Kümnendal rahvusvahelisel kopti uuringute kongressil, mis toimus Roomas septembri keskel 2012, esitles tuntud Harvardi professor Karen King papüürusefragmenti suurusega ca 4×8 cm, millel Jeesus kõneleb väidetavalt oma abikaasast. Lühikeseks ajaks sattus see avastus sensatsioonina maailma ajakirjandusveergudele ja Karen King nautis oma „15 minutit kuulsust“.
Fragmendi esikülg (recto) on tihedalt täis kirjutatud, sisaldades kaheksat suhteliselt hästi loetavat rida ning jälgi üheksandast reast. Tagakülg (verso) on suures osas tühi ja sisaldab ainult üksikuid, vaevuloetavaid tähti ja fragmente tähtedest.
Juba enne kongressi ajakirjale Harvard Theological Review esitatud artiklis tõlgendab King seda käsikirja kopti tekstina 4. sajandist pKr, mille aluseks võib olla kreekakeelne tekst 2. sajandist pKr. Sellest eeldusest lähtuvalt järeldab ta tabavalt, et tekst väljendab igal juhul midagi selle kohta, mida üks kristlik rühmitus 2. sajandil Jeesuse perekondlikust seisust mõtles. Kohe alguses tõrjub ta otsustavalt ja õigusega tagasi mõtte, nagu lubaks see tekst teha ajaloolisi järeldusi Jeesuse tegeliku perekondliku seisu kohta.
Tekst kõlab:
recto
„mulle] mitte. Minu ema andis mulle [elu | …] Jüngrid ütlesid Jeesusele: [ … | …] eita[s]. Maarja [ei?] ole seda väärt. [ … | … ] Jeesus ütles neile: Minu naine ja (?) [ … | … ] ta võib olla mu naisjünger. Ja [ … | … ] Kurjad inimesed peavad minema paiste [ … | … ] Mina, ma olen temaga […] pärast [ … | … … ] kujutis [ … | …“
verso
„… ] minu ema [ …| … ] kolm [ … | … … | … ] läbi [ … | …“
Käsikirja ehtsuse vastu räägivad aga mitmed kaalukad sisemised ja välised põhjused. Harvard Theological Review lükkas vahepeal Kingi artikli tagasi.
Papüürus ise võib küll olla vana, vähemalt on sellel näha ilmselgeid vananemise, lagunemise jne jälgi. Kiri peaks seetõttu olema kahjustatud analoogselt materjali lagunemisele, aga ta on hoopis kirjutatud (vana) papüüruse peale, s.t üle lagunenud pinna. Kriminaaltehniline uurimine võiks siin (veel) rohkemgi selgust tuua.
Käekiri ei vasta eriti 4. sajandi kopti kirjutaja omale, vaid pigem kaasaegse kirjutaja käekirjale, kes püüab õpitud kirjatehnika abil kopti 4. sajandi raamatukirja imiteerida. Mõned kopti keeles sageli esinevad tähed nagu my või epsilon esinevad silmatorkavalt ebatüüpilisel kujul. Võtmesõna tahime („minu naine“) on eriti rasvases kirjas, justkui oleks kirjutaja juba oodatava ahaa-efekti ootuses tugevamalt kirjutusvahendile vajutanud.
Papüürus sisaldab lisaks võtmekohale („minu naine“) väga vähe teksti ja seegi koosneb peamiselt tavapärastest koptikeelsetest fraasidest. Teiselt poolt on väljend „minu naine“ kontekstis, kus mees kõneleb oma abikaasast kolmandatele isikutele, antiikses tekstis pigem ebaharilik, nagu on tabavalt märkinud Gesine Schenke Robinson (isiklikult autorile). See sobitub pigem moodsa aja mõtlemisega, ei ole leitav Nag Hammadi tekstides ja sahiidi Uues Testamendis esineb see ainult Lk 1:18 (seal ta-shime, aga mitte lause alguses).
Esimene lause („Minu ema andis mulle elu“) esineb peaaegu sõna-sõnalt ka Tooma evangeeliumis (EvThom 101:3); kurjade inimeste paisteminek 6. reas vastab sellele, kuidas Papiase poolt kujutatakse Juudast.
Küllaltki ebaharilik on antiiksete raamatukäsikirjade puhul ka asjaolu, et fragmendi tagakülg on peaaegu tühi. „Juhtumisi“ peaks olema siis tegemist koodeksi viimase (või mis veelgi ebatõenäolisem – esimese –) lehega. Tõenäolisemalt peab paika oletus, et võltsija suutis juba kõik tema jaoks olulise (nimelt Jeesuse abikaasa) recto’le ehk esiküljele ära paigutada ja üritas nii palju kui võimalik vältida verso’le ülearuste jälgede (nagu grammatikavead) jätmist. Samuti puudub usutav seletus asjaolule, miks fragmendi ülemine serv on lõigatud ja mitte rebitud.
Kas Jeesus oli abielus? See küsimus on küllaltki huvipakkuv ja sellele on raske lahus käesoleva papüüruse ehtsuse küsimusest vastata. Samas ei sõltu sellest ka suurt midagi, võib-olla ainult mõnede Vatikani ideoloogide jaoks. Meie vanimad allikad, Uue Testamendi Pauluse kirjad ja vanimad evangeeliumid, kaasa arvatud Tooma evangeelium, vaikivad sellest, ja seda mõlemas suunas. Nad ei räägi Jeesuse abikaasast ega rõhuta ka tema võimalikku abielutut eluviisi. Paulus kaitseb oma abielutust kui erilist andi – erandina apostlite hulgas, kes olid abielus, nagu Peetrus (1Kr 9:5) –, aga ei toetu seejuures Jeesuse eeskujule, mida oleks ju võinud kasutada. Juudi rabid olid reeglina abielus. Seega oli abielusolek normaaljuhtum. Paulus peab kaitsma oma erilist eluviisi nagu Talmudis Aasai poeg (Jevamot 63b). Jeesuse vaidlustes variseride ja saduseridega ei tule aga tema abieluline staatus kunagi kõne alla. Võimalik, et ta esindas sarnaselt esseenidega ühe abielu põhimõtet ja alustas avalikku tegevust alles pärast oma naise surma. Me ei tea seda.
Kirjutatud Kirik & Teoloogiale; tõlkinud Kadri Lääs.
Uwe-Karsten Plisch (1965) on sündinud Wittenbergis. Õppinud 1985–1990 teoloogiat Berliini Humboldti ülikoolis ning kaitsnud 1994 doktoriväitekirja Uue Testamendi teaduse valdkonnas. Ta töötab Evangeelses Üliõpilaskoguduses (Evangelische Studierendengemeinde) teoloogia-, kõrghariduse- ja soopoliitika referendina. Plisch kuulub Berliin-Brandenburgi Evangeelsesse Kirikusse, ta on Berliini Humboldti ülikooli juures tegutseva koptikeelsete gnostiliste kirjutiste uurimisrühma liige ning Saksamaa üks tuntumaid ja tunnustatumaid koptolooge ning koptikeelsete tekstide tõlkijaid.
