„Julgen öelda, et ma võtan Jumalat väga tõsiselt. Ja see on see põhjus, miks ma täna siin saates olen. Ja see on see põhjus, miks ma läbi aastate olen seisnud geide eest,” ütles Annika Laats 4. oktoobril 2017 ETV saates „Suud puhtaks”, kus arutleti kooseluseaduse üle. See siiras tunnistus näitas paljudele kirikukaugetele inimestele vabastavat armastusesõnumit ja teisalt tekitas kirikuringkonnas pimedat raevu õpetaja suhtes, kes julges seksuaalvähemuste eest välja astuda.
Suhtumisest LGBT inimestesse on saanud ühiskonna sallivuse lakmuspaber, ent paraku on sellest ühtlasi kujunenud kirikus justkui õige õpetuse nõiaproov: õige ristiinimene mõistab seksuaalvähemused hukka, aga hereetik kuulutab armu. Tavaliselt tehakse tuleproovi väga lihtsa küsimusega: „Kas homoseksuaalsus on patt või mitte?” Õige on vaid üks vastus. Vale vastus tähendab silmapilkset hukkamõistu. Ometi ütleb Jeesus mäejutluses: „Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!” (Lk 6:37).
Miks on saanud ühest teemast niisugune usu mõõdupuu, mis asetatakse samale pulgale, kui mitte kõrgemalegi varakiriklikest usutunnistustest? Mis vahet seal on, kas homoseksuaalsust peetakse patuks või mitte, kui „kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3:23). Kuhu jääb nüüd Jeesuse eeskuju, kes otsustas olla just nende lähedal, keda peeti põlatuteks ja patusteks?
Luterliku Maailmaliidu kunagine president Gottfried Brakemeier kirjutab armu ja halastuse kriisist meie maailmas, et need mõisted on muutunud haruldasteks sõnadeks, mida kasutatakse vaid erandjuhtudel. Ta lisab, et ka kirik on seisnud halastamatu maailmaga ühel poolel, näiteks kui inimesi vääritust orjapõlvest vabastada soovinud liikumised ei ole alati saanud kirikult vajalikku toetust. (Gottfried Brakemeier. (2016) „Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks?” – Jumala armu poolt vabastatud. Toimetaja Anne Burghardt. Tallinn: EELK Usuteaduse Insituut, lk 20–32. Siin lk 20–21)
Selles halastuseta maailmas oleme jõudnud olukorda, kus nõrgema eest välja astumist taunitakse, marginaliseerituid demoniseeritakse ja nende vajadusi eiratakse või naeruvääristatakse. Isegi kui jätta kõrvale labased väljaütlemised, mis tulevad ka kiriku ringkonnast, siis tahtmatult või tahtlikult pisendatakse LGBT inimeste vajadusi ja olukorda ühiskonnas. Iseäranis kirikus ignoreeritakse fakti, et homoseksuaalsus ei ole inimese vaba valik, vaid sättumus, mida ei anna patukahetsusega n-ö ümber pöörata. Ükski arst ega psühhiaater Eestis ei hakka seda samuti ravima, sest see ei ole haigus, vaid inimese olemus. Nii on geide ja lesbide stigmatiseerimine sama alatu, nagu prillikandja hüüdmine prillipapaks, mustanahalise nimetamine murjaniks või punapeade ja tedretähtedega inimeste poole näpuga näitamine. See, et algkristluse ajajärgul apostel Paulus homoseksuaalsust kui sättumust ei mõistnud, ei vabanda välja tänaste kristlaste negatiivset suhtumist, kellele on teada rohked teadusuuringud ja homoseksuaalsete inimeste tunnistused oma elust. Sama hästi võiksime Pauluse traditsioonile viidates õigustada inimkaubandust: „Orjad, olge oma maistele isandatele kuulekad nagu Kristusele kartuse ja värinaga siiras südames” (Ef 6:5).
Kuigi kiriku mõjukus Eesti ühiskonnas on tagasihoidlik, ei saa alahinnata kiriku rolli väärtuste kujundajana, mida iseloomustab hästi see, kui paljud inimesed viitavad praeguses debatis Piiblile ja kristlikele väärtustele. Nii on kiriku hukkamõist homoseksuaalsusele justkui vesi sallimatuse veskile. Suitsiidi Ennetus- ja Infokeskus Ameerikas on võtnud kokku mitmed uuringuid, mis näitavad 1,5–3 korda suuremat kalduvust enesetapule seksuaalvähemustest noorte hulgas. (Suicide Prevention Resource Center. (2008) Suicide risk and prevention for lesbian, gay, bisexual, and transgender youth. Newton, MA: Education Development Center, Inc, lk 18. (Vaadatud 14.10.2017)) Ma tean isiklikult sellest aastast kaht juhtumit, kui Eesti LGBT kogukonda kuuluv inimene on endalt elu võtnud.
Kristlik organisatsioon Oasis Foundation juhib tähelepanu sellele, kuidas viimaste aastakümnete uuringud näitavad, et seksuaalvähemused kannatavad heteroseksuaalsete inimestega võrreldes märgatavalt rohkem vaimse tervise probleemide all alates depressioonist ja ärevusest, lõpetades enesekahjustamise ja suitsiidiga. Oasis viitab siinkohal kiriku kaasvastutusele ja väidab, et kiriku traditsioonilne narratiiv seksuaalse identiteedi ja samasooliste suhete kohta on olnud LGBT inimeste elusid ja vaimset tervist kahjustav: „Suurbritannias on kohalikud kirikud suurimad LGBT inimeste „organiseeritud diskrimineerijad”. Samuti on kristlased suurim inimrühm, kes toidab meediat ja ühiskonda negatiivse suhtumisega samasooliste suhetesse.” (Steve Chalke, Ian Sansbury, Gareth Streeter. In the Name of Love: The Church, exclusion and LGB mental health issues. Lk 4; 13. (Vaadatud 14.10.2017))
Homoseksuaalsuse taunijad ei piirdu isikliku hukkamõistuga, vaid astuvad samme selleks, et ka riik neid inimesi ei aktsepteeriks ega tunnustaks nende õigust pereelu kaitsele. LGBT inimeste õiguste eest seismist kirjeldavad vastased kui rünnakut traditsioonilise perekonna vastu; kui ohtu ühiskonnale; kui vähemuse diktatuuri enamuse üle. Ometi ei võta seksuaalvähemustele õiguste andmine kelleltki midagi ära, küll aga annab kooseluseadus – mis juba kehtib – võimaluse samast soost paaridel korralda ühe lepinguga pärimisasju ja tagada elukaaslasele õigus kriisiolukorras partneri eest kosta. Veelgi olulisem on teadmine, et riik tunnustab ja soosib ka seksuaalvähemuste püüdu rajada turvaline kodu, kus teineteisele antakse märgiline armastuse ja truuduse tõotus. Ühtlasi on see samm negatiivsete hoiakute ja häbimärgistamise lõpetamise suunas, mida kirik saaks näiteks hingehoidlikelgi põhjustel toetada.
Norra teoloog ja vaimulik Kjell Nordstokke kirjeldab kiriku rolli avalikus ruumis ja toob välja huvikaitse olulisuse, mida ta nimetab ühtlasi kiriku prohvetliku teenimise väljenduseks: „Huvikaitses tuntakse muret teiste inimeste, eeskätt kirikus ja ühiskonnas tõrjutud rühmade pärast, kes ei saa ise oma huve kaitsta või on erinevatel põhjustel ühiskonnas vaikima sunnitud.” Ta toob näite apartheidist, mille vastu sugugi kõik kirikud sõna ei võtnud ja väidab, et kirikutel ja nende liikmetel on pidevalt kiusatus jääda mugavustsooni ning hoida kinni sellisest evangeeliumitõlgendusest, mis ei sega nende meelerahu. (Kjell Nordstokke. (2016) „Kirik ja avalik ruum. Luterlik tõlgendus.” – Jumala armu poolt vabastatud. Toimetaja Anne Burghardt. Tallinn: EELK Usuteaduse Insituut, lk 33–44. Siin lk 41.) Sarnasest mugavustsoonist on siiski välja astunud paljud Lääne-Euroopa kirikud, aktsepteerides LGBT inimesi ja nende õigust perekonnale.
Paraku näeme Eestis hetkel hoopis vastupidist tendentsi, kus Eesti kirikud on mures võrdse kohtlemise seaduse kohaldamisala laiendamise pärast, mis keelaks edaspidi seksuaalvähemuste diskrimineerimise kaupade ja teenuste saamisel. Kirikute saadetud pöördumises sotsiaalministrile ollakse mures, et pagar või fotograaf peaks edaspidi teenust pakkuma ka geipulmas ning samasoolist paari ei saa jätta kristlikus hostelis öömajata – meid diskrimineeritakse, sest me ei saa enam seksuaalvähemusi diskrimineerida.
Kas kirik Eestis on valmis astuma mugavustsoonist välja arutlema tõsiselt selle üle, millel tugineb meie suhtumine seksuaalvähemustesse ja hukkamõist samasooliste paarisuhetele? Millised on need kristlikud põhitõed, millest lähtuvalt LGBT inimeste suhtes hinnanguid anda? Geikristlaste Kogu tegi pöördumise EELK peapiiskopi ja konsistooriumi poole, et moodustataks laiapõhjaline kõiki osapooli ühendav komisjon, mis tegeleks seksuaalvähemuste küsimustega kiriku sees, viidates omakorda peapiiskopi etteheitele, et diskussioon peaks toimuma kiriku ringkonnas, mitte telekaamerate ees. Seksuaalvähemusi puudutavaid küsimusi on juba aastakümneid Eesti kirikus eiratud, mis on ka üheks põhjuseks, miks arutelud plahvatuslikult meediasse jõuavad, selle asemel, et rahumeelselt ja argumenteeritult siseringis debateerida.
Gottfried Brakemeier kutsub meie halastuseta maailmas üles rahule: „Rahu eeldus on kaasamine, mitte tõrjumine. Kaasamine aga eeldab heatahtlikku suhtumist ligimesse. Ma pean neile ühiskonnas koha jätma ka siis, kui nad on erinevad ja ei järgi minuga sarnaseid ideaale. Partnerile sõbrakäe ulatamiseks ei ole vaja tingimata olla temaga samal arvamusel. Halastus on suuteline sallivuseks, mis tunnustab teise eluõigust.” (Gottfried Brakemeier. (2016) „Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks?” – Jumala armu poolt vabastatud. Toimetaja Anne Burghardt. Tallinn: EELK Usuteaduse Insituut, lk 20–32. Siin lk 22.) Kiriku juhtkonnal on praegu võimalus astuda samm rahu suunas: astuda välja mugavustsoonist, kaasata, suhtuda heatahtlikult, kuulata ära, ulatada sõbrakäsi. Kirik saab olla suunanäitajaks armu ja halastuse teel.
Meelis Süld (1979) on Eesti Rahvusringhäälingu raadioprogrammi Vikerraadio vastutav toimetaja, EELK avalike suhete komisjoni liige ning EELK Usuteaduse Instituudi teoloogiaeriala magistrant.
