See on inimkonna „kollektiivne vaimuhaigus“, „inimoleku loomuomane väärtalitlus“, „inimmõistuse kollektiivne väärtalitlus“, „hullumeelsus“ (Eckhart Tolle, Uus maailm, Pilgrim, 2007, lk 17, 18, 19, 22). Kas see pole mitte nii? Mida hakata peale Kirikuga või Kirikus? Miks pöörata oma pilk Kirikust välja? Miks mitte?
Inimene viibib Õigeusu Kiriku jumalateenistusel, tunnistades oma usku: „Mina usun […] Üheainsa, püha, kogumaapealse ja apostliku Koguduse sisse“ (Teenistusraamat 2014, 114j). Ja palub: „Palugem Issandalt rahu kogu maailmale […] Palugem Issandat meie kodumaa ja tema rahva, võimude ja kaitseväe eest“ (samas, 89j).
Sellest on juba räägitud, et termin „kaitsevägi“ on ilustusvormel „sõjaväele“. Ja enese vabandamine või enesele valetamine. Me ju ainult kaitseme endid. Tähendab, teostame si vi pacem, para bellum’t. Oleme hullud, vaimuhaiged, skisofreenikud – palume samaaegselt rahu ja sõda. Õigeusu Kirik palub neid samasid palveid nii Venemaal kui ka Ukrainas.
Me oleme „seesinane sugupõlv“, laste sarnased, „kes istuvad turgudel, hõigates teistele: „Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud, ja te ei ole vastu rindu löönud““ (Mt 11:16j). Mida me tahame – sõda või rahu? Mõlemat korraga ei saa. Kahte isandat ei saa teenida, ja üks on neist kindlasti mammon (Mt 6:24), sest Jumala Vaimu vili on „armastus, rõõm, rahu“ (Gl 5:22) ja need teised.
Me oleme iseeneses sõjas, konfliktis. Sõdime, võitleme iseendis iseenda vastu, ego, patu, pattude, patukeste vastu. Isekeskis sõjas – võitleme patuste vastu, püüdes kaitsta iseenda, iseenda loodud kantsi. Valmistume sõjaks rahu saavutamiseks. Parafraseerides Jeesust: kui Jeesus Kristus tõuseb üles iseenese vastu, siis ta ei saa seista, vaid tal on ots käes (vt Mk 3:26).
Me ei tea, mida me tahame. Me oleme silmakirjatsejad, „ilusasti on“ meist ennustanud Jesaja: „See rahvas austab mind huultega, nende meel aga on minust kaugel. Aga ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi“ (Mt 15:7–9). Me kuulutame: Rahu. Aga rahu pole. Me kuulutame rahu, aga palvetame sõja eest ja pärast. Me oleme palvekojast teinud röövlikoopa (Mt 21:13). Pühitseme armulauda koos palvega sõja ja sellesinase maailma valitsejate eest, kes …
„Mina palun nende pärast, maailma pärast ei palu ma mitte, vaid nende pärast, kelle Sina oled andnud mulle, sest nad on Sinu omad“ (Jh 17:9). Aga meie palume, sest oleme maailmaks saanud. Me pole (enam) need, kes ei ole maailmast (vt Jh 17:14). Iga oma jumalateenistusega me anname au Rooma keisrile, tuues talle ohvri. Jah, meie jumalik armulauateenistus (liturgia) on ohvriteenistus. Palume rahus sõja eest, et saaks kord jälle kehtima pax Romana, mis tähendab ühemõtteliselt surma igale kristlasele. Vägivalda ja hävingut.
Miks mitte seada oma sammud vägivallast eemale? Ühestainsast, pühast, kogumaapealsest ja apostlikust Kogudusest eemale. Või organisatsioonist. Või süsteemist, ideoloogiast. Kirikust, kes ristib, leeritab ja jagab armulauda sõduritele. Kirikust, kes laseb oma vaimulikest teha ohvitserid sõjaväkke. Kirikust, kes õnnistab ja pühitseb sõda ning palub selle eest.
Või siiski mitte? Jah, vennad ja õed. Lähme koos Issanda kohtujärje ette vastust andma iga vägivallaakti eest, mis toime pandud alates apostlitest. Ja meid ei päästa meie õpetus, mis õige või vale. Ei päästa meid viitamine märtritele, pühadele isadele ega auväärsele traditsioonile. – „Nad ütlesid Talle: „Meie ei ole sündinud porduelust, meil on üks isa – Jumal.“ Jeesus ütles neile: „Kui Jumal oleks teie Isa, siis te armastaksite mind […] Teie olete oma isast kuradist ning tahate teha oma isa himude järgi. Tema ise on mõrtsukas algusest peale …““ (Jh 8:41–44).
Iga vägivallateo eest, mis maailmas sünnib, sest oleme kuulutanud ennast ja laseme endid nimetada kristlasteks, Jeesuse järgijateks. Parem, et seda poleks sündinud.
Orenti Mägi (1973) on õigeusu vaimulik, Tartu Ülikooli usuteaduskonna teoloogia magistrant ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
