Vaadates tagasi 2013. aasta ususündmustele, peab kindlasti ära märkima Eesti hümni ümber puhkenud poleemika. See tekitas eelmise aasta veebruaris arvamusartiklite tormi nii ajalehes Postimees kui ka mujal. Arutluse algatas portaali Skeptik.ee eestvedaja Martin Vällik (Vällik 2013), kes kirjutas, miks tema hoiab Eesti Vabariigi hümni kolmanda salmi ajal oma suu kinni, selleks oli nimelt hümnis sisalduv palve Jumala poole. Sellele järgnes laialdane vastukaja nii skeptikute, pastorite kui ka muusikute vallast, mis tõi üles argumente mõlemalt poolelt. Mõned skeptikud nägid kolmandas salmis probleemi ning osa pastoreid ei näinud üldse, et midagi oleks vaja muuta. Murekohad jäid õhku rippuma ning muudatust Eesti riigihümnis pole siiani tehtud.
Martin Välliku artikkel on mõistetav ning tema argumentides on iva. Kas Jumalasse mitte uskuvad inimesed peaksid laulma hümni kolmandat salmi, kuigi seal on juttu palvetamisest? Sellele peaks vastama, et loomulikult mitte. Küll on see aga Eesti riigihümn ning see on kõikide eestlaste hümn, oled sa usklik või mitte. Järelikult tuleb kindlasti ette olukordi, kus kolmanda salmi laulmine käib eestlasest ateisti südametunnistuse pihta. Üheks vabanduseks võib sellises olukorras tuua kultuuri, kuid ükski inimene ei ole kohustatud palvetama, isegi mitte kultuuripärandi ega oma riigi eest. Palve läbi tunnistatakse ka oma usulisi veendumusi ning seda ei saa kedagi tegema sundida. Seepärast tundub palve ja sõna „Jumal“ kasutamine Eesti hümnis vale. Ajutine lahendus oleks mitte laulda kolmandat salmi ning seda Martin Vällik propageeribki. Kahjuks pikemas perspektiivis ei ole see lahendus, mis rahuldaks kõiki osapooli. Võimalus demokraatlikus riigis südametunnistusepiinata oma maa hümni laulda peab olema tagatud.
Eesti hümn ei ole ainuke, mis sisaldab palvet või sõna „Jumal“, seda leidub ka teistes riikides, näiteks Suurbritannia, Venemaa, Norra ja India hümnides. Kõige selgemini on esindatud sõna „Jumal“ Suurbritannia hümnis, mille pealkiri on God save the Queen ja mis tõlkes on „Jumal, hoia meie Kuningannat“. Kuigi sellel hümnil pole täpselt kindlaks määratud sõnu, siis kõige tavalisemas versioonis on hümni teine salm palve Jumala poole. India hümn Jana Gana Mana sisaldab samuti palvet. Selle kaheksas rida on „They pray for thy blessings and sing thy praise“, mis tõlkes tähendab „Nad paluvad Sinu õnnistust ja laulavad Sinu kiitust“. India on enamasti hinduistlik maa ning järelikult ei saa hümnis olla mainitud monoteistliku usundi Jumalat. Küll aga viidatakse siin jumalale nii, et igaüks saab asendada sõna „sinu“ oma jumalaga. Seega võime järeldada, et hoolimata sõna „sinu“ kasutusest, on mõeldud jumalat, lihtsalt on arvestatud kõikide variantidega. India hümn on suhteliselt noor, vaid 64 aastat vana, kuid Suurbritannia hümnil on vanust 269 aastat. Suurbritannia hümnis sisalduv sõna „Jumal“ pole aga suurt tormi tekitanud ning hümni aktsepteeritakse kui vana kultuurilist pärandit, mis esindab Suurbritannia ajalugu.
Sellest perspektiivist vaadates ei ole meil vaja muuta hümni sõnu. Meie hümni sõnad pärinevad 19. sajandist, mil eesti rahvuslus esmakordselt ärkas. Nendesse sõnadesse põimis sõnade autor J. V. Jannsen omaaegset kultuuri ning kaasaegseid väljendeid. Eestimaa oli siis suures osas kristlik ja Jumala poole palvetamine oli loomulik tegevus, loomulikult on seeläbi meie hümni jäädvustunud ka palve Jumala poole.
Meie hümni on jäädvustunud ärkamisaja kultuur ning seda tuleks osata väärtustada. Hümnis kantakse edasi Eesti rahva pärimust ning hümni teksti oleks mõttekas muuta vaid sama vana teksti vastu, milles ei mainita Jumalat, nii esindaks see ikka Eesti ärkamisaja kultuuri. Hümn iseenesest on ülistuslaul, mis algselt oli mõeldud sõjasangarite, spordipidustuste võitjate või jumalate auks (Arjakas 2012, 8). Palve Jumala poole on hümnis tavaline ning seega tundub meie rahva kultuuripärandi laulmata jätmine meie riigi ajaloo suhtes ignorantne.
Me peaks respekteerima seda, milline oli kunagine Eesti vaim, kuid me peaksime arvestama samuti seda, et hümni muutmine pole haruldane nähtus. Nii mitmedki riigid on oma lähiajaloo vältel muutnud oma riigihümne. Enamasti on selle põhjuseks poliitilised muutused või arusaamiste ja tõekspidamiste muutumine. Pärast Jossif Stalini surma paljastas Nikita Hruštšov Stalini kuriteod ning selle tagajärjel eemaldati algsest Nõukogude liidu hümnist Stalini nimi ja tema ülistus. Järgi jäi aga ikka Lenini nimi, jäägitust truudusest kantud punane lipp ja kommunismini viiv mõõtmatu rahvajõud. Selle hümni sõnu muudeti poliitiliste tuulte pöördumisel, kuid siiski ei meenu ühtegi korda, kus hümni muudeti sellepärast, et see sisaldas palvet või Jumala nime.
Kuid kas me ei peaks muutma hümni ka siis, kui soovime uuendust või tunneme, et praegune hümn on jäänud võõraks? Kas võime või isegi peaksime vahetama tüki vana kultuuri uuema vastu? Seda võib vaadata mitut moodi. Ühelt poolt ei ole hümni regulaarne väljavahetamine mõistlik. Nagu eelpool mainitud, on hümn osa meie ajaloost ning selle vahetamine oleks proov muuta eilset. Samas, hümn esindab riiki – kuid mis saab siis, kui hümni tekstid vananevad ja jäävad rahvale kaugeks, nagu on juhtunud ka näiteks ameerika hümniga? Jumal ei ole 21. sajandi Eesti kultuuris enam kesksel kohal, kuigi see esindab meie riiki. Küsimus, kas me peaksime aktiivselt muutma oma hümni nii, et see vastaks meie praegusele kultuurile, võtab kokku suure osa hetke probleemist. Minu arvates ei pea riigihümn esindama praegust kultuuri, vaid pigem riigi ajalugu, ning sellepärast ei peaks me Eesti hümni kolmandas salmis palvet ära muutma. Ning kui hümni tõesti muuta, siis tuleks see asendada mõne teise ärkamisaegse lauluga, mis ei sisalda palvet ega Jumala nime.
Et seda olukorda veel paremini mõista, peaks vaatama mida teised inimesed sellest probleemist arvavad. Ajaloolane Küllo Arjakas (Arjakas 2013) arvas, et meie hümni viimane salm ei ole ainuke asi, mis probleeme tekitab. Praegusega läheb vastuollu ka esimene ja teine salm; ta kirjutas: „Pole põhjust ühe või teise kriteeriumi pärast sümboleid muuta või neid „parandada“, jättes näiteks ühe salmi laulmata“. Ilmselt on Arjakase vaatepunkti kallutanud asjaolu, et ta on ajaloolane ning ta vaatab probleemi läbi kultuuri aspekti. Sellele vastandub aga Maavalla koja vanem ning maausuline Ahto Kaasik (Kaasik 2013). Ta toob oma arvamusartiklis välja selle, et riigil ei saa olla oma kirikut ega usku ning meie hümn ei tohiks sisaldada otseseid viiteid mõnele usutunnistusele. Tema arvamuse põhjenduseks järgneb: ,,Riik on meie kõigi jaoks ning ei või eristada meid usutunnistuse järgi“. See mõte on õige, kuid see ei põhjenda tema eelnevat arvamust ning jääb mulje, et Kaasik pole pikalt süüvinud hümni kui sellise olemusse, vaid põhjendab oma muutmise soovi vaid väitega, et Jumala nimetamisega hümnis pole kõik korras. Negatiivne arvamus võib olla tingitud ka sellest, et Kaasik on maausuline ja ei usu Jumala olemasolu ning võib Jumala nime kasutamisse suhtuda negatiivselt. Hümni muutmise poolt on aga kirjanik Jaan Kaplinski (Kaplinski 2013), kes soovitas praeguse hümni asemel kasutusele võtta tema kohendatud sõnad, milles sõna „Jumal“ on asendatud „taevaga“. See rahuldaks tema sõnul nii usklikke kui uskumatuid. Kui aga vahetada Jumal taeva vastu, siis mõte jääks sisuliselt samaks ning siis võib kahelda selle lahenduse efektiivsuses. Välja on pakutud mitmeid erinevaid lahendusi, kuid ükski neist ei tundu lahendavat vaidlust.
Sellises olukorras näeksin ma vaid paari lahendust. Esimene, küllaltki halb võimalus oleks luua hümnile alternatiivne kolmas salm. See pakuks võimaluse laulda kaasa ka inimestel, kes seda praegu teha ei soovi. Asjaloo teeks siiski pingeliseks tõik, et see oleks vaid alternatiiv ja praegune kolmas salm jääks peamiselt kasutusse. See ei pruugi aga täielikult lahendada probleemi. Teine võimalus oleks valida uus riigihümn, mille sõnad esindaksid Eesti ärkamisaja kultuuri. Hea valik oleks näiteks ,,Mu isamaa on minu arm“, mille ettekandmisel eelmisel laulupeol rahvas püsti tõusis ning mis on hümni staatuses. See laul ei sisalda ka palvet ega Jumala nime ning peaks kõigile osapooltele sobima.
Viidatud kirjandus
Arjaks, K. (2012) Eesti hümn. Tallinn: Menu kirjastus.
Arjakas, K. (2013) „Hümni salmi mittelaulmisest“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaasik, A. (2013) „Jumal ja jumalad hümni ei sobi“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Kaplinski, J. (2013) „Asendagem jumal hümnis taevaga“ – Postimehe arvamusportaal 15.2.2013
Vällik, M. (2013) „Vaikigem hümni jumalasalmi ajal!“ – Postimehe arvamusportaal 14.2.2013
Maria Johanna Keedus on Miina Härma Gümnaasiumi õpilane.
