Arvamused

Noorpõlvemälestusi Illar Hallastest

Kirik & Teoloogia on väga tänulik, et peapiiskop Andres Põder lubas valida vahetult õp Illar Hallaste matuste eel ilmuvasse numbrisse mõningaid väljavõtteid oma mälestusteraamatu mahukast käsikirjast. Elavdagu need meie mälestust varalahkunud kaasvõitlejast, aga innustagu ka mõtlema meie kiriku ja rahva viimaste aastakümnete käekäigule.

 

Viru-Nigula ajast (1978)

Üheks sundmõtteks oli Viru-Nigula kirik korda teha. Sisetöödele võtsime 1978. aasta suvel juba terve rühma noori. Illar Hallaste, kes õppis õigusteaduskonnas, pani kokku lausa kristliku üliõpilasmaleva, mis tegutses ligi viis aastat. Rühmi töötas kirikute juures mitmel pool üle Eesti, näiteks Saaremaal, praost Toomas Pauli juures. Kui malev meil tööd alustas, oli Hallaste ise ühe rühmaga Lüganuses. Üliõpilasmalev oli tollal üleüldse populaarne asi. Et maleva tunnet tekitada, lasi Illar valmistada embleemiga T-särgid. Särkidel oli siiditrükis maleva nimi ja suur luterroos. Selliste särkidega küla vahel ringi käivad noored jäid kõigile silma. Ööbimiskohaks oli meie puukuuri pööning, söögisaaliks õu ja lõõgastumispaigaks Mahu rand.

 

Suure-Jaani ajast (19791982)

Meie lähim sõpruskond hakkas laienema juba 1979. aastal, kui Suure-Jaani asus elama Illar Hallaste. Ta oli ülikoolist välja heidetud. Esmalt soovitati lihtsalt komsomolist välja astuda, sest kristlasele ju ateistlikku organisatsiooni kuuluda ei sobi. Samas oli reegliks, et õigusteaduskonnas pidid kõik olema komnoored. Illar välja ei astunud. Oktoobris kutsuti ta dekanaati, kus lisaks dekaan Hain Kingsile ootasid ees KGB mehed Valdur Timusk, Viktor Koslov ja julgeoleku heaks töötanud kriminaalõiguse õppejõud Albert Paltser. Hallastet süüdistati nõukogude vastase organisatsiooni juhtimises, mis levitanud 1977. aasta valimiste puhul Tartus mingeid lendlehti. Illar öelnud, et elas ja töötas tollal veel Kohtla-Järvel, lõpetades seal õhtukeskkooli. Tšekistid siiski Illari võimetes ei kahelnud: „Mis sellest! Tegu oli ülemaalise organisatsiooniga ja küllap juhtisite siis sealt ka aktsioone Tartus“. Mingid lendlehed vist olidki olnud, kuid kuuldavasti Tarmo Soomere tehtud. Illarilt nõuti seletuskirja, kus oleks üles loetud kõik salaühingu liikmed. Illar pidas nõu Einar Soone ja Einar Laignaga ja koostas seletuskirja, kus avaldas nördimust talle dekaani kabinetis osaks saanud häbematu kohtlemise üle. See oli olnud reedel. Esmaspäeval, 17. oktoobril, kutsus rektor Arnold Koop ta enda juurde. Kohal oli ka ülikooli komsorg Madis Kallion. Talle teatati, et on eksmatrikuleeritud nõukogude üliõpilasele ebaväärika käitumise pärast, mis seisnes üheaegses kuulumises kirikusse ja komsomoli. Viimasest oli ta välja heidetud küll juba eelmisel päeval.

Kutsusime Hallaste pere elama Suure-Jaani ja asusime otsima korterit. Õigeusu surnuaia lähedal elav kunstnik Enn Tegova endine abikaasa Marge, keda Marje (Andres Põderi abikaasa – Toim) tundis juba Tartu päevilt, pakkus oma majast ühte toakest. Vaatasime selle üle, kuid leidsime, et perele jääb ruumi väheks. Hiljaaegu oli surnud keegi Köleri tänaval elanud vanaproua, kellest jäi tühjaks päris suur, kõrgele kivivundamendile ehitatud puumaja linna keskel, raamatukogu vastas. Hallastetel õnnestus sinna üürile saada. Koos majaga said nad oma käsutuse ka sisemise vara, kaasa arvatud keldritäie keediseid, konserve ja mahlapudeleid. Vähemalt kümne aasta varu. Nad nägid kurja vaeva, et juba kõlbmatuks muutunu söödavast eraldada ja viimane sihipäraselt ära kasutada. Jätkus meilegi.

Tegime üheskoos ka veidi remonti, värvisime ja tapeetisime. Seni elasid Hallasted meie juures. Kitsas küll oli, kuid saime hakkama. Nende esimene tütar Kathariina Theodora, kes oli umbes pooleaastane, karjus ööd ja päevad nagu ratta peal kõhugaaside käes. Ema-isa raputasid ja kõigutasid teda küll, aga ega see palju ei aidanud. Samas oli see hea võimalus üksteist lähemalt tundma õppida. Hallasted asusid oma majja jõulude eel.

Illar võttis endale kirikumehe ülesanded: küünalde süütamine, laulunumbrite ülespanek, armulaua katmine jne. Teenistuse ajal istus ta õpetaja kõrval altari lähedal. Kuna oli juba talv, arutasid ja nurisesid kirikulised tükk aega, miks istub noor mees kirikus karvamütsiga. Miks ta mütsi ära ei võta! Mõned targemad püüdsid seletada, et need on juuksed, aga naised ei uskunud. Ühel pühapäeval juhtuski selline lugu, et keegi kirikulistest lõi kämbla Illari juustesse ja püüdis mütsi peast ära sikutada. Alles selle katse peale, mis mõistagi ei õnnestunud, jäi rahvas rahule. Rahva veendumust, et tegu on ikka juustega, süvendas ka järgmine lugu: Käärkambrit soojendas gaasipõleti. Ühel päeval astus Illar kogemata nii lähedale, et juuksed läksid põlema. „Müts“ põleski poole õhemaks. „Mis sinuga on juhtunud?“ imestasid inimesed hulk aega.

Kogudus siiski kirikumehele mõistlikku palka maksta ei suutnud. Poole aasta pärast tuli kõrvalt tööd otsida. Illar sai Olustveres mingi valvuri koha, kuhu jäi kolmeks-neljaks kuuks. Samal ajal üritas ta astuda Usuteaduse Instituuti. „Kahju,“ ütles peapiiskop Hark, „usuasjade volinik ei anna sulle vaimulikuna töötamiseks luba. Me ei saa sind võtta, räägi enne volinikuga“. Volinik Leopold Piip kuulas Illari ära ja käskis kõigepealt tööle minna – ilmselt oli ta veendunud, et töö tegi ahvist inimese. „Töötan valvurina,“ teatas Illar rõõmsalt. „Ei, ei, see ei lähe. Vaja on töötada kollektiivis!“ – kollektiiv oli teatavasti kommunismi kool.

Illar püüdis leida töökollektiivi. Suure-Jaanis oli ainsaks suuremaks ettevõtteks, kus võis töökohta leida, metsamajand. Selle keskus oli linnast väljas. Ühel külmal talvepäeval, kui pakast ligi 25 kraadi, asutas Illar ennast teele, et minna metsamajandisse töökohta küsima. Juhtumisi astus ta hetkeks sisse tee äärde jäävasse postkontorisse end soojendama. „Ega te mõnd töökohta tea,“ küsis ta igaks juhuks. „Ega te ei taha meile ülemaks tulla?“ vastati talle. See ei olnudki nali. Parajasti oli ülema koht vabanenud ja senised töötajad ei soovinud võtta endale varalist vastutust. Nii sai Hallastest Suure-Jaani linna postkontori direktor. Nõnda oli Jumala juhtimine – otsekui vanal ajal mõni rändurmunk juhuslikult kirikusse astudes kohe piiskopiks valiti.

Vähemalt pastori talaarihõlm oli Illaril paunas. Ta sooritas mitteametlikult, kokkuleppel usuteaduskonna õppejõududega, ühe eksami teise järel. Paari aastaga oli kogu õppekava täidetud. Dekaan Ago Viljari kinnitas eksamilehed ja Illar taotles peapiiskopilt lõpetamist eksternina. „Ei, niisugust korda meil ei ole, aga vormistan su üliõpilaseks, siis võid lähemal ajal lasta eksamid sisse kanda.“ Nii sündiski. Juba 1982. aasta juunis määrati Hallaste Laiuse ja Palamuse koguduste õpetajaks. Tema õppetöö ja areng oli olnud väga kiire. Samuti oli agressiivselt arendav tema seltskond.

Illar Hallaste (foto: Tiit Kuusemaa)

Vaidlesime tundide viisi kõikvõimalike teoloogiliste ja juriidiliste kaasuste üle. Ta oli juba süüvinud kanoonilisse õigusse ja püüdis esindada katoliiklikku dogmaatikat. Vaielda sai iga i täpi üle. Näiteks kemplesime selle üle, kas varastatud mantli tagasivõtmine naabri nagist on patt või ei. Kui see näiteks tsiviilõiguse seisukohalt võib olla vargus, kas siis ka kümne käsu seisukohalt? Mis kvalifitseerib seejuures patu? Kord jäi Illar peale, kord mina. Uurisime vahepeal tarku raamatuid ja vaidlesime edasi. Olen taolisi spekulatiivseid vaidlusi alati armastanud ja hinnanud. Juba dogmadelugu õppides innustas mind 2.–3. sajandil Antiookias peetud monarhialistlik diskussioon Kristuse olemuse üle – kas homo-ousios või homoi-ousios (olemusühtne või -sarnane). Just sealt olevat „i“ omandanud oma tähtsa positsiooni vaidlussümbolina. Või jällegi 5. sajandi vaidlus Antiookia ja Aleksandria vahel selle üle, kas Maarja on inimesesünnitaja või jumalasünnitaja. Isegi pudupoodnikud tänavatel olevat nii hasartselt kaasa löönud, et argumentidena mune ja köögivilja kasutasid. Mõistagi võib selles näha ka halba näidet. Ometi on mulle tundunud lootustandva ja ülendavana, kui inimestele vaimsed asjad omletist ja ubadest olulisemad on.

 

Räpina ajast (19871988)

Septembris 1987 keelati ära Eesti muinsuskaitseklubide IV kokkutulek Tarvastus (vt Tiit Kuusemaa, „„Olematu“ sündmus AD 1987“, K&T nr 41/ 21.9.2012 – Toim). Alev oli täis nuhke ja miilitsaid. Haamerite pereliikmeid, kes olid äsja matnud oma armsa taadi, legendaarse õpetaja Harri Haameri, ähvardati ja jälitati. Asjatult. Uus elu tärkas. Üks küngas kuiva maad teise järel ilmus nähtavale.

Illar, paremal Eenok Haamer, NN, vasakul Trivimi Velliste, Mart Laar, Kalle Eller (foto: Tiit Kuusemaa)

Muinsuskaitseliikumine, mille sisuks iseseisvuse ja kristlike väärtuste taastamine, järjest laienes. Konsistooriumis kogusime kokku aktiivsemad pastorid ja lõime vaimulike seisusliku muinsuskaitseklubi „Portaal“, esimeheks valisime Illar Hallaste. Ise juhtisin kohaliku klubi loomist Räpinas. Kutsusin asutamispäevaks, vist 29. juuliks, laulma Jaak Johansoni ning kõnelema Trivimi Velliste ja Mart Laari. Laar oli meiega juba hästi tuttav, sest ööbis mõned korrad meil, käies tudengitega rahvaluulet kogumas. Nad olid lasknud endale teha naljakalt rohmakad must-valged põlvpüksid ja pluusid ning nägid pingviinide moodi välja. Pingviinideks neid kohalike poolt ka kutsuti. Kummalisi asju juhtus teisigi.

Ühel hilisel õhtul istus meie juures elutoas koos väike seltskond, vist Illar Hallaste, Mart Laar, Heino Nurk ja veel keegi. Marje oli väsinud ja sättis ennast magama. Ülakorruse magamistuppa minnes märkas ta, et pesemise ajal oli seebitükk sõrmuse vahele jäänud. Ta imes seebitüki suhu ja sülitas selle üle lahtise akna kummardudes plärtsti välja. Oh õnnetust, oleks peaaegu tabanud all elutoa akna taga kükitavat ja kuulavat mehikest. See kargas püsti ja pani liduma Võõpsu maantee poole. Marje jooksis meid kaasa hüüdes talle õue järele. Nägime meest teisel pool teed seisvasse autosse hüppamas ja ilma tuledeta minema kihutamas. Ometi olime kõnnaku ja profiili järgi temas ära tundnud Põlva KGB ülema.

Taoline nuhkimine ja jälgimine oli päris tavaline. Käisime tihti Jürjode juures Urvastes ja Hallastete juures Tormas. Nii mõnelgi korral märkasime kummalisi autosid pastoraadi ümber tiirutavat või meid jälitavat. Eriti meelde on jäänud seik, mis räägib organite operatiivsusest. Ühel õhtul kella üheksa paiku tuli hea mõte minna Tormasse. Helistasin Illarile ja ütlesin, et tuleme. „Tore, ootame!“ Panime lapsed autosse ja asusime teele. Ahja kandis haakis meile taha üks auto. Kui lisasin kiirust, et eest ära sõita, tegi sama temagi. Kui aeglustasin, aeglustas ka tema. Enne Tartut katkes mu kannatus. Tõmbasin auto tee äärde ja pidasin kinni. Jälitaja sõitis vaikselt mööda. Kui veidi aja pärast taas teele asusin, märkasin autot lähima teekäänu taga. Otsustasin mitte mööda minna, vaid sõita järel. Kuhu ta siis viimaks ikkagi suundub? Ja, oh imet! Auto sõitis meie ees Tormani välja. Torma kiriku ees oli teerist. Meie pidime pöörduma paremale, pastoraadi õue. Vasak viis viljapõllu vahele, kus eemal paistis ka mingi maja. Meie ees sõitev auto keeras põlluteele. Tegime pöörde kiriku ette. Seal aga kustutasime tuled ja hiilisime tasasel käigul vaatama, kuhu kadus meid saatnud auto. Oli august ja päris pime. Viljamüür käänulise teekese ümber varjas veelgi vaadet. Lapsed autos olid täis hasarti, meie küll uudishimu, aga pisut ka hirmu. Kes võis tagajärgi ette ennustada? Siis nägimegi autot kustutatud tuledega teel seismas, hulka maad eespool pimedusest paistvat maja. Me ei otsinud ei isiklikku tutvust ega konflikti. Tagurdasime vaikselt suurele teele ja istusime peagi pastoraadis laua ümber. Tore oli küll vastseid muljeid vahetada, aga niisuguste kogemuste tähendus lasus tollel hetkel veel ähvardavalt tuleviku kohal.

Järgmisel aastal lehekülg pöördus. Kommunistliku võõrvõimu üleujutus alanes kiiresti. Üksteise otsa kuhjus järjest uusi, enneolematuid elamusi nagu pärleid mitmekordses kees. Raske on neid eraldi kirjeldada, isegi meenutada. Kuupäevad, kohad ja inimesed kipuvad omavahel segi minema. Jääb vaid üldmulje, kaunis ja vapustav.

Mäletan, et kusagil varakevadel pidasime nõu õpetaja Einar Soone kodus Tallinnas, peale meie veel Kalle Lindi, Illar Hallaste, Jaan Jaani jt. Arutasime kristlaste osalemist poliitilises tegevuses. Postimehes aasta varem avaldatud Einar Soone, Ardalion Keskküla ja Rein Õunapuu üleskutse oli viinud kristliku kultuuri-ja halastusseltsi Eesti Kristlik Liit asutamiseni 17. detsembril 1988 Viru-Nigulas. Nüüd otsustasime ühemõtteliselt edasi tegutseda kristliku erakonna nimel. Minul tuli kaasa aidata osakonna asutamiskoosoleku korraldamisel Tartus, Põlvas ja Võrus. Rahvast kogunes mõlemas kohas rohkesti. Pidin selgitama, kas kristlasel sobib poliitikas kaasa rääkida. Kes siis veel, kui mitte meie? Kes peaks vastutama rahva ja iseenda käekäigu pärast? Kas tahame, et meid juhiksid ateistid ja paganad? Mis õieti on kristlik demokraatia? – Demokraatlike vahenditega teostatav teokraatia! Jumalaga tuleb arvestada ka poliitikas, korraldades sotsiaalset ja riiklikku elu. Paljud taolised teesid tuli endal leiutada. Hilisemad kontaktid Lääne kristlik-demokraatlike parteidega hakkasid alles kujunema, inimeste poliitilist kultuuri polnud olemas. 1989. aastal saigi Kristlikust Liidust Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit, esimeheks Illar Hallaste. Kristliku Liidu kultuuri- ja halastustoimkond jätkas aga Avo Üpruse juhtimisel Eesti Kristliku Ühendusena. Need täiesti uued ja uskumatud võimalused said mitmele kirikuõpetajale trampliiniks poliitikasse.

 

Andres Põder (1949) on EELK peapiiskop.

 

Print Friendly, PDF & Email
Reformatsioon 500
English