Viimastel kuudel on Kirik & Teoloogia veergudel mitmel korral olnud juttu teoloogilisest kõrgharidusest Eestis. Keskse küsimuse võiks sõnastada umbes selliselt: kõrgem teoloogiline haridus – kas üksnes avalik-õiguslikus ülikoolis? Ning kui ei, siis kus ja kuidas? Püüan järgnevalt anda põgusa omapoolse panuse sellele küsimusele vastamisse (tingituna enda konfessionaalsest kuuluvusest ja tegevusvaldkonnast on minu vastus seejuures paratamatult teatud mõttes EELK ja EELK Usuteaduse Instituudi keskne), üritades ühtlasi riivata lisaks küsimusele „kus“ ka küsimust „kellele“.
Kuna tänapäeval on sageli tavaks alustada üleilmse või vähemalt üleeuroopalise perspektiiviga, heitkemgi algatuseks pilk Eesti piiridest kaugemale. Kuidas on lood teoloogilise kõrghariduse andmisega piiri taga? Euroopa tunneb siin väga erinevaid praktikaid – alates Soomest, kus ka nt luterliku kiriku vaimulike praktiline ettevalmistus (mis meil ja Saksamaal on jäetud pastoraalseminari ülesandeks) on integreeritud avalik-õigusliku ülikooli õppekavadesse, kuni Ungarini, kus teoloogilist kõrgharidust antakse riikliku tellimuse alusel kiriklikes ülikoolides. Viimaste koosseisu võivad lisaks usuteaduskonnale kuuluda ka teised teaduskonnad – nagu nt õigus- ja humanitaarteaduskond Budapestis asuvas Reformeeritud Kiriku Károli Gáspár Ülikoolis, mille üliõpilaskond ulatub pea 5000 üliõpilaseni. Maailma mastaabis on pilt veelgi kirjum: nn Kolmandas Maailmas toimub teoloogilise hariduse andmine enamasti seminarides, mis on keskendunud tulevaste kiriku töötegijate koolitamisele.
Vaadates erinevaid praktikaid, torkab kahtlemata silma see, et traditsiooniliselt luterlikel maadel on teoloogilise hariduse andmine olnud või on ülikooli ülesandeks. Seejuures ei pea tingimata olema tegu avalik-õigusliku ülikooliga – näitena võiks siin nimetada Oslos asuvat teoloogiale spetsialiseerunud ning algselt kirikliku eraõigusliku kõrgkoolina rajatud ülikooli Det teologiske Menighetsfakultet, kus asub hetkel Euroopa suurim luterlik usuteaduskond. Praktiline ettevalmistus vaimuliku ametiks on luterlikes resp. evangeelsetes piirkondades olnud kas integreeritud õppekavasse või on tähendanud kuni paariaastast kiriklikku lisaõpet nt pastoraalseminaris. Selline süsteem on luterlikel maadel kestnud aastasadu, kuid see on olnud ühe suurema tervikkontseptsiooni osaks, kus mh on oluline roll täita ressurssidel, millest kõnelemisest ei saa eriti praegusel ressursivaesel ajal kuidagi mööda minna. Taolise tervikkontseptsiooni aluseks on olnud konfessionaalse luterliku resp. evangeelse usuteaduskonna olemasolu, teatud kindel pilt vaimulikust, samuti teatud kindel pilt vaimulikuks saada soovijast[1], kuid ka teatud kindel kiriklik palgasüsteem, mis suudab lõpuks vähemalt seitse aastat ülikooli- ja pastoraalseminari teed tallanud õpetaja- ehk preestriordinatsiooni saanule tagada palga, millest on võimalik ära elada. Ei oska ettegi kujutada, kui väheseks jääks nt Saksamaal evangeelsetes usuteaduskondades õppijate hulk, kui ühel hetkel peaks mingil põhjusel kokku varisema praegu veel Saksamaa evangeelsetes maakirikutes funktsioneeriv palga- ja ametnikustaatuse süsteem.
Eestis tehakse kirikutööd siiani suuresti missioonitundest, teades, et see ei ole valdkond, mis tagab äraelamiseks alati piisavad finantsvõimalused. Luterlikus kirikus on siiani säilitatud magistrikraadi omamise nõue preestriks ehk õpetajaks saamisel. See on tänapäeva pragmaatilises maailmas, kus üha täpsemalt rehkendatakse, kui palju aastaid investeeritakse oma õppimisse ning kas ja kui kiirelt stuudiumisse investeeritud aeg selle investeeringu tasa teeb, tõeline luksus. Kuid kui me tahame säilitada teoloogi- ja vaimulikuameti tõsiseltvõetavuse, on see hädavajalik luksus. Selge on aga see, et paljud, kes täna asuvad teoloogiat õppima, soovides saada vaimulikuks, on selle otsuse teinud veidi küpsemas eas, olles juba mõnda aega tagasi tööturule sisenenud ning olles sageli juba mõnel teisel erialal akadeemilise kraadi omandanud. Paljudel juhtudel ei ole neil teoloogiaõpinguid alustades võimalik enda põhitöökohast loobuda. Seetõttu tuleb nende jaoks kõne alla vaid ühes või teises vormis kaugõppe võimalus. Seni on teoloogiat bakalaureuse- või rakenduskõrghariduse tasandil olnud kaugõppe vormis võimalik õppida kõigis konfessionaalsetes õppeasutustes: EELK Usuteaduse Instituudis, sellega praeguseks ühinenud Tartu Teoloogia Akadeemias, Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris, EEKBL Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ning Tartu Ülikooli avatud ülikoolis. Magistritasandil pakub teoloogia sessioonõppe vormis omandamise võimalust hetkel vaid EELK Usuteaduse Instituut. Seoses Eesti haridusmaastikul puhuvate tuultega on hetkel ebaselge, kas ja milline saab olema kaugõppe töövormi alternatiiv Tartu Ülikooli avatud ülikoolile, mis seoses reformidega Eesti haridusmaastikul kavatsetakse sulgeda. Üliõpilaste jaoks ei pruugi hetkel olla lahenduseks ka avatud ülikooli laadse töövormi võimaldamine osakoormusega õppe näol, kuna sellises vormis õppijal ei ole käesoleval hetkel kehtivate lepingute juures võimalik saada õppelaenu.
Võiks esitada mõned väga konkreetsed küsimused või tähelepanekud, millele peaks teoloogilise kõrghariduse ühte institutsiooni koondamise pooldajatel olema võimalik anda väga konkreetseid vastuseid või kommentaare, veenmaks asjaosalisi sellise koondamise vajaduses.
Esiteks: juhul, kui Eesti haridusmaastikult kaoks akadeemilise õppeasutusena sessiooniõppe vormis töötav EELK Usuteaduse Instituut, kus ja mis vormis oleks sel juhul töö kõrvalt õppival üliõpilasel võimalik Eestis omandada teoloogilist kõrgharidust magistritasandil? Ning seda mitte lihtsalt ühe- või kahepäevase sessioonõppe vormis, vaid mitmepäevaste sessioonidena keskkonnas, kus on loodud võimalused ka lähemaks suhtlemiseks kaasüliõpilaste ning õppejõududega, jumalateenistuslikuks eluks, sessiooni vältel õppimiskohas ööbimist võimaldav infrastruktuur jms? Kas ei oleks ehk, vastupidi, mõttekas jagadagi haridusmaastik ära selliselt, et Tartu Ülikooli usuteaduskond keskendub suurema akadeemilise pretensiooniga statsionaarsele õppele ning konfessionaalsed õppeasutused (kasutan siin hetkel mitmust, kuigi kahtlemata pakub mõtteainet ka Meeli Tankleri esitatud visioon [vt Kirik & Teoloogia nr 47/2.11.2012] ühes või teises vormis ühinenud eraõiguslikust kiriklikust kõrgkoolist), nagu nt EELK Usuteaduse Instituut, omakorda sessioonõppe vormis teoloogilise kõrghariduse andmisele, asendades varasemat avatud ülikooli funktsiooni.
Teiseks, vale oleks arvata, nagu siirduks enamus neist üliõpilastest, kes hetkel õpivad kiriklikes kõrgkoolides, vastavate õppekavade sulgemisel õppima Tartu Ülikooli. Piltlikult öeldes ei kehti siin tehe 5+5=10. Üliõpilased on oma valiku teinud sageli väga selgelt konkreetse õppeasutuse kasuks tingituna õppekavast ja õppimise keskkonnast (viimase juurde kuulub kahtlemata ka regionaalne aspekt, millele on viidanud muuhulgas ka nt mitmed EELK Usuteaduse Instituudi üliõpilased sisseastumisvestlustel).
Kolmandaks, viidates Urmas Nõmmiku arvamusloole (vt Kirik & Teoloogia nr 47/2.11.2012), on „kaks pead ikka kaks pead“. Doktorikraadiga, kuid ka võimekaid magistrikraadiga teolooge lisandub järjest ka Eestis ning ideaalis võiks nad ju siiski leida erialast rakendust. Kahtlemata poleks minulgi midagi selle vastu, kui meie kogudusteski töötaks üha enam doktorikraadiga teolooge, nagu see on nt sageli Saksamaa evangeelsetes kirikutes. Paraku tekib küsimus, millised on need vakantsed kogudused, mis oma doktorikraadiga vaimulikule pärast tema aastatepikkust stuudiumi ka (üksnes koguduse tööst) elementaarset elatist suudaks pakkuda. Samuti võib esitada küsimuse, miks peaks hiljem teoloogiaga erialaselt mitte tegelev inimene (kes töötab ükskõik millisel erialal) otsustama just teoloogiadoktorikraadi kasuks. Küll oleks doktorikraadiga teolooge-vaimulikke aga võimalik (lisaks) rakendada kas õpetamisülesande täitja või koolitusalase spetsialistina kiriklikus kõrgkoolis. See aitaks tagada ka kahtlemata olulise sideme ja koostöö Eestis teoloogilise akadeemilise uurimistöö keskuseks oleva Tartu Ülikooli usuteaduskonnaga. Samuti aitaks see vältida monopoli teket. Seda enam, et kiriklik õppeasutus võimaldab eriti rakenduskõrghariduse tasandil pöörata ülikooli akadeemilisest õppest suuremat tähelepanu praktilisele ettevalmistusele, suutes viimase hea läbiviimise korral pakkuda vastastikuse õppejõudude ja üliõpilaste koostöö vormis lisaväärtust ka ülikooli õppele.
Seni, kuni neile küsimustele-tähelepanekutele ei ole antud vastuseid ja kommentaare, mis veenaks kogu Eesti teoloogilise kõrghariduse ühte institutsiooni koondamise vajaduses, võib Eesti teoloogiamaastikul n-ö puhta töö tegemine viia mitte olukorrani „üheksa korda mõõda, üks kord lõika“, vaid olukorrani „üheksa korda lõika, üks kord mõõda“.
Nüüd on aga siinkirjutaja jaoks õige hetk ka peeglisse vaatamiseks ning küsimiseks, kuidas tagada praegusel ressursivaesel ajal ülalöeldu taustal kirikliku kõrghariduse jätkumine (antud juhul EELK kontekstis). Samuti, nagu ülaltoodud küsimusi-tähelepanekuid saab hetkel kommenteerida vaid võimalikele, kuid veel mitte piisavalt läbimõeldud alternatiividele viidates, saab ka ressursside küsimuse osas üksnes viidata võimalikele lahendustele.
Esiteks: mis puutub inimressurssi, on selge, et teoloogiat ja sellega seonduvaid erialasid (nagu nt kristliku kultuuriloo magistriõpe EELK Usuteaduse Instituudis) ei saa Eesti tingimustes kunagi õppida ülearu palju tudengeid. Siin on ühest küljest oluline tugevdada koostööd kiriklike õppeasutuste vahel, kaaludes koostöövõimalusi ka selliste konfessionaalsete õppeasutustega, mis on seni tegutsenud täiendusõppe tasandil (Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku Püha Platoni Seminar). Mis vormis ja kui suures ulatuses peaks seejuures aset leidma institutsionaalne ühinemine, jäägu siinkohal lahtiseks. Oluline on see, et selgelt jääks välja joonistuma konfessionaalse teoloogia eripära, mis samas ei tähendaks iseendasse kapseldumist, vaid paigutuks oikumeenilisse konteksti.
Teiseks: oluline on välja töötada võimalikult laiapõhjaline stipendiumite süsteem, mis võimaldaks kiriklikes õppeasutustes taskukohaselt õppida – see on iseäranis oluline ülalviidatud olukorras, kus kiriklik töötegemine ei ole kuigi hästi tasustatud. Samuti tuleb olukorras, kus majanduslikes raskustes vaevlev kirik toetab nt EELK Usuteaduse Instituudi eelarvet märkimisväärse summaga, olla teadlik sellest, et instituut peab tulevikus arvestama vajadusega senisest veelgi enam iseseisvalt ressursse leida – tegelema intensiivselt lisafinantseerimise otsimisega (fund raising). Siin on abiks tänane mitmekülgne projektimaastik, mis võimaldab erinevatest finantseerimisallikatest (mitte ainult otseselt akadeemilist tegevust toetama mõeldud fondidest!) toetust saada.
Kolmandaks: loomaks lisaväärtust akadeemilisel tasandil, peaks instituut püüdma olla ka kiriklike uuringute keskuseks ning tegelema intensiivselt konverentside ja täiendusõppe ning üldkirikliku arendustegevuse korraldamisega. Viimase osas võiks viidata ka EELK arengukavale, mis käsitleb EELK Usuteaduse Instituuti kui inimvara osas keskse rolli täitjat. EELK Usuteaduse Instituudil on potentsiaali saada kompleksse kirikliku, ent ka ühiskondlikku tellimust täitva täiendusõppe läbiviimise koordineerijaks. See peaks omakorda toimuma kõigi tema osakondade: usuteaduskonna, pastoraalseminari, täiendusõppe ning kirikumuusika osakonna vahelises koostöös, kaasates seejuures ka „suuremat venda“ Tartu Ülikooli ning teiste konfessioonide ja vabaühenduste koolituskeskusi.
Ma usun, et Eestis on ruumi teoloogilise kõrghariduse andmisele väljaspool Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Ja usun ka sellesse, et selle olemasolu mitte ei aita kaasa teoloogia marginaliseerumisele, vaid on hoopis rikastav. Oluline on seejuures aga meeles pidada – ning seda last, but not least (pigem first!) –, et meie ülesandeks on oma tegemistes lähtuda sellest, mis on meie eesmärgiks, mis on see siht, mille poole me teel oleme ning kes on need inimesed, kellele me teoloogilist või sellega haakuvat haridust anda soovime. Sest vaid seda teades saame me valida sõiduvahendi ning otsustada, mis viib kiiremini ja efektiivsemalt kohale. Selleks, et selgitada seda sihti, arutada selle üle, kus me hetkel reaalselt viibime ja mis moel ning kuhu ühiselt teel tahame olla, tasub meil ikka ja jälle üheskoos maha istuda ja nõu pidada – sõbralikult, teist poolt ära kuulavalt, ning mis peamine – Jumalat ja teoloogiat mitte silmist kaotavalt.
[1] Kuigi palju armastatakse rääkida nn traditsiooniliste luterlike või evangeelsete maade sekulariseerumisest, on enamik nende usuteaduskondade üliõpilastest sarnase taustaga selles mõttes, et neile ei pea tutvustama kristliku usu põhitõdesid. Tingituna usundiõpetuse puudumisest ning kiriklike ja koduste traditsioonide katkemisest ei saa sedasama kindlasti alati eeldada Eesti teoloogiatudengite puhul.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., on kristliku kultuuriloo magistriõppekava juht EELK Usuteaduse Instituudis, EELK vikaarvaimulik ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
