Jacques Philippe, Aeg Jumalale. Abiks palvetajale. Tõlk Toomas Help. Kirjastus Gallus, 2016, 72 lk.
Kirjastus Gallus on andnud välja väikese raamatukese (72 lk) – Jacques Philippe’i „Aeg Jumalale. Abiks palvetajale“, mille on inglise keelest tõlkinud Toomas Help. See raamat on tõeliseks teejuhiks igale palvetajale.
Karmeliidist autor rõhutab väga püsivust palvetamisel – tund aega halba palvetamist, mida tehakse regulaarselt ja ustavalt, on rohkem väärt kui harvad hõrgud hetked. Ustavus ja ainult ustavus toob meile kätte palvetamise imelised viljad (lk 13).
Evangeeliumi järgi ei ole südamelt puhtad mitte need, kes pole kunagi pattu teinud ja kellele pole midagi ette heita, vaid need, kes tahavad siiralt ennast unustada, et olla kõigis asjades Jumalale meele järgi. Nõnda ei ole palvetamine enesekeskne rõõmu otsimine, vaid soov meeldida Jumalale. Kui see ei ole eesmärgiks, siis ei jaksa inimene palvetamise juurde püsima jääda.
Palvetamine eeldab alandlikkust. Alandlikkus on võime tunnistada rahulikult, et oleme oma olemuses vaesed, ja usaldada Jumalat kõiges. Alandlik inimene tunnistab, et ta ei ole mitte midagi, sest Jumal on kõik. Ta ei pea oma viletsust eriti suureks õnnetuseks, vaid hoopis Jumalale avanenud võimaluseks osutada suurt halastust.
Alandlikud inimesed jäävad palveelule kindlaks, olemata upsakad ja toetumata iseendale. Nad ei arva, et nad midagi vääriksid ning on veendunud selles, et iseenda pingutuste läbi ei saa nad midagi teha. Püsiva hapruse, raskuste ja kukkumiste kogemine ei üllata neid. Selle kannatavad nad välja rahulikult, erutumata, sest nad panevad kogu oma lootuse Jumala peale ja on kindlad, et kõik selle, mille saavutamiseks neil pole jõudu või mida nad ei suuda omaenda ponnistustega korda saata, toob neile Jumala halastus (lk 15j).
Kõige tähtsam on palve passiivne külg. See ei puuduta niivõrd millegi tegemist, kuivõrd Jumala tegutsemisele avatuks jäämist. Mõnikord me peame Jumala tegutsemist ette valmistama ja seda iseenda omaga toetama, aga sagedamini juhtub, et peame ainult andma nõusoleku selleks tegutsemiseks, ja just siis juhtuvadki kõige tähtsamad asjad (lk 34j).
Laskem tegutseda Jumala armul. Jäägem rahule sellega, et püsime palves ja kannatame välja hingekuivuse, mida Jumal lubab, et meie armastus Tema vastu võiks puhtaks saada. Selle kogemine on astumine uuele palvetasandile. Püha Risti-Johannes seletab: kõik see, mida me Jumala kohta mõistame, ei ole Jumal, kõik, mida me saame Jumalast mõelda, ette kujutada ja tunda, ei ole Jumal! Jumal on lõpmatult kõige selle taga, nii et Ta ületab iga kujundi, mõttekujutluse ja meeletaju. Aga me võime öelda, et Ta ei jää usu ega armastuse taha. Müstikadoktori sõnutsi on usk ainus võimalus valmistada ennast ette ühenduseks Jumalaga. See tähendab, et usk on ainus tegu, mis viib meid selleni, et Jumal on meie oma. Usk on lihtne ja armastav liikumine ühenduse poole Jumalaga, kes ilmutab ennast ja annab ennast meile Jeesuses.
Palves Jumalaga kohtuma minekuks on hea kasutada järelemõtlemist, kujutlemist ja püüdlemist nii kaua, kui see meid aitab, ärgitab ja pöörab ning tugevdab meie usku ja armastust. Kuid üksnes nende vahenditega ei saa jõuda Jumala olemuseni, sest Jumal jääb meie mõistuse ja tunnete taha. Ainult armastusest hingestatud usk laseb meil Jumalani jõuda. Seda usku ei saa meil aga olemas olla ilma teatud laadi eraldumiseta kujunditest ja meeletajudest.
Seepärast Jumal mõnel hetkel taandub meie meeltest ning hakkab tunduma, et meie teisedki meelevõimed enam ei toimi. Jääb ainult usk. Nii ongi hing olukorras, et ta ei suuda rohkem mõelda ega toetuda kujunditele ja tunnetele, vaid lihtsalt hoiab end püsivalt armastusega Jumala juures. Isegi kui hing ei märka mingit muutust ning hoopis tajub, et ta ei tee mitte midagi ja et mitte midagi ei juhtu, annab Jumal ennast nüüd varjatult, sügavamal ja olemuslikumal viisil (lk 47).
Seda tüüpi kuivus näitab tihti, et Issand soovib juhtida inimest lihtsama palveviisi juurde, mis on passiivsem, aga sügavam. See on möödapääsmatu samm, sest mediteerimine ühendab meid Jumalaga mõistete, kujundite ja tunnete vahendusel, kuid Jumal ise on nendest üle ning me peame suutma jätta kõik kõrvale, et leida Jumal ise lihtsamal, aga olemuslikumal viisil. Põhiline, mida õpetab püha Risti-Johannes selle palveviisi kohta, on see, et ei tule mitte niivõrd anda nõu, kuidas hästi mediteerida, vaid tuleb hoopis julgustada inimest õigel ajal sellest rahulikult loobuma ning tõlgendama seda suutmatust mitte kaotuse, vaid võiduna (lk 60).
Mulle olid lohutuseks need püha Risti-Johannese ning isa Philippe’i mõttekäigud. Aga see ei ole ainus aare raamatus, kus suhtutakse äärmiselt mõistvalt ning avaralt palves pakutavatesse väga erinevatesse viisidesse ja võimalustesse kasutada oma aega Jumalaga kohtumiseks.
Toomas Paul (1939) on teoloogiadoktor ja EELK emeriitõpetaja.
