„Mõni mängib hullu, kuid tema mõistus näikse olevat selge; mõni jälle näib kui erak mustas rüüs, jalaraudades ja kasimata juustega; mõni roomab kirikus kiunudes ja lauldes ringi, ja sütitab lihtsatesse inimestesse võimsat erutust“ (Patriarh Iosaf, 1636).
2012. aasta üks kõige rohkem tähelepanu tekitanud sündmusi oli kindlasti tütarlastebändi Pussy Riot ülesastumine Moskva Lunastaja Kristuse Kirikus 21. veebruaril. Väga kiiresti hakati seda nimetama „punkpalvuseks“ ning interneti vahendusel said inimesed üle terve maailma sellest „esinemisest“ osa võtta. Väga kiire oli ka Venemaa valitsuse reageering Pussy Rioti väljaastumisele. Ansambli liidrid arreteeriti ja alustati menetlusega. Neid süüdistati pühaduseteotamises ning labases huligaansuses. Lõplik otsus ilmus augusti keskpaigas ja kolmele ansambliliikmele määrati kaheaastane vanglakaristus, mida kandma peavad siiski vaid kaks. Dura lex, sed lex, võiks öelda. Huligaansuse eest võib Venemaal sattuda vanglasse kuni seitsmeks aastaks.
Siiani käivad arutelud selle üle, kas neiud väärisid sellist karistust või mitte. Ansambli liikmed leidsid hulgaliselt toetust üle terve maailma – nende poolt astusid välja sajad inimesed alates superstaaridest nagu Madonna või Sting kuni „meie oma küünikuni“ Juku-Kalle Raidini, kes korraldas Tallinnas toetuskontserdi, kus osales ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves. Pussy Rioti poolehoiuks korraldati proteste näiteks Pariisis, Berliinis, Londonis, Dublinis ja Reykjavikis, kus isegi linnapea Jon Gnarr protestist tulihingeliselt osa võttis ja ansambliliikmeks maskeerus. Teisalt leidus hulgaliselt ka neid, kes tõsimeeli pidasid (ning suure tõenäosusega peavad ka siiani) „punkpalvust“ ülimaks pühaduseteotuseks ning kes leiavad, et karistus, mille kolm ansambliliiget said, ei ole piisav.
Mina ei ole kuigi religioosne inimene, kuid ometi olen ma ristitud õigeusku ning selle tõttu proovin silma peal hoida Vene Õigeusu Kiriku tegemistel, jäädes seejuures siiski võimalikult objektiivseks. Kuigi minu vanemad ja nende tuttavad tembeldasid Pussy Rioti kohe huligaanideks ning mu vanaema leiab siiani, et ka teda on nende „punk-aktsioon“ sügavalt solvanud, arvan mina, et probleem vajab teistsugust lähenemist. Kas Pussy Rioti esinemist saab üldse mõõta süütu-süüdi-skaalal? Kuigi tänapäeval on inimestele väga iseloomulik reageerida kõigile sündmustele – ja mida kiiremini, seda paremini nende mõte kohale jõuab –, tuleks minu arvates peatuda sellel juhtumil pikemalt ja laskuda vene õigeusu ajaloo mõningatesse detailidesse.
Vähemalt 18. sajandi lõpuni püsis Venemaa usulis-ühiskondlikus elus jurodivõi, mida peetakse vene religioosse vaimu kõige kummalisemaks nähtuseks – narruseks Kristuse pärast. Sisuliselt on tegu (ränd)jutlustajate või munkadega, kelle vaimupuuet peeti jumalikuks nähtuseks, mistõttu neid peeti pühaks ja puutumatuks. Vene kirik austas „narri“ kui erilise andega meest. Narre Kristuse pärast võime kohata nii ilukirjanduses vürst Mõškini ja Sonja Marmeladova kui ka ajaloos Rasputini näol. Vene vaimulik ning dissident isa Gleb Jakunin nimetas Pussy Riotit kõige ehtsamateks tänapäeva jurodivõiteks – kartmatuks, ennastsalgavaks. Proovin minagi analüüsida kõnealust olukorda just sellest vaatepunktist.
Narrid on meile kõigile tuntud. Kõige lihtlabasemate klounidega on enamusel meist olnud kokkupuude juba varases lapsepõlves. Sageli on klounid lihtsameelsed, naeruväärselt labase käitumisega, kuid siiski on nende kõigis kõige primitiivsemates tegudes kübeke reaalsust ja nukrat tõtt. Sageli etendavad nad meile olukordasid, mille keskel me end iga päev leiame ning toovad välja probleeme, millega me tihti kokku puutume. Osa meist pahandab klounide peale, leiab olevat nende teod solvavad ning vahel isegi pahatahtlikud, sest klounid julgevad nalja teha ka kõige pühamate ürituste üle. Siiski leidub ka suur hulk neid inimesi, kes klounidele kaasa elavad, nutavad ja naeravad koos nendega, mõistavad neid ja nende muresid, on need ju tegelikult ka nende mured ja rõõmud, mida klounid neile edasi anda üritavad. Kuid Venemaa valitsusel ei olnud pikka aega narri, kes nende ette ilmuda julgeks. Aga siis tuli Pussy Riot. Ja veel kõige nähtavamasse kohta.
Rahvas ei ole patriarhi, Putini ja Venemaaga rahul. „Püha Vaim“ laseb endaga manipuleerida, omades sealjuures rohkem võimu, kui tal olla võiks, ikka veel on vene naise stereotüüp lihtsakoeline „babuška“, kelle ülesandeks on perekonna eest hoolitsemine ning kes ei unistagi eneseteostusest, ja riiki juhivad endised KGB-lased, kellel on kiriku täielik toetus (lahtiseletatud väljavõte „Punkpalvusest“). Sisuliselt võib öelda, et Pussy Riot sai karistada vox populi avaldamise eest. Sõnum nende laulus oli kulunud ja meile kõigile ammu teada – seda on üritanud levitada blogijad, kunstnikud ja ka teised lauljad, näiteks endiste sõjaväelaste grupp Vabaduse Dessant, mis samuti kirjutas Putini-vastase laulu, saades nii hulgaliselt toetust. Kuid kõik eelnimetatud isikud pöördusid oma liigikaaslaste poole. Nad jäid maiseks ning nende hääl kustus üsna kiiresti. Nüüd tuli hirmu trotsides toetuda sõnadele: „Ära karda, usu ainult!“ (Mk 5:36). Oli aeg pöörduda kõrgema võimu – Jumalaema – poole, patriarhilt õnnistust saamata ning jäetuna hulluse meelevalda.
Viis, kuidas nad taevase väe poole pöördusid, ei olnud omane tõsiusklikule inimesele, vaid kõige ehtsamale narrile. Ansambliliikmetel olid seljas värvilised riided, peas maskid. Vagalt palvetamise asemel valisid naised teistsuguse lähenemisviisi – nad hüppasid ringi, vehkisid käte-jalgadega ning viskusid ikka ja jälle põrandale pikali, risti ette lüües, seda kõike pühapiltide poole seljaga seistes, mida tegelikult ei saa pidada kuriteoks pühaduse vastu, nagu on paljud teoloogid väitnud, sest ka vaimulikud pööravad lahkudes ikoonide poole selja. Et muuta olukorda veel šokeerivamaks, olid kohale kutsutud ajakirjanikud ja fotograafid. Kahjuks laulmiseni Pussy Riot ei jõudnud, enne nabiti nad kinni ning veeti kirikust minema, kuid sellest piisas. Oma teoga olid nad ühendanud õigeusu ning protestiliikumise elemendid ja nende mõtted olid juba selleks hetkeks määratud levima üle maailma.
Juba ühiskonnaõpetuse tundides möönavad õpetajad, et Venemaa on totalitaristliku valitsemisviisi poole kalduv riik. Seetõttu ei tulnud tõenäoliselt meile kellelegi üllatuseks, et Venemaa president ei vaimustu sõnadest „Jumalaema, aja Putin minema“. Aga punkpalvus ei puudutanud ainult Vladimir Putinit, vaid laulus nimetati mitu korda ka patriarh Kirilli (Gundajevi) ning teda süüdistati selles, et Jumala asemel usub ta hoopis Putinit. Tegu on ränga, aga siiski põhjendatud süüdistusega.
Patriarh Kirill on tõesti „toonud poliitika kirikusse“. Ja seda tegelikult juba enne Putini teist valitsusaega. Vastupidiselt praeguse patriarhi eelkäijale Aleksius II-le on Kirill poliitiliselt nii palju aktiivsem, et on ka avalikult Putinit toetama asunud, astudes presidendivalimistel viimase eest välja ning noomides protestijaid. Alar Kilp toob oma arvamusloos „President Putin ja patriarh Kirill“ välja tõiga Oxfordis ilmunud Irina Papkova raamatust „Õigeusu kirik ja Venemaa poliitika“, kust võib lugeda, et just Kirilli ja Dmitri Medvedevi (kes Vladimir Putiniga nii-öelda sama jalga astub) ajal edenenud Moskva patriarhaadi sellised eesmärgid nagu õigeusu kultuuri aluste õpetamine üleriigilises haridussüsteemis, kiriku varade tagastamine ja kaplanite süsteemi loomine armees, ning kõike seda tänu poliitikale föderaalsel tasandil, mida kirik Aleksius II (ja Putini) ajal küll ka taotles, kuid edutult. On selge, et rahvale, ja mitte ainult Putini poliitilisele opositsioonile, tundub selline usu ja poliitika süntees ebasobilikuna. Sellises koosluses näevad meie „jurodivõid“ pattu ja seda ei saanud ju ometi Jumalaemale kurtmata jätta.
„Kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad ühte auku“ (Mt 15:14). Minu silmis nägi olukord pärast punkpalvust välja järgmine: pärast seda aktsiooni leidis Putin end seismas nii-öelda lõhkise küna ees – oli selge, et tekkinud olukord tuleb kiiresti summutada. Tänavatel toimuvad siiani valmistulemuste vastu võitlejate meeleavaldused ning rüselused politseiga. Usk aga on antud olukorras jäänud oopiumiks rahvale ning Venemaa presidendil oli mitu valikut. Esinemisest suurt numbrit tegemata jätmine oleks kahandanud tema võimukat kuvandit ning andnud signaali, et presidendi ja patriarhi kohta võibki välja öelda seda, mida keegi iganes heaks arvab. Liiga drastiline karistus oleks ka rahvas pahameelt tekitanud. Putin nägi Pussy Rioti esinemises otsest rünnakut õigeusu, enda ja patriarhi vastu. Kõigile, kes ennast ansambli väljaastumisest puudutatuna tundsid, tundus selline visioon õige. Samasugust nägemust jagas ka patriarh Kirill. Hoogsas presidendi toetamises välistas patriarh võimaluse, et tegu võis olla narridega, kes väga selgelt oma muret pühakojas väljendasid, ning ta unustas ka selle, et vaimuliku ülesanne on andestada ja skandaale vaigistada, mitte reeglite vastu eksijatele karistust nõuda ning konflikte õhutada. Võib öelda, et Kirill käitub osalt tuntud vene luuletajanna Ahmatova sõnade kohaselt: „Ma olen õpetanud naisi rääkima… Oh, Jumal, aga kuidas nad panna vaikima?“ Patriarh keskendub koos usklikega narride mõistmise asemel nende korrale kutsumisele ja hurjutamisele, aga narri korralekutsumine on mõttetu, tema teeb ikka nii, nagu heaks arvab. Et ikka nalja saaks. Et tõde rahvani jõuaks. Ning „pimedateks“ on seekord jäänud president Putin ja patriarh Kirill. Auk, kuhu nad kukkusid, vaatab meile vastu igal Moskva tänavanurgal protestivate meeleavaldajate näol.
Muidugi ei saa me kõiki huligaane nimetada jurodivõiteks – purjus noormees, kes kesklinnas asuva kiriku seinale oma põit kergendab, lihtsalt selle pärast, et ühessegi baari teda enam sisse ei lasta, ei ole „narr Kristuse pärast“. Sergei A. Ivanov kirjutab oma raamatus Holy Fools in Byzantium and Beyond, et ekstravagantne käitumine võib kvalifitseeruda „püha narruse“ alla ainult siis, kui „hulljulges“ teos on peidus meelerahu ja kõrge moraaliga vagadus. Ning täpselt sellisena Pussy Rioti tegu mulle paistabki – julge, ennastsalgav ja omamoodi püha. Tuues teadlikult või teadmata mängu sajanditepikkused vene õigeusu traditsioonid, on Pussy Riotist saanud 21. sajandi jurodivõid. Täpselt samamoodi mõjutavad nad satiiri ja allegooria kaudu poliitikat. Ja täpselt samamoodi kannatavad nad oma poliitiliste veendumuste pärast. Neid saab võrrelda kanaarilindudega kaevandustes, kes siristama hakkavad, andes märku, et kaevandusse on kogunenud ohtlikke kemikaale. Kuid antud olukorras nende hääl summutati. Narr on kogu aeg olnud puutumatu. Narrile ei julgenud vastu seista isegi mitte Ivan Julm. Nüüd on selle reegli vastu eksitud. Mis edasi saab? „Mida rohkem ollakse nende vastu, seda tugevamini kuuleb Jumalaema nende palveid,“ ütles isa Gleb Jakunin kord ühes intervjuus. Punkansambli ülesastumisele järgnenu valguses võib mõrkjalt tõdeda, et Jeesuse sõnad võivad ka siin leida asjakohast rakendust. „Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse, sest nende päralt on taevariik. Õndsad olete teie, kui teid minu pärast laimatakse ja taga kiusatakse, sest teie päralt on taevariik…“ (Mt 5:3–12).
Kasutatud materjal
Ivanov, S. (2006) Holy Fools in Byzantium and Beyond. Oxford.
Kilp. A (2012) „President Putin ja patriarh Kirill“ – Eesti Kirik, 21.3.2012 http://www.eestikirik.ee/?p=14089
Metropoliit Pitrim (1988) „Kümme sajandit Vene Õigeusu Kirikut“ – EELK 1988. Tallinn, 63–76.
Mari-Anne Leškina (1994) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilane.
