Head leinajad, kallid kaasteelised! Olen saanud siin sõna kui Ülikooli-Jaani koguduse esindaja ning teadagi peaksin pikalt-laialt kirjeldama kõike, mida meie unustamatu õpetaja Urmas kõigi nende aastate jooksul on andnud meile, koguduse liikmetele. Aga paraku on mistahes sõnad liiga nõrgad Urmase jõuliste mõtete ja temaga seotud kaunite mälestuste kirjeldamiseks. Urmas õpetas meid rõõmustama koos Jumalaga, elama, armastades Jumalat ning mis kõige tähtsam – elama väärikalt ja kindlameelselt teadmisega, et meil kõigil tuleb kunagi surra. Olgem ausad, just seda tuleb inimene kõigepealt otsima kirikust. Abi kontseptuaalse surmahirmu vastu, suutlikkust rahulikult ning miks mitte koguni rõõmsalt mõtiskleda oma maise eksistentsi ajalise piiratuse üle.
Kui mistahes sõnad, mida meie ise öelda võiksime, tunduvad liiga jõuetutena, siis laskem kõnelda Urmasel endal. Meenutagem mõnda eredamat surma-teemalist lõiku tema jutlustes. Kõigepealt meenub mulle Urmase jutlus Ülestõusmispühal 2014 (või 2013?). Mul pole selle kõne teksti, ma tsiteerin Urmase sõnu mälu järgi: „Ülestõusmispühade tähtsaim sõnum inimeste jaoks on see, et surm ei ole konkreetse inimese jaoks isikliku maailma lõpp, igasuguse valguse kustumine ja pimeduse saabumine. Otse vastupidi, surm on uskliku inimese jaoks uue ja parema maailma algus. Surm tuleb kui punav koidik, uus hea valgus, mis embab lunastatud inimeste Maad!“.
25. mail möödunud aastal peetud nelipüha jutluse tekst on mul olemas, sestap saan tsiteerida täpselt. Selles jutluses ütles Urmas: „Me vaimustume harva, me ei lase ennast vaimustada ega endal vaimustuda. Me võtame elu liiga tõsiselt ja surma liiga kergelt, kui ta tundub veel kaugel olevat. Selles mõttes, et püüame oma sekeldamisega unustada, et viimaks tuleb ikkagi see tuulekohin, mis leegikese kustutab. Ja see teadmine peaks olema kergendus, mitte koorem. Seda mitte selles mõttes, nagu oleks maailm üks hädaorg, millest muudkui pääseda igatseme kord. Vaid: meie elu on puhang, kord alanud ja kunagi ka lõppev puhang. Kuid samas vaimustavalt imekaunis puhang. Vähemalt on see ilmselgelt nõnda mõeldud, kui vaatame maailma, mis meid sündides ees ootas. Maailma, mis oli meie jaoks valmis seatud. Meie elu on sündimise võimaluse andmisega meie eest otsustatud ning taas kord: seda otsust tuleks pidada õnnistuseks, mitte needuseks. Mitte sellele kogu aeg vastu punnida oma mõlgutuste kaalukust rõhutades, ennast tähtsaks pidades ja ahvi kombel kalu uppumisest päästes. Ehk selles ongi peamine nelipühi sõnum?“
Veel tahaksin tsiteerida Urmase sõnu kirjast, mis on kirjutatud küll vaid Ain Lavingule ja mulle, aga ma olen kindel, et Urmas on nõus lugema need sõnad öelduks tervele kogudusele. Kiri on kirjutatud 8. detsembril 2015. See tähendab ajal, mil Urmas juba sai kiiritust ajukasvaja hävitamise eesmärgil. Mõistagi on jälle teemaks surm, mis nüüd oli Urmase jaoks paraku juba selgesti lähima tuleviku perspektiiv.
Urmas kirjutab: „Kõige kiiremini saaksin oma vaated kokku võtta mõistagi poeetiliselt, kuna see keel ongi selleks mõeldud, et lühidalt ja kontsentreeritult suur hulk infot edasi anda. Lisaks on poeesia just oma ambivalentsuse ning võimaluse tõttu vastuolusid ühendada, proosast, kõnelemata teaduslikust kõneviisist, võrreldamatult täpsem, kuigi nõuab šifrit, mida lugeja ei tarvitse või ei suuda omandada. Selles on ka piibli eripära minu meelest. Näiteks Aadama loomise, pattulangemise, Kaini ja Abeli ning veeuputuse lugudes on minu meelest poeetiliselt kokku võetud kõik see, millest Tammsaare kirjutab viis köidet Tõde ja õigust ning looduseuurija kirjutab senini, kuidas puu otsas ehk siis Eedeni rohuaias erinevaid vilju ja võrseid järavast süütust primaadist on erinevail põhjusil, kindlasti ka kliimamuutuste (näiteks veeuputuse!) tagajärjel, saanud suure vaevaga mingite iseenesest mõttetute kõrreliste kultiveerija ning lõpuks oma valguvajaduse rahuldamiseks ka karjakasvatajast lihasööja, kes seejuures hävitab keskkonda, kelle jaoks muld on „neetud“, kes on põgenik siin maa peal ja kelle taeva poole kisendav venna veri on väetiseks, mis õiget rammu viimaks siiski enam ei anna. Võiksin öelda, et mu praeguste vaadete äärepunktid on märgistatud kahe kirjaniku poeetilistes tsitaatides. Üks kuulub Carlos Fuentesele: „Meil pole oma surma kohta midagi öelda.“ Teine on välja öeldud Lars Gustafssoni poolt ning kõlab järgmiselt: „Seal me oleme õige lähedal sellele madalale helile, mis liigub läbi Universumi ja mis on meie enda ülimalt lühiajaline ja kahtlane elu.““
Urmas jätkab: „Ma usun, et sellest võiks täiesti piisata. Või kui siiski üritada veidi akadeemilisemalt, siis nii: minu teoloogia puhul on tegemist „naturaal-kriitilise müstilis-religioosse individualismiga“. Ära seletatuna tähendaks see aga et: esiteks, ma ei arva, nagu oleks üldse võimalik asju ammendavalt ära seletada ja mõista; teiseks, ma pean religioosset hoiakut oma isiksuse loomulikuks seisundiks; kolmandaks, ma olen äärmiselt kriitiline igasuguse reflekteeriva katse suhtes seda hoiakut veel kord kuidagi väliselt limiteerida ja liigitada.“
Lugupeetavad, siit edasi ma Urmase kirja enam sõnasõnaliselt ei tsiteeri, sest järgnevad mõned meie hea Urmase spetsiifilised naljad. Sellised, mis tehtuna ühel tavalisel pühapäevasel jutlusel kutsuksid kirikusaalis esile hulganisti naeruturtsatusi, aga praegu, Urmase kirstu juures võiksid nii mõnelegi tunduda kohatutena. Jätkan kirja lõpuosaga:
„Tõsiuskmatutele loodusteadlastele on mul õigupoolest jäänud ainult kaks küsimust. Ühes otsas bioloogile: mis on elu? Teises otsas füüsikule: kuidas on puhtmateriaalses maailmas võimalik teadvus? Kui nendele küsimustele suudetaks vastata ilma uskumatult tavapäraseks saanud tautoloogiateta, et elu on see, kui teatud viisil ritta seatud valgud saba liputavad, ja teadvus on see, mida meie aju teeb, eks ole, milleks ta meil muidu olemas on, siis – oleks alustuseks kena küll. Vastasel korral läheb teie kirikuõpetaja Nunc dimittist ehk vaga Siimeoni õnnistussõnu Lk 2:29–32 ümisedes taas koju. Ilma et ta arvaks, et tema teab vastuseid või et ta üldse midagi rohkemat teab. Praegu ma rohkem ei jõua, kuigi ega midagi õieti öeldud saanudki. Aga küll meil on aega noist asjust veel kõnelda, sõbrad. Ja kui mitte enne, siis kunagi, kui kägu ei kuku enam aastaid, vaid igavikku. Mõtlen teile ja olen tänulik. Teie Urmas.“
Mis jääb selle peale öelda meil? Mõtleme Sinu peale ja oleme tänulikud, hea Urmas. Selle eest, et Sa meil olemas olid ja meile nii palju andsid. Oleme tänulikud heale Jumalale, et Ta pidas õigeks lasta sel kõigel sündida.
Rõõmsa taaskohtumiseni, Urmas! Kohtumiseni siis, kui kägu ei kuku enam aastaid, vaid igavikku…
Kalev Tarkpea, Tartu Ülikooli-Jaani koguduse nimel, Urmas Petti matusetalitusel 31.1.2016.
