Kristlane: Mis kõle päev. Õnneks on Jeesus ja lootus minuga.
Hellen: Tere, naaber. Jeesus on siis sinu kangelane?
Kristlane: Tere sullegi. Kangelase kujundit võib kasutada küll.
Hellen: Kas siis Jeesus pole ka otseses mõttes kangelane?
Kristlane: Mida sa sellega mõtled?
Hellen: Alustaksin sellest, et müütides on kangelased tihti jumala ja inimese lapsed.
Kristlane: Jumaluse ja inimese.
Hellen: Jumala ja jumaluse eristus on selline, mille üle võime me vaidlema jäädagi. Aga sa ju tunnistad, et Jeesus tegi midagi suurt?
Kristlane: Suurimat, mis võimalik.
Hellen: Ja kõik see, mis ta varem tegi, oli väiksem?
Kristlane: Mida sa täpselt silmas pead?
Hellen: Kas Jeesus oli kõlbeline?
Kristlane: Otseloomulikult ja lausa patuta.
Hellen: Ja ometi oli ristil suremine hüvelisem kui tema varasem vooruslikkus?
Kristlane: Kuhu sa sihid?
Hellen: Aga tuleme teiste kangelaste juurde tagasi. Herakles tegi lisaks kangelastegudele kohutavaid asju, ometi olid tema kangelasteod suuremad kui suuremate puudusteta inimeste vooruslikud teod.
Kristlane: Nüüd sa hoopis kaugened Jeesuse küsimusest.
Hellen: Loodan selle juurde peagi tagasi jõuda. Kuigi Heraklese puudused olid saatuslikud, siis tema saatuseks oli ühtlasi omada kangelaslikke jooni.
Kristlane: Jeesusel ju puudusi polnud.
Hellen: Tema igapäevane vooruslikkus oli midagi väiksemat, kui tema kangelaslikkus minna oma saatusele vastu.
Kristlane: See polnud saatus, vaid Jumala plaan.
Hellen: Miks siis Jeesus küsis, et miks tema jumal on ta maha jätnud?
Kristlane: See on müsteerium.
Hellen: Mina nii ei arva. Keegi ei saa olla täiesti puudusteta.
Kristlane: Jeesus sai, ta oli inimene ja Jumal.
Hellen: Inimene ei saa olla inimlikkuseta. Just inimlikkus näitas end Jeesuse surmaeelses hüüdes, mu kristlik naaber.
Karmo Talts (1979) on literaat.
