Aga kas kõiki võõraid ka?
Üks pagulasteemaline kommentaar sisaldas lühikest, aga tabavat küsimust armastuse kohta: „Armasta oma ligimest, jah. Aga kas kõiki võõraid ka?“ Tõepoolest, kas kõiki võõraid ka? Armastada abikaasat, pere ja sõpru tundub hea ja õige. Armastada võõraid – see enam nii huvitav ja tore ei tundu. Armastada vaenlast? See näib pigem idiootsusena, eriti meie paljukiidetud Eesti „talupojamõistusele“. Siiski, just see on kristluse eetiline sõnum. See sõnum väljendub Jeesuse armastuse kaksikkäsus: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! /…/ Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Mt 22:37-40). Need kaks käsku on tegelikult Jumala ühe tahte väljendus, puudutades inimese tervet elu ja olemist. Ligimesearmastus ei ole viimselt midagi muud kui elu Jumala lapsena, Jumala enda armastuse – Jumala vaenlasearmastuse! – realiseerimine ja aktualiseerimine. Nii nagu Jumala armastus meie vastu on radikaalne ja tingimusetu, peaks ka meie armastus olema radikaalne ja tingimusetu. Meie armastus ei ole ju tegelikult midagi muud kui Jumala enda armastuse vili ja väljendus. See ei ole meie „saavutus“ või „voorus“, vaid Jumala enda ülevoolava armastuse ülevoolav edasiandmine. Armastust lõhkudes on meie elu radikaalse nõude all. Armastuses elades, armastust edasi andes on meie elu osa Jumala radikaalsest kingitusest. Jumala armastus ei erista omasid, võõraid ja vaenlasi, vaid kehtib kõigile inimestele. Elades Jumala armastuses, kehtib ka meie armastus kõigile inimestele (vrd Mt 5:44jj). Seega: jah, justnimelt ka võõrastele! Tegelikult ei ole nad ju võõrad, nad on meie ligimesed – õed ja vennad Jumala enda armastuseks loodud perekonnas. Sellel taustal on ka mõistetav, mida tähendab „nagu iseennast“ armastuse kaksikkäsus. Kas see lubab meil kohendada ja pehmendada armastuse radikaalsust? Teha see iseendale vastavamaks? Kindlasti mitte! „Nagu iseennast“ tähendab, et me peaksime ligimest armastama sama radikaalselt ja tingimusetult, nagu Jumal on meid ennast armastanud. Olles lõputult rõõmsad ja tänulikud Jumala poolt armastatud „iseenda“ üle, võime kinkida – üksteisele justkui Kristus olles – armastust kõigile kaasinimestele, olgu nad siis omad, võõrad või vaenlased (vrd „Christus quidam“, Luther, WA 7, 66, 3j).
Armastus on seega sügavalt jumalik. Samas on armastus aga ka sügavalt inimlik! Armastus on ühtlasi nii radikaalne kui ka igapäevane, enesestmõistetav, üldinimlik. Jõulisel kombel väljendub see tähendamissõnas halastaja samaarlasest, mis vastab küsimusele: „Ja kes siis on mu ligimene?“ (Lk 10:29). Ligimene on lihtsalt see, kes vajab abi – ükskõik, kas oma või võõras. Ka nimetatud loos on provokatiivsel kombel abistajaks just võõramaalane. Omad ehk rahvuskaaslased olid läinud „kaarega mööda“. Ilmekaks teeb loo veel seegi, et kaarega möödujad olid preestriseisuses. Samaarlane aga peatub, seob röövlite kätte langenu haavad ja kannab tema eest hoolt. See on sügavalt inimlik hoiak ja sündmus. Ainult armastus suudab tulla toime inimelu sõltuvuse, haavatavuse ja fragmentaarsusega, välistades tagamõtte ja omakasu. Me oleme teineteise maailm, hoides igal hetkel midagi kaasinimeste elust oma käes. Ka pealtnäha tühise teo ja sõnaga võivad põimuda teise inimese õnn ja õnnetus. Armastus ei ütle aga samas, kuidas täpselt peaks mingis olukorras hoolima ja aitama. Ta annab suuna ja inspireerib, asetab meie sõnad ja tegevuse armastuse „vaimu“. Konkreetsete lahenduste leidmisel peame aga kasutama parimal võimalikul moel mõistust, arutelu, (enese)kriitikat, fantaasiat ja empaatiavõimet.
Vihamõtted ja vihateod
Viimaste päevade uudistes võis lugeda Ameerika noorukist, kes avas mustanahaliste kirikus tule, tappes üheksa inimest. Ka võis lugeda ISISe videost, kus julmal moel lasti õhku reas põlvitavad inimesed. Kolmandana paigutub sellesse ritta ladusalt ja loomulikult Postimehe pagulasteemalise artikli juhuslik kommentaar: „Laske paar tuhat maha algatuseks, keegi enam ei tule. Pange facebooki video ka. Mina vajutan „like““.
Seda seisukohavõttu on meeldivaks ja mõistlikuks pidanud paras hulk inimesi (70 +/13 -). Ka ei tundu see paljudele eriti häiriv või problemaatiline, rippudes tunde peale avaldamist ikka veel teiste kommentaaride seas. Kõiki kolme episoodi ühendavad vihamõtted ja vihateod. Ka taolise kommentaari kirjutamine ja avaldamine on tegu. Tegu, mis jätab jälje – lugejate mõtetesse, tegija mõtetesse. Ehk ka mõne koolinoore mõtetesse? Ehk saab see ajendiks uuele vihale, mõnele uuele teole?
Vägivaldseid, halvustavaid, solvavaid, ähvardavaid kommentaare võib kohata avalikus inforuumis üha tihedamini. Seetõttu võib rõõmu tunda president Ilvese võidupüha kõne üle, milles ta selgelt igasuguse võõrviha ja vihakõne hukka mõistis. Viimase paari aasta sallimatuse ja vihakõne ilminguid silmas pidades oleks ammu aeg sarnaseks avalduseks nii Eesti Kirikute Nõukogul kui liikmeskirikutel eraldi. Kujunenud olukorras on oluline, et kirikud avaldaksid selget muret sallimatuse leviku üle Eestis. See puudutab ühiskonda laiemalt, paraku aga ka kirikute ja usuga seotud inimesi.
Ligimest hätta jätta on lihtsam, kui teha seda „hea südametunnistusega“
Kui vaadata praegust arutelu pagulaste vastuvõtmise teemal, kohtab väga erinevaid argumente, miks ikkagi ei ole eetiline, lihtne või üleüldse mõistlik põgenikke vastu võtta. Paraku jääb mulje, et tihti mängib siira mure kõrval rolli ka vältimise strateegia. On ju (ebamugavat) ligimest hätta jätta lihtsam, kui teha seda „hea südametunnistusega“, tõlgendades kas olukorda vastavalt sobivaks või asudes võitlusesse millegi teise pärast ja nimel. Siiski on raske näha, kuidas need argumendid kaaluksid üles konfliktikolletest põgenenud inimeste häda ja nende aitamise vajaduse, sh ka vajaduse rakendada mingil kujul üleeuroopalist, solidaarset vastuvõtusüsteemi ja -kokkulepet. Osutatud on majandusmigrantidele, inimsmugeldajatele, Eesti „oma“ vaestele ja muukeelsele elanikkonnale, kuritegevuse ja terrorismiga seotud riskidele, Eesti rahva ja kultuuri kaitsele, vajadusele lahendada probleemi tekkepõhjuseid, toetada päritolumaade arengut ja pagulaste kodumaale või lähipiirkonda jäämist jne. Kindlasti, kõikides nendes punktides on arutelu ja võimaluste hindamine hea ja vajalik. Vajalik on ühtlasi mitmetahuline, ühine tegutsemine, seda nii inimelude päästmiseks Vahemerel, smugeldajate peatamiseks, põgenikelaagrite toetuseks, kriisikollete maandamiseks ja struktuuriliseks arenguks, terroriorganisatsioonide likvideerimiseks, strateegiliseks koostööks regioonis jpm. Populistlikud avaldused nagu nt Saku vallavalitsuse soov, et valitsus „keelduks täielikult illegaalsel teel teistesse Euroopa riikidesse saabunud immigrantide Eestisse toomisest“, ei aita siin kuidagi kaasa. Taolised mustvalged ja „lihtsad“ lahendused ei arvesta ühe Euroopa viimaste aastakümnete suurima kriisi mitmetahulisuse ja lahenduste keerukusega. Smugeldajatega võitlemiseks ei piisa praeguses olukorras vaid militaarse jõu rakendamisest ja piirivalve tugevdamisest, ka edaspidi jätkuksid merel päästeoperatsioonid. Ka ei oleks Euroopa täielikuks „kindluseks“ muutmine inimlikult ja eetiliselt võimalik – neile, kellel on konfliktikolletest põgenedes vajadus ja õigus varjupaigale, tuleks tagada kindlaid ja selgeid, hästi rakendatud humanitaarsed sisenemiskanaleid. Abi vajavate inimese hulgad on praegu ja saavad ka tulevatel aastatel olema suured – seda ka ilma majandusmigrantideta, kelle üle kontroll tõenäoliselt suureneb ja kelle paigutamine Eestisse kõne all olnud ei ole. Alati ei pruugi olla muidugi selge, kes on kes. Võimalik hindamise raskus ei tee inimeste aitamise vajadust aga olematuks. Euroopas pagulase kaitse saanud inimesed on enamasti pärit ilmsetest konfliktipiirkondadest nagu Süüria, Eritrea, Afganistan või Iraak. Igal juhul on tõenäoline, et tulevatel aastatel jõuab Eestisse Euroopa solidaarse kriisilahenduse raames arvestatav hulk pagulasi. Kindlasti ei saa taoline pagulaste kaitse olema vaid rosinate noppimine Eesti startup-kultuuri või ülikoolide laboritesse. Pagulasi saab olema mitmesuguseid ja erinevatelt elualadelt. Kindlasti tekib ka sotsiaalseid probleeme, mis kaasnevad ümberpaigutusega, kohanemisega, erineva kultuuriga, nii mõnegi probleemse või ohtliku tausta ja käitumisega. Ka ei saa saabujad olema arvatavasti enamuses kristlased, nagu nii mõnigi seda ehk soovib ja loodab. Aga just ka moslemitest kaasinimeste osas saame me kristlastena pakkuda ühiskonnale ja riigile tuge. Ja kindlasti valmisolekut koos pagulastega õppida. Kõik see saab olema Eesti rahvale ja ka kirikutele suur väljakutse – esiti ja eelkõige väljakutse meie armastusele, hoolivusele ja inimsusele. Me ei peaks olema rahvas, kes läheb „kaarega mööda“. Me peaksime olema rahvas, kes kutsub siia jõudnud pagulasi laulukaare alla.
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Kopenhaageni ülikooli süstemaatilise teoloogia järeldoktor.
