Shakespeare ütleb Hamleti suu läbi: „Näitlejad on ajastu kokkuvõte ja lühikroonika.” Parafraseerides võib nimetada tema tragöödiat „Hamlet” ühe murranguajastu lühikroonikaks ja kokkuvõtteks. Hilisrenessansi religioosne, kultuuriline, poliitiline pingeväli, mis kajastus nii filosoofias, kirjanduses, teaduses, kaunites kunstides, on Shakespeare´i tragöödiatesse sisse kirjutatud. „Hamlet” sünnib ses ajastute murdepunkti hoovuses.
Lugedes näidendit „Hamlet”, on imetletav, kui sügav ja mitmekihiline on selle kude. Ületades kitsalt teatrikunsti piirid, annab see inspiratsiooni filosoofidele, teoloogidele, kunstnikele, kirjandusteadlasetele, ajaloolastele, psühholoogidele.
Carsten Palleseni teemapüstitus kasvab välja näidendist enesest. Tõepoolest, reformatsiooni vaimsus ja ideestik lehvib „Hamleti” kohal ja sees. Hamlet tegelasena kannab endas kammitsast vabanemise vaimu. Tõe otsimise vaim on see. Ei oli juhus, et Hamlet ja tema ustav sõber Horatio, ka nende reeturlikud õpingukaaslased Rosencrantz ja Guildenstern õpivad reformatsiooni südames Wittenbergi ülikoolis. Sel on märgiline tähendus. Wittenberg on vabadus, vaimsus, tõde. Nõnda võib tähendust otsida ka selles, et vanameelse kuninga nõuniku Poloniuse poeg asub õppima Pariisi katoliiklikku ülikooli. Ja Wittenbergile on loodud vastaskujund – pime ja sünge Helsingør. „Taanimaa on vangla,” ütleb Hamlet.
„Hamlet” ei olnud oma loomishetkel lugemisdraama, filosoofiline mõttenäidend, vaid elava teatri tekst, mis mängiti kõigepealt näitemänguna näitlejate poolt Londonis ning alles seejärel 1601. aastal ilmus trükis. Lavastajaks Shakespeare ise. Ja milline see toonane teater oli? Ringikujuline, kõrtsi õue meenutav, pealt lahtine lava ja publikuosaga ruum, vabas õhus, kus etendusi anti ainult päeva ajal, kus sadas sisse lund ja vihma. Publik elas kärarikkalt näitemängule kaasa, hõigates lavategevusele kaasa ja häälekalt kommenteerides nähtut. Etenduse ajal söödi vorsti, õunu, pähkleid, joodi õlut, tehti piipu, ja kui nähtu ei meeldinud, siis loobiti näitlejaid söögijäänustega. Kiriku suhe teatrisse oli enam kui negatiivne, sest kahtlase minevikuga näitlejaile maksti toona suhteliselt hästi ning ka see oli ärritav, et lihtrahvas viis oma palehigis teenitud pennid teatrisse ja mitte kirikusse. Puritaanid pidasid teatrit lausa kuradi templiks ja liiderlikkuse pesaks. See oli Shakespeare´i aegse teatrimängu reaalsus.
Jättes kõrvale spekulatsioonid, kas Shakespeare´i-nimelist kirjanikku ja teatrijuhti üldse elas, kas see oli seesama mees, kes sündis Stratford-upon-Avonis ja sai oma hariduse kohalikus grammar school´ is, või oli pseudonüümi taga Oxfordi haridusega literaat ja teatrimees või sündisid Shakespeare´i näidendid ühe Londoni näitetrupi ühistöös, mõtelgem pigem, milline oli ja on „Hamleti” sisu ja sõnum. Näitemäng sünnib alati reaalses ajaloolises situatsioonis. Teatrietendus kõneleb reaalselt elanud inimeste elutunnetusest, mõttemaailmast ja sealtkaudu ajastu vaimsest ja füüsilisest situatsioonist, milles need inimesed elavad.
Palleseni artiklis toodud sillad Lutheri ja Shakespeare´i vahel on loodud haaravalt ja elegantselt. Tõepoolest, kui mõelda Lutheri sõnumile – ad fontes, tagasi Pühakirja juurde – ja ajale, mil „reformatsiooni haamrilöögid” murdsid paavstikiriku ülemvõimu, siis liigub noorem kaasaegne Shakespeare samadel teedel. Ta läheb tagasi lätetele, teatrikunsti algusesse Aischylose, Sophoklese ja Euripidese aega, mil religioossetest pidustustest sündinud antiikteatril oli oluline osa kodaniku elus ning kus teatri roll oli mõtestada inimese elu suhtes Jumala, ühiskonna ja teise inimesega. „Hamlet” ja Hamlet tulevad eksistentsiaalsete küsimustega: mis on inimese elu mõte? … Olla või mitte olla? … Mis on inimese kohus? … Mis on surm? Mis ootab meid sealpoolsuses? …
Nõnda kui võime rääkida kristlikust ilmast ja kirikust enne ja pärast Lutherit ja reformatsiooni, nõnda saame rääkida ka teatrikunstist ja kirjandusest enne ja pärast Shakespeare´i ja tema „Hamletit”. Ibsen, Strindberg, Tšehhov, Albee, Stoppard … – kogu uusaja dramaturgia on ammutanud sellest allikast.
„Hamleti“ sügavus ja tabamatus, mitmetasandilisus võimaldab seda interpreteerida nii filosoofilise-eksistentsiaalse tragöödiana, aga ka poliitilise võimumänguna – on ju siin lahti joonistatud ühe riigi huku anatoomia. Näidendi lõpuks on kogu Helsingøri õukond hävitanud üksteist ja noor Norra kuningas Fortinbras marsib oma sõjaväega sisse ja võtab riigi üle ilma ühegi lahinguta. Hamleti lugu on võimalik tõlgendada ka psühhodraamana, kui poja ja ema oidipaalse konflikti lugu, aga ka kui kahe põlvkonna vastasseisu lugu – on ju vastamisi noored mehed, printsid, üliõpilased ning nende võimul olevad isad ja emad.
Eesti teatrist rääkides, siis meie esimene Hamlet oli Theodor Altermann uhiuue Estonia teatrimaja avamise esilavastuses 1913. aastal. Omamoodi ajastu südametunnistuseks sai Juhan Viidingu Hamlet 1978. aasta Mikk Mikiveri lavastuses. Kõrgstagnatsiooniaja paines kõlas Viidingu-Hamleti suust „aeg liigestest on lahti, neetud rist, et minult nõuab paikapanemist“ kui tumm karje. Rääkimata Vladimir Võssotski Hamleti rollist Taganka teatris Moskvas, mida käidi vaatamas üle Nõukogude Liidu – mõjus see lausa barrikaadidele kutsungina, vaba vaimu jõulise vastuhakuna monstrumriigile. Nii palju siis „Hamleti“ rollist meie lähiminevikus. „Hamlet“ on ikka jätkuvalt õhtumaise teatri üks mängitumaid näitemänge ja Hamlet ihaldatumaid rolle, meistrimõõtu. Ja kui Londonis esietendus eelmisel aastal „Hamlet“ nimiosas Benedict Cumberbatchiga ja eesti näitleja Sergo Vares mängis Fortinbrast, siis tungis see uudis ka läbi meie suure ajakirjanduse, oli omamoodi uhkuseasigi.
2016. aasta on kuulutatud Shakespeare´i aastaks. Suurbritannia peaminister David Cameron on teinud sel puhul pöördumise, mille avaldas Postimees aasta alguses. „Käesolev aasta märgib 400 aasta möödumist William Shakespeare’i surmast ning see pole mitte pelgalt võimalus mälestada maailma ühte olulisimat näitekirjanikku. See on aeg tähistada tema erakordset kestvat mõju. /…/ Lisaks oma suurele panusele meie keelde, meie ajaloo elustamisele, oma kestvale mõjule meie kultuuris ja oma võimele harida, on Shakespeare ka tohutu inspiratsiooniallikas. Tuntuimast armastusloost kuni suurima tragöödiani; võimsaimast fantaasialoost vaimukama komöödiani; meeldejäävaimast kõnest legendaarsete tegelaskujudeni; on William Shakespeare’is üks mees, kelle lai kujutlusvõime, piiritu loomingulisus ja inimvaist hõlmavad kogu inimkogemuse olemust nagu ei keegi teine ei enne ega ka pärast teda.”
2017. aastal on reformatsiooni 500. aastapäeva tähistamise aasta. Kuidagi jõuliselt kokku kõlavad küll need kaks tähtpäeva, mis toovad me ette kaks müütilist tegelast ajaloolavalt: usupuhastaja Martin Lutheri ja Shakespeare´i tõeotsija Hamleti, mõlemad Wittenbergist.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.
