Professori idee
Raske uskuda – sellest on 17 aastat, kui alustasin õpinguid Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Õpingud viisid Tartu kõrval ja mööda hansaradu peatselt Greifswaldi ja Göttingeni ülikooli, aga esimesed kolm semestrit Tartus olid midagi erilist. See „eriline“ hõlmab alustamise tõsidust ja võlu, isepäraseid olukordi, muljeid ja tutvusi, sisaldab kustumatuna aga ka mälestust professor Kalle Kasemaast. Muidugi, värvikaid õppejõude oli mitmeid, aga Kasemaa kehastas ainulaadses harmoonias alma mater’iga justkui professori ideelist algkuju, keda seletamatul põhjusel civitas platonica’st maisele lähetusele on saadetud. Kasemaa loengutes põimus detailirangus ja süsteemsus meeliergutavate juudi anekdootide ja Idamaa mõistujuttudega. Materjali täpne esitusviis täitis mitu kaustikut tiheda kirjaga, vajutas aga tõsiduse pitseri ka Kasemaa eksamitele. Hõlmab ju Vana Testamendi maailm nii meeletult palju! Eksamieelne aeg seevastu nii masendavalt vähe – vaid loetud päevi ja tunde, hilist einet raamatukogu toona hämaras kohvikus ning paari rahustavat vestlust „saatuse-kaaslastega“. See aegade konflikt põimus ühte ergutava pingega, mille tekitas heebreakeelne ajaleht eksamineerija laual (võimalik, et Ha’aretz). Hooletult volditud ajaleht oli justkui tumm tunnistaja teadmiste kuristikust professori ja tudengi vahel – siin esimestest Genesise salmidest värske Iisraeli päevaleheni ulatuv „ladusus“, seal alles alustanu püüd siduda tähti ja tähendusi tervikuks. Siinkohal olgu toodud põgus tähenduskilluke Iisraeli ajaloo loengukaustikust, mis selgitab prohvetite vastumeelsust hobuste suhtes (kontekstiks Saalomoni valitsusaeg): „Hobune vanal ajal polnud kunagi tööks – uhkeldamine, hipodroom, sõda – töö alles 4. saj. p. Kr. Gallias!!! Hobused olid raske koorem rahvale – Iisr. ei ole karjamaid – teravili võeti ära inimestelt! Prohvetid ei armasta sūs’e“.
Hebraica klubi
Vana Testamendi maailm ja professor Kalle Kasemaa selle peamise võtmehoidjana ei kütkestanud muidugi vaid minu meeli ja „teaduslikku närvi“. Sisaldab ju Vana Testament jõulistes variatsioonides nii ülimalt kõrget kui ehmatavalt madalat, nii paeluvat ilu kui ärritavat inetust, nii lootusetult iganenut kui põletavalt aktuaalset – ja kõike seda käsitles professor Kasemaa ühtlasi nii kainelt kui kirglikult! See haaras kaasa! Lisades siia – teise võtmelise ja innustava elemendina – Jürnas Kokla heebrea keele loengud, saab mõistetavaks nelja kursusekaaslast ühendava Hebraica klubi sünd. See vaid vaimus vormistatud klubi kohtus reeglipäraselt Lootuse tänaval Ott Ojaperve juures (praegu alias piiskop Eelija), et tõlkida ühiselt Vana Testamendi tekste. Lisaks võõrustajale ja siinkirjutajale kuulusid sellesse Kadri Torsus (nüüd Põder) ja Kersti Rist. Tõlkimise võlu ja valu täitis vahel ka esimesi öötunde, kohtumiste juurde kuulusid aga ka kõnelused olemisest ja ajast, saatjaks vein ja muusika. Nagu Hea Lootuse neemel kohtuvad kaks ookeani, põrkusid-põimusid Lootuse tänaval meie Tartu tudengielu ja Vana Testamendi maailm. Seda meenutab alljärgnev väike luuletus:
Hebraica klubi
Vanast heebrea sõnatüvest
voolab
värsket kasemahla
maitse
kütkestavast hüvest
vööni selles sumpa, kahla
võitle kuningate võitlust
sõitle prohvetite sõitlust
mööda Saalomoni saale
lükka, veereta
vokaale
Tõlkija kingitus
Viimasena tahan siinkohal seoses professor Kasemaaga meenutada juudi kirjanduse värvikat ja isepärast atmosfääri. See on kingitus, millest said – ja jätkuvalt saavad! – osa paljud. Kindlasti lugesid meie usuteaduskonna tudengid tänu Kasemaale juudi kirjandust palju kordi enam kui näiteks mõne piiritaguse partnerülikooli õppurid. Ikkagi oma professori tõlgitud! Kütkestas seejuures muidugi raamatute stiil ja sisu – kirjanike tundlik, tihti omapärase huumoriga pilk. Kirjandus rebib elult triviaalsuse ja banaalsuse katte. See muudab elu intensiivsemaks, tõesemaks, elusamaks – toob inimesed, asjad, Jumala ja iseenda isepärasel kombel lähemale. Kirjandust tõlkides tõlkis professor Kasemaa meid ühtlasi elu ja iseenda suhtes tundlikumaks. Ja see on tõesti võrratu kingitus! Elu sisaldab seejuures nii kooskõla kui konflikte – on hea ja lohutav, et ka viimased võivad meenutavale pilgule olla omamoodi armsad. Seda iseloomustagu lõpetusena mõned väikesed katked David Šahari imelisest raamatust „Suvi prohvetite tänaval“, tõlkijaks muidugi maestro professor Kasemaa. Ehk ärgitab see ühtlasi uusi lugejaid juudi kirjanduse värvikirevasse maailma!
**
Järgnev põhineb apteeker Blumi aastaid hilisemal, nüüd juba heatujulisel jutustusel raamatu minategelasele. Nimelt oli ta keemia kõrval õppinud ülikoolis ka piibliteadusi. Seejuures oli ta ühes loengus väljendanud arvamust, et ülikool peaks jumalateenistuse toime teaduslikuks uurimiseks taastama lepingutelgi, seaduselaeka, templi ning kõik selle riistad nii, nagu Piiblis kirjas seisab, ja viima kõigi ettekirjutuste kohaselt läbi ohvritalitusi. „Professor mitte üksi ei noogutanud heakskiitvalt pead, vaid ta nägu säras, nagu oleks ta leidnud suure aarde. Pikka aega oli ta otsinud võimalust kõrvaldada see üliõpilane oma loengutest /…/ Ning et nüüd üks üliõpilane, austatud doktor Blum oli väljendanud soovi eksperimentaalselt tuua ohvreid ning et ohvrid /…/ koosnevad elusolenditest, täpsemalt, viiest elusolendite liigist, nimelt veistest, lammastest, kitsedest, turteltuvidest ja tuvidest, ning kuna teatavasti kõik elusolendite liigid /…/ kuuluvad bioloogia valdkonda, kus tähelepanuväärse mehisusega töötavad kolleegid bioloogid, siis tuleks doktor Blumil lihtsalt minna üle bioloogiateaduskonda, ning seda jalamaid ja ilma viivituseta, just sel silmapilgul. Nüüdsest peale ärgu tõstku doktor Blum jalgagi tema auditooriumi /…/ „Kõige sellega, mis te ütlesite,“ kisendas apteeker peene kileda häälega /…/, „tunnistate te ise, et teil ei ole teaduslikest meetoditest aimugi /…/ Mina olen keemiadoktor ning mina tean, tänu Jumalale, mis asi laboratoorium on. Mitte mina, vaid teie lähete sinna!“ „Mitte mina ei lähe, vaid teie!“, karjus professor vastuseks; nõnda seisid nad üksteise vastas ning saatsid üksteist sinna kohta, millele kumbki osutas väljasirutatud käega ja pungis silmadega. Kes teab, kui kaua oleksid nad seal viisakusi vahetanud, kui apteeker, võimetu suruma maha teotahet ja soovi jõuda asjaga praktilisse järku, poleks sööstnud oma vastase kallale, ja haaranud temast kinni ning vedanud ta endaga kaasa. Nõnda jõudsid mõlemad /…/ kaelakuti bioloogialaborisse, et sel kombel tähistada apteekri piibliteaduslike õpingute lõppu Scopuse mäel“ (Loomingu Raamatukogu 46–48, Tallinn, 1994, 38–40).
Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politsei-arestimajade peakaplan ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
