Nii mõnigi harjulane või eestlane on tundnud kohmetust eheda võrokeelse jutu peale. See on erinevus, mis rikastab ning avardab mõtlema, et kõik pole ühtmoodi ega saagi õnneks ühesuguselt rääkida, mõelda ja kombeid tunda. Piisab vaid vaadata kaugemale Eesti piiridest, võõrastele maadele, avastamaks, kui oluline on just omakeelse kultuuri hoidmine ning võimalus seda elusana hoida. Isegi siis, kui aktiivses ajaloomälus puudub väliseestlastel tihe side meie jaoks nii põhjapaneva pärimusega Pätsu ajast või okupatsioonidest ja Laulvast revolutsioonist, on nende eesti killukeste panus seda ainulaadsem ning haruldasem. Pean silmas esmalt neid kogukondi, mis on tekkinud 19. sajandi keskpaigal alanud väljarändelainega. See ränne toimus nii USA-sse, Kanadasse, Ladina-Ameerikasse ning loomulikult Tsaari-Venemaa ida- ja lõunaalade ning ka Türgi impeeriumi põhjapiiri suunas. Teine suurem sundrände laine sai teoks 1905. aasta pettumustega. Lõpuks polnud 1920-ndatel ja sellel järgnenud kümnendil ka äsja loodud Eesti riik teps mitte kõigile meelepärane paik. 1938. aastal oli eesti kogukondi lisaks veel Aafrikas ja juba Keiserliku Hiina ajal tekkinud eestlaskond Hiina Vabariigis. Seda võiks kokku võtta nii, et iga suurema lainega on siit läinud u 80 000 inimest ja praegune tendents pole meile üldsegi võõras.
Jõuti pärale; riikide piirid ja nimetused muutusid, kuid loodi oma kodu ning maa- ja külaelu. Mõned külad on püsinud 160 aastat ja tekkinud on pärimused selle kohta, kes kuskil talus elas, miks see nõlv ja oja, sepikoda ja veskikoht on just selle nimega. Erinevalt paljudest meist, Eesti linnalastest, suudavad nemad oma esivanemaid mäletada ja majakohad ja hauad ette näidata. Mõelgem hetke, kas teame kõiki oma vanavanemate nimesid, tubasid ehk maju, kus me vanavanavanaisad elasid ja ehitasid 1865. aastal. Kerkib küsimus, kelle kultuurikiht on tummisem ja tihedam. On huvitav märkida, et vaatamata Kanada Alberta eestlaste enam kui sajandivanusele ajaloole, tunnetavad praegusel ajal ligi 400 eestlast, et nende alglood on peidetud just sinna mullakamarasse. Ülem-Suetuki küla on andnud siia, Eestisse, ligi 150 inimest ning igal jaanipäeval tuleb seal kokku ligi 400 endist ja praegust külaelanikku.
Hoopis tõsisema iseloomuga oli taastatud noore Eesti riigi jaoks sundrände küsimus Abhaasia sõja ajal, kui eestlaste külad jäid sõjategevuse piirkonda ja lennukitega toodi 1992. aasta oktoobris siia ühtaegu nii kodused kui ka nii teistmoodi eestlased. Paljud nendest on tänaseks tagasi pöördunud ja taastavad oma kodusid. Nende kohanemine ei ole olnud kerge ja kui me ei oska oma eestlasigi vastu võtta, siis avanenud Euroopa tingimuses emigreerunute ja taas-immigreerunutega suudame veel vähem hakkama saada.
Hoolivus oma nähtava ja tuntava mittemateriaalse kultuuripärandi hoidmisel on lisaks kultuuri ja kommete rikkusele ka tänase Eesti rikkus. Alles hoida ja toetada nii eesti keele õpet kui ka tagada seltsielu koos kirikutraditsioonide ja laulu-tantsu ning käsitööga moodustabki põhjuse, miks vere järgi eestlane võiks tunda uhkust oma päritolu ja juurte üle. Siin on palju, mida ei saa kirjutada üles või mille kohta anda soovitusi, see peaks olema äratuntav, kas me neist hoolime ja kas me mõistame nende rikkust aidata hoida.
Uus aeg on toonud ka uued rände sihtkohad. Traditsiooniliste koondumiskohtade kõrvale on tekkinud uue iseloomuga tõmbekeskused. Tuttavaim nendest on muidugi Soome ning Euroopa Liidu institutsioonidega seotud kohad, aga ka Hispaania või kultuuriliselt erinevad India ja Shanghai ning isegi Dubai.
„Pärand“ on ilus sõna, selle saaja saab selle kingiks, kuid ka kohustuse seda hoida. Edasipärandamine sõltub sellest, kas seda peetakse aardeks, mis toob rõõmu nii kandjale kui kõrvalseisjale. Siin peitub kõige olulisem küsimus: kas eestikeelse kirikuna suudame seda pärandit koos Eesti riigiga väärtustada ja kanda. Kas need vaimulikud, arstid, geograafid, sõjaväelased, kes ei saanud poliitilistel põhjustel eestlasi teenida 19. sajandi keskpaiku Eesti- ega Liivimaal, kuid tegid seda Peipsi veerest Välis-Mongooliani, suudaksid seda teha tänases ootavas maailmas.
Nii nagu Jumala riiki ei saa sõnadesse panna, on inimeseks ja ka eestlaseks olemise rikkus siin Jumala loodud maailmas aare, mille puhul sõnad on vaid selle teadmise kahvatu vari, et just oma kodupõld varjabki aaret. Olgu siis kodu katuseservad kinnitunud Suleviküla taevasinasse Abhaasias, olgu see Andresejärve sile pind Ülem-Suetukis, Petseri roostepruun telliskirik või kogudus Buenos Aireses ja São Paulos.
Arho Tuhkru (1974) on EELK Konsistooriumi avalike suhete spetsialist, Tallinna praostkonna vikaarõpetaja ja abipraost.
