemal oma poliitilised, ühiskondlikud jms küljed. Samuti on kõlanud hääli, et see teema vajaks põhjalikumat teoloogilist arutelu, ehkki pigem kuulub see küsimus kristliku eetika valda. Ja palju muud. Kuid keskendume siin vaimuliku elu poolele selles küsimuses. Tulipunkti koondamisest ühele valdkonnale tekib paraku vahetevahel mulje, et muu polegi oluline. Et on vaid ühed patused: omasooiharad. Või teiselt poolt ‒ et on ennasttäis kristlased, kes süüdistavad selle kalduvusega inimesi otsekui kõige suuremas patus.
Tegelikult on asi ju selles, et kõik on patused. Kõigil meil on siin pattu langenud maailmas kaasas mingid kired sünnist, lapsepõlvest ja elus tehtud valikutest ning ühes või teises asjas võib üks neist olla esikohal. Need kired ärgitavad meid tegema Jumala tahte vastaseid tegusid. Patt pole ainult süütegu, see on ennekõike haigus, viga meie loomuses. Patt ei puuduta ainult suguelu valdkonda, ehkki ka seda, vaid ka kõike muud.
Levinud väide tänapäeval aga kõlab, et sugueluline sättumus on siinkohal erand. See on lihtsalt nagu vasakukäelisus või mingi muu natuke erinev isikuomadus. Tegelikult on ristikoguduse vaimulikus pärimuses aastasadu tegeldud inimese igasuguste patuste kalduvustega. Omasooiharatel ega kellelgi muul ei ole eesõigust omada mingit eristaatust. Kõigil on oma loomupärased kalduvused – ühel tugevamad, teisel nõrgemad, ühel ühes, teisel teises asjas. Me kõik oleme „sellisena sündinud“. Probleem on pigem keskendumine ühele kalduvusele paljudest, olgu negatiivselt või positiivselt.
Aga öeldakse: teadus on ju tõestanud! Esiteks pole nii kindel, kas sättumuse põhjused ja olemus on ikka nii hästi teada. Vähemalt on selles küsimuses pädevaid eriarvamusi ja üleskutseid asja enne põhjalikumaid järeldusi veel uurida. Teiseks ei saa teadus kunagi valmis ja võib meile veel üllatusi pakkuda. Kolmandaks võib teadus anda eetikale, teoloogiale ja muudele valdkondadele vaid toormaterjali, mitte valmis lahendusi. Vastupandamatu sättumuse väide on pigem libateaduslik deterministlik seisukoht, mis läheb ühte ritta muude inimese vaba tahet ja valikut eitavate seisukohtadega. Miks jäädakse selles siis poolele teele pidama, panemata prügikasti eetikat kui sellist?
Ehk on siiski teine tee: vaadelda seda kiusatust koos kõigi teistega inimese vaimse siseilma ja sellest lähtuva käitumise teemana? Ühtegi kiusatust pole kerge võita, vähemalt mitte puhtinimlike jõupingutustega. Kuid kõigest saab osaliselt või täiesti üle, kui teeme koostööd Jumala armuväega. Vähemalt idakiriklik traditsioon on selles asjas selge: Jumal arm on meie jõust võrratult suurem. Et see aga inimeses tegelikult toimiks, peame selle endasse laskma ja sellele omalt poolt kaasa aitama. Mis siis, et see koostöö on natuke nagu pisikese lapse oma, kes alles vaevu jalgel seisab ja peamiselt vanema käe toel kõnnib. Aga ikkagi teeb ta oma, vahel vägagi pingutavad sammud.
Nii saame Kõigevägevama abiga vaimulikult edasi. Ennekõike tähendab see Tema armu ja valguse kasvamist meie hinges. Kes vaimulikku elu tõeliselt maitseb, muutub aegamööda vähem nõudlikuks ja tundlikuks maiste ihade suhtes. Enamasti ei käi see kergesti ja siia juurde kuulub ka oma patukalduvustega tegelemine. On mõni, kes suudab armu sedavõrd endasse võtta, et võidab pea täielikult oma patused kired. Ta loodab nõnda Jumala armule, et läheb, nagu läksid märtrid piinarikkasse surma või erakud üksinda kõrbesse, inimlikult võimatule ülesandele vastu ja jääb ometi võitjaks. On neid, kes tegelevad oma kiusatustega pikka aega, läbi tõusude ja mõõnade, ning saavad armu toel neist aja jooksul jagu. Ja on neid, kes ei saa jagu, kes jäävad enamjaolt alla, kuid loodavad ikka Issanda peale, nutavad ja tunnistavad alandlikult oma nõrkust. Kes teab, kas Jeesus ‒ kes loobus enese olust ja tuli meie nõtruse juurde ‒ pole mõnes mõttes kõige lähemal neile viimastele?
Kandes nüüd selle üle omasooiharuse kiusatusele, siis on tõesti neid, kes, ikka abiga ülevalt, on sellest enam-vähem üle saanud. Veel enam on muidugi tõusjaid‒langejaid. On ka neid, kes ei saa võitu, elavad sellises suhtes ja ikkagi tunnistavad oma patusust ning palvetavad alandlikult, et Jumal päästaks nad viisil, mida Tema ise teab.
Ent alati on ka muud võimalused. Esiteks sulgeda end Jumala armu vastuvõtmisele ja jääda meelega oma pattudesse, pidades seda oma teiseks loomuseks, oma identiteedi aluseks. See on kõrkus, uhkus (vrd. pride‒paraadid). Teiseks uskuda, ehk küll pika veenmise tulemusena ja väikese kahtluseussiga hinges, et see või teine asi polegi patt. Muidugi on siinjuures mõnus kõrvad kikkis kuulata, kui keegi teoloog või vaimulik ka niimoodi õpetab.
Aga äkki ei olegi patt? Mis keegi oma aruga arvab, jäägu igaühe enda asjaks. Kuid ristiinimene toetub siiski igas asjas oma usu alustele: Pühakirjale ning meie kiriku puhul ka Pühale Pärimusele ja vaimuliku juhendaja nõuannetele. Pühakirja tunnistus võib olla suhteliselt napp. Aga ega Piibel ka igal leheküljel räägi sellest, et varastada, tappa jne. on keelatud! Ikka eeldatakse, et ükskord kästu jääb jõusse. Hinnang suguelule samast soost inimesega on kokkuvõttes siiski selge ja üksühene. Kui vaatame lisaks Püha Pärimust, siis jällegi on selle tunnistus selge: nii kirikuisad, kaanonid kui ka jätkuv hingekarjaste praktika ei jäta kahtlust, kas omasooiharad teod on patt või mitte.
Käsud-keelud… Kuhu jääb siis arm? Vastu küsime: kuidas saaks arm nähtavaks, kui kõik oleks lubatud? Siis oleks ju paradiis! Ehkki sealgi oli üks keeld! Teiseks ei tähenda reegli olemasolu selle jäika, tähttähelist rakendamist. Muidugi on olnud ja on praegugi küllaga liialdatud karmust, nii selles kui ka muudes asjades. Hea hingekarjane näeb siiski ennekõike inimest, tema usku ja püüdlusi, ega pane talle peale üle jõu käivat koormat.
Teine oluline pool, mida kahjuks nii homoaktivistid kui -vastased kipuvad unustama, on lihtne kristlik põhimõte: mõistame hukka patu, mitte patuse. Kellegi kalduvus või sättumus pole iseenesest patt ega põhjus igaveseks hukatuseks või hukkamõistuks maa peal. Ikka teod, aga nendegi suhtes on alati halastus esimene. Sest kui kellelgi on nii raske rist nagu omasooiharatel, peab tõesti austama vähematki püüdlust elada Jumala ilmutatu kohaselt. Kalduvus ise, olgu ta põhimõtteliselt ka halvem kui mõni muu, on inimesele kaasa antud ‒ kuidas ta sellega tegeleb, on iseasi. Aga ikka ja jälle peab meeles pidama, et patused oleme me kõik. Igaüks peab tegelema oma kirgedega. Kes end ise õigeks peab, on ka armust kaugel.
Üks asi on mõistmine ja halastus, sest teist teed polegi. Teine asi on patu olematuks seletamine. See võrdub inimese hukatuse tee õigustamisega ehk siis eksitamisega. Ja kuigi eksitajad, nagu apostelgi ütleb, on enne ise eksitatud, ei tähenda see, et nad vähem kurja korda saadaksid. Nii et näilise armastuse ja heasoovlikkuse all võib end peita hoolimatus inimese igavese hinge saatuse vastu. Olgu see teadlik või, nagu ma arvan, enamjaolt teadmatu, kuid tõeliselt pole tegu armastusega. Armastus noomib kurja kui vaja ja tahab inimese pääsemist.
Andku siis Issand ise meile mõistust vihata pattu, kuid armastada patustajat!
Mattias Palli (1966) on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku peavikaar ülempreester ja Tallinna Püha Siimeoni ja Naisprohveti Hanna koguduse esipreester.
