Arvamused

In memoriam Heikki Silvet (19.3.1942–11.12.2015)

Heikki SilvetMöödunud nädala reedel lahkus meie seast teoloog ja õpetaja Heikki Silvet. Heikki Silvet oli aastatel 1999–2013 Tartu Teoloogia Akadeemia õppejõud ning ta oli 17 aastat Tallinna 32. keskkooli õpetaja. Keskkooliõpilastele andis ta lisaks kohustuslikule inglise keelele ka võimaluse õppida kreeka keelt, usundiõpetust ning maailmavaateõpetust. Tänu Heikki Silveti otsesele või kaudsele mõjule ja julgustusele leidsid mitmeid tema õpilased tee usuteaduse õpinguteni. Siinkohal jagavad oma mälestusi Heikkist kui keskkooliaegsest õpetajast tema kolm õpilast Mari-Liis Nummert, Heidi Maiberg ja Karin Kallas, kes on kõrghariduse maastikul kõndinud usuteaduse radadel.

„Kolm päeva pärast Heikki Silveti lahkumist toimus 32. keskkoolis tema mälestamine, kuhu olid oodatud nii õpetajad kui õpilased, kes tundsid temaga sidet. Meid oli seal rohkesti. Rohkesti oli ka kurbust, kuid samuti rõõmu, rõõmu selle üle, et teda tundsime. Mõeldes oma õpetajale, tuleb just see tema puhul esimesena meelde: rõõm, positiivsus, alati naeratus näol. Seda head meelt andis ta edasi oma õpilastele ning usun, et ka tema õpetatud ained said tänu temale positiivse sära külge.

Silvet armastas õpetamist ning seda, mida ta õpetas. Mulle on hästi meelde jäänud kord, mil ta rääkis uhkuse ja rõõmuga sellest, kuidas tema kunagine kreeka keele õpilane saatis talle peale keskkooli lõpetamist kirja kreekakeelse tervitusega ning kui hea meel tal selle üle oli, et õpilased tulid alati kreeka keele tundi – mis ei olnud kohustuslik aine – ka reede pärastlõunal, kui see oli päeva viimane, kaheksas tund! Vanakreeka keele õpetamine on igal juhul (kahjuks) haruldus, seda eriti gümnaasiumiastmes. Kreeka keel oli aga minu jaoks esimene teadlik kokkupuude usuteadusega. Heikki lemmik oli Johannese evangeeliumi esimese peatüki lugemine. Ta luges selle kreeka keeles ette ning tõlkis. Enda emotsiooni võin kirjeldada vist vaid jahmatusena – kas Piibel on tõesti selline raamat?! Olin ju küll varem piiblitekstidega kokku puutunud, kuid Johannese esimese peatüki lugemine ja tõlkimine sõna-sõna haaval oli midagi kummastavat. Olen tänulik selle eest, et õpetaja meid just selle tekstiga tuttavaks tegi. Keskkoolis, usun, on see privileeg ning haruldus – tutvuda Johannese evangeeliumiga vanakreeka keeles.

Maailmavaateõpetus oli eriline aine. Juba oma nime poolest muidugi, sellist õpetust teistes koolides ei ole. Kuid ka sisult. Õpetaja kujundas igal aastal aine vastavalt õpilaste huvidele, põhijoontes puudutas aine kõige laiemas mõttes eksistentsiaalseid küsimusi. Kuulsime palju Paul Tillichi ultimate concern’ist, taipamata küll täpsemalt, mida see tähendab. Rääkisime usu ja teaduse suhtest. Kuid ka ühiskonnas toimimisest ning nii ebateaduslikust ja klassikalises haridussüsteemis välja jäetud teemast nagu paranormaalsed nähtused. Oli imekspandav, kui avatult rääkisid õpilased oma kohtumistest n-ö tundmatuga („tundmatut“ on mõeldud siin kõige laiemas tähenduses). Sellistest teemadest ei oleks ilmselt tihanud keegi kõneleda tavakontekstis, kus saateks olnud heatahtlik või halvemal juhul pilkav naermine. Kuid Silveti tundides – nii nagu õpetaja, nii võtsid ka õpilased kõik oma kaasõpilase kogemusi ja tundeid tõsiselt. See oli eriline õhkkond.

Silvet esitas oma õpilastele väljakutse: kes soovis usundiõpetuse ainet parimale hindele sooritada, pidi kirjutama ühe aine raames 13 lühiesseed! Õpetaja andis meile erinevate teoloogide tsitaadid ning pidime neid oma arusaama kohaselt lahti seletama ja kommenteerima. Tema suur lemmik oli Paul Tillich, kellest kuulsime palju. Teiste hulgas kuulsime esimest korda ka nimesid nagu Karl Rahner ja Raimundo Panikkar ning ka Toomas Paul. Kuuldes neid nimesid jälle usuteaduse õppimise ajal, oli äratundmisrõõm suur. Alles nüüd saab mõistetavaks, kui suurte inimeste ja ideedega me tema kaudu kohtusime. Ei saa öelda, et see jäänuks mõjuta. Kohtumine teoloogiaga õpetaja Silveti kaudu on kahtlemata olnud suunanäitaja. Peale keskkooli valikuid tehes ei olnud tema mõju teadvustatud, kuid tagantjärgi on seda kerge ära tunda.

Heikki koostöö keskkooliõpilastega on tõeliselt tänuväärne. Tema rõõmsameelsust õhkav vaim puhus paljudele noortele inimestele tuult tiibadesse. Mitmed suhtlesid peale kooli lõpetamist temaga edasi. Ta ei olnud ainult kooliõpetaja, vaid ühel või teisel viisil teekaaslane. Heikki Silveti lahkumine on kaotus Eesti teoloogiale, eriti selles osas, mis puudutab noorte inimeste, veel oma elu- ja haridusteed alustavate inimeste suunamist ning neile võimalusteruumi näitamist. Tema tehtud töö on aga vilja kandnud ning temalt saadud tõukejõud jääb õpilasi saatma. Seega – rõõmsal toonil, nagu ta seda õpetas – olen tänulik ning täis lootust, et tema vaimujõud jääb meis edasi elama“ (Karin Kallas).

„Marju Lepajõe on öelnud, et õpetamine peab olema inimlik dialoog (vt siit). Mõeldes tagasi keskkooli peale, tulevad meelde vestlused, mida pidasime õpilastena õpetaja Silvetiga inglise keele ning maailmavaate tundides. Õppetöö toimus läbi mõttevahetuste, selmet istuda nina õpikus või töövihikus ning apaatselt tuupida. Tema jagas meiega enda mõtteid ja tähelepanekuid ning ootas sama meilt vastu. See asjaolu eristas teda teistest õpetajatest, andes talle erilise tähenduse õpilaste jaoks.

Sir – just nii austavalt kutsuti teda minu klassis – valmistas meid ette eluks, mitte eksamiks. Tema õppemeetodid hõlmasid olukordi, kus pidime analüüsima, küsima, kritiseerima, mõtlema kellegi teise perspektiivist lähtudes, esinema teiste ees ning kaitsma enda seisukohti. Oli ka inimesi, keda häiris Sir’i ebatraditsiooniline lähenemine, sest oli raske astuda mugavustsoonist välja, mida ta oma muretu oleku ning muheda kõnepruugiga meilt paratamatult ootas.

On raske öelda, kui palju on ta mind, tema õpilast, mõjutanud, sest ilmselt adun seda tegelikult aastate pärast. Näiteks alles usuteaduse eriala I kursusel mõistsin, mida ta meile tegelikult maailmavaate tundides läbi kreekakeelsete sõnade, Sokratese ja Platoni mõtete ning filmiklippide edastas. Ka seda olen nüüd mõistnud, kui oluline on see, et ta harjutas õpilastesse sisse julguse küsida ja mõtteid väljendada.

Sir’i hoiakud, lood ja mõtted kumasid läbi ta tundide. Need kandsid meisse austust teiste religioonide ning mõttemaailmade vastu, hoolimata asjaolust, kas mõistsime neid või mitte. Need õpetasid lugu pidama nii enda kui teiste pühaduse tundest.

Ei saa mööda sellest, millise naudinguga ta elas ning oli. Kui muretult suhtus kõigisse pisiprobleemidesse inimene, kelle elu oli kirju kui Kihnu kindakiri. Ta õpetas meile, kuidas elada hästi läbi oma eeskuju, rääkides lähisuhete hoidmisest, ellusuhtumisest, sportimise ja mitmekesise toitumise vajalikkusest. (Enne igat eksamit sportisid tema õpilased, sest Sir soovitas keha ära väsitada, et vaim saaks rahulikult töötada.)

Oleme kaotanud suure inimese. Kerge sulega hea suhtleja, kes oli Õpetaja – suure tähega –, kelle sõnad, põhimõtted ja mõttemallid kandusid paljudesse tema õpilastesse. Sir oli paljuski ebatraditsiooniline ning seetõttu ka eriline. Oma muheduse, muretuse ja lihtsusega tekkis tal väga kergesti õpilastega tugev side, ta nakatas neid huviga küsida, uurida ja mõista ümbritseva maailma ilu, valu ja sügavust. On kahju, et nüüd, kui juba oskaks Sir’i küsimustele vastata, võtta sõna ning arutleda, ei saa me enam astuda dialoogi“ (Heidi Maiberg).

„Heikki Silvet on minu Õpetaja. Härra Õpetaja juhatas meid sisse maailma suurimatesse usunditesse, kuid arutles meiega ka filosoofilistel, vahetevahel metafüüsilistel ja esoteerilistel teemadel, seda omases ja väga isiklikus võtmes. Tema enda meeletu ja metsikult julge elukäik oligi ehk see, mis ta õpilaste jaoks nii köitvaks ja haaravaks muutis. Mäletan selgelt, kuidas sosistasin ühel esimestest maailmausundite tundidest pinginaabrile „Ma tahan olla selline inimene nagu Õpetaja“ ja mu pinginaaber vastas üllatunud näol, et oli just sama mõelnud. Hää Õpetaja kutsus mind kord uurimistöö asjus ka endale külla ja keetis teed. Nähes, et silmitsen üksipulgi tema raamaturiiuleid, naeratas ta ja lubas lugemiseks võtta seda, mida hing ihkab. Minu esimene Tillich, Kierkegaard ja Masing olid härra Õpetaja raamaturiiulist! Viimati kohtusin oma Õpetajaga 2009. aastal, kui läksin tema õpilastele kristluse ja popkultuuri tundi andma. Enne tunni algust patsutas Õpetaja mind õlale ja ütles: „Kõik saab alguse siit“. Heikki Silvet on minu Õpetaja, kes juhatas mu tee usuteaduskonda ja hiljem ka kooli, õpetama. Hääd teed, armas Õpetaja“ (Mari-Liis Nummert).

 

Mari-Liis Nummert (1989) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute magistrant ning Sillaotsa kooli õpetaja.

Heidi Maiberg (1993) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna religiooniuuringute magistrant.

Karin Kallas (1992) on EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English