Eesti nõukogude ikke alt vabanemise ja killukesena kogu Nõukogude Liidu kokkuvarisemise protsessis on seni omistatud stardipaugu au Hirvepargi miitingule 1987. aasta augusti lõpus. Kahandamata viimase osatähtsust, on siiski jäänud veel nähtava ja näilise varjust esile toomata varjatud ja vaimseid seoseid ning süütenööri süüdanud sädemeid. Teenimatult on varju jäänud muinsuskaitseklubide kokkutulek 5.–6. septembril 1987, mis jäi ära, ent ometi leidis aset miniatuursel kujul.
Olles olnud osaline kogu selles vabanemisprotsessi ja ärkamisaja sündmuste jadas, hindan tagantjärgi Mustlas toimunut kõige kriitilisemaks momendiks üleüldse. Neil päevil ja selles kohas kulmineerus pinge vana ja uue vahel nii suureks, et sellist ei mäleta ajast enne ega ka pärast. Kui üldse toimus mingi lahing ja jõuproov „mustade“ ja „valgete“ vahel vaimsel tasandil, siis põrkusid inglite leerid kokku just Tarvastu kiriku kohal. Loomulikult meie meeltele nähtamatul kujul, kuid varjude veiklemised all maa peal ja tipptegijate kummalises käitumises andsid kaude aimu, et tegu ei olnud liha ega verega, vaid taevaaluste jõudude endiga.
Neil septembripäevil paiskas nõukogude võim Mustla linnakesse ja selle ümbrusesse kogu oma jõudude arsenali: sõjaväe, KGB, miilitsa, EKP ja ENSV valitsuse tipptegelased, „Dvigateli” tehase löömamehed. See oli kõrgeimal riiklikul tasemel koordineeritud üldpealetung. Aga kelle vastu? Mulgimaa unine linnake oli ühtäkki piiramisrõngas ja üle ujutatud hallides ülikondades sportlikest meestest, kel mõnelgi aukartustäratava objektiiviga kaamera õlal rippumas. Bussi- ja isegi taksoliiklus blokeeriti, muud autod – kaasa arvatud riigitruu ETV võttegrupp – saadeti tuldud teed tagasi; puudusid ainult veel pea kohal põrisevad helikopterid… Kõik see andis aimu tohutust hirmust ja küllap ka peataolekust. Selle päevani oli nõukogude võim suutnud endast jätta mulje kui murdmatust ja vajadusel teerullina toimivast süsteemist, kuni füüsilise hävitamiseni välja. Nüüd põrkuti ootamatult käputäie kartmatute kaitsetute inimeste vastu. Maimu Haamerile helistati ja nõuti üha: laupäevane jumalateenistus tuleb ära jätta! Viimane kõne tuli ministrite nõukogu esimehe asetäitjalt Indrek Toomelt isiklikult, veel reede õhtul. Koljat värises Taaveti ees. Kuid Maimu vastas lihtsalt ja rahulikult: „Ei!“ Uskumatu häbematus ja jultumus! See oli kinda viskamine süsteemile. Ja süsteemi funktsionärid pidid tegema järelduse: ju on neil mingi salarelv või -nõu varuks, sest niisama, üksi ja paljakäsi kartmatult, teerulli ette astuda tundus lihtsalt mõeldamatu.
Nõukogude võimul oli värskelt selja taga tervelt kaks šokki – nende mõistes kaotusseisu jäämist. Üks neist oli muidugi tuntud-teada Hirvepargis toimunu. Aga vahetult enne Hirveparki oli veel üks ehmatavamgi põrutus: Harri Haameri matused 14. augustil. Kohal oli poolsada EELK vaimulikku, kellele järgnes paarituhandepealine rahvamass. Vana Haamer – ehk Taat – oli mitmekordselt represseeritud, ent ometi mitte murdunud.
Taat saadeti sisuldasa vaimulikus tähenduses kõrbesse, kogudusse, mis ei soovinudki oma õpetajat (külastatagu vaid kord kuus!) – las jutlustab tühjadele pinkidele, kui tahab! Mõttetu värk. Tean, sest käisin ise korduvalt Taadil külas ja kogesin neid jumalateenistusi – jutlusi, mis kõnetanuks kultuurieliiti ja tippteadlasi, ent millest sai osa vaid käputäis lihtsaid maanaisi. Kuni surmani tallas Taat just nagu tühja tuult, ohverdades sellele oma elu väekamad aastad täis kogemuste kulda. Kolmkümmend kaks aastat, kuid siiski oma rõõmsal ja usaldaval moel. Väsimatult ja kartmatult, vahel ka aasides nõukogude võimu. Kurat ei salli silmaotsaski, kui keegi söandab teda pilgata, tolaks teha.
Nüüd aga maeti mitte lihtsalt suvalist inimest, vaid Kedagi Erilist. Tolle väiksesse maakogudusse pagendatud kirikuõpetaja surm tõid varjust lagedale tuhanded inimesed – need, kes ühekaupa olid süsteemile ohutud, ent hulgakesi ülimalt kardetavad. Kuna inimesi oli nii palju, et ei mahtunud sõidukeisse ära, tehti eksprompt otsus: „Lähme jala!“ Kujutage nüüd ette: mitu tuhat inimest aeglases protsessioonis liikumas läbi linna kalmistu poole sarga järel, milles kardetud jumalasulase põrm, laulda rõkkavad „usuteenrid“. See osutus ülimalt ebameeldivaks üllatuseks võimumeestele. See oli ju avalik meelsusavaldus, massidemonstratsioon – asi, mis kommunistidele oli kui õudusunenägu. Matuserong oli süsteemile küllap ehmatavamgi kui Hirvepargis toimunu, kuid samas sellega kuidagi unisoonis ja võimendavana, ärgitavana. Kuid see polnud veel kõik. Seni on „ametlik“ ajalugu esitanud eksitavat infot selle kohta, kus esmakordselt ja avalikult tuldi välja sini-must-valgega. Tegelik rahvusvärvide kapist väljatuleku pretsedent toimus just sellesama „matus-meeleavalduse“ käigus: Harri Haameri hauale pandi kimp trikoloor-lintidega. Ka siis helistati lesk Maimule ja nõuti kategoorilises vormis tolle kimbu ärakoristamist. Kuid tema ütles kindlameelselt: „Võtke ise, kui tahate!“ Ja hauale see jäigi…
Rahvasuu järgi „kaks ei jää kolmandata“. Ja seda just võimud ootasid ning kartsid: veel suuremate rahvuslikult meelestatud rahvahulkade massikogunemist sinna, Mustla dissidentlusepessa. Nõukogude riigi vardjatel oli valda, kas nüüd või ei iial. Avalik kodanikuallumatus tuli eos lämmatada. Vastasel korral osutub tuldpurskavaks draakoniks peetu kõigest ennast õhku täis tõmmanud sisalikuks. See oli au ja prestiiži (taastamise) küsimus. Sellest siis nood seninägematult drakoonilised meetmed Mustlas. Mäng täispanga peale.
Mis toimus aga täisrelvile tõusnud punaleeri vastases laagris, Maimu ja Harri Haameri kodus? Ei olnud seal teps mitte uljast võidukust: „Me veel näitame neile!“ Olime väga murelikud. Juhtuda võis kõike. Mustlas liikus ringi jutt, et kes nüüd kirikusse nina pistab, see kohe arreteeritakse ja siis on Siberisse minek. Tõsiselt.
Tunnen Eenok Haamerit juba väga pikka aega ja lähikondsena tean ka neid olukordi, mida nii väga välja ei näidata. Olen näinud Eenokit omi (usu)võitlusi pidamas, kõhklusi ja hirme ületamas, haiguse ja kurja rünnakuid tõrjumas. See elus palju näinud karastunud mees oli aga nüüd nii liimist lahti kui ei iial varem. Kummalisel moel ei heidutanud teda mitte endise pastoraadi ümber kehtestatud erakorraline seisukord koos sisulise liikumiskeeluga. Ega me ju teadnud sedagi, kas ülepea kirikusse pääsemegi või võetakse juba teel sinna n-ö rajalt maha. Eenok ägas hoopis kalendripärase jutluse kirjakoha pärast, küsides: „Ütle, Tiit, kas ma julgen seda lugeda, sellele jutlustada?“ Sest see, Jesaja raamatu 29. peatüki lõpu prohvetlik kuulutus passis antud olukorda nagu rusikas silmaauku: „Vägivaldsele tuleb lõpp, õigele püünise seadja hävitatakse, isegi rumalad võtavad õpetust. – Veel pisut aega, ja viljapuuaiake osutub hoopis vägevaks metsalaaneks. Alandlikud ja vaesed saavad hõiskama Issandas“. Sõnas oli sees tappev vägi, nii nagu püssis hõbekuul. Sõna vallandaja ja triklile vajutaja pidi arvestama ka tagasilöögiga, rikošetiga, tabatava märatsushooga, vältimatult järgneva karistusaktsiooniga. Pelgalt kirjakoha ettelugemine kätkes endas meelevalda, nii nagu 22. psalmis, mida Jeesus ristil rippudes tsiteeris oma hukkajatele (võrdlus härgade, sõnnide ja lõvidega).
Ka meil jäi üle välja minna suure slämmi peale: kas kõik või häving. Kas Issand päästab meid sellest maiste kriteeriumide järgi täiesti lootusetust olukorrast? Ainult imele võis veel loota. Seal, Haamerite kodus, toimus sarnane palvevõitlus, võrreldavalt Ketsemani omaga. Taganeda polnud enam kuhugi. Eenok julges siiski jääda antud kirjakoha juurde.
Uskuge, see mõjus. Sõna tegi oma töö ega tulnud tühjalt tagasi. Luu ja üdi oli läbistatud. Pöördumatult. Need, teised mehed läksid templist ära allajääjatena. Nad ise said sellest aru; käitumine reetis. Vaimne selgroog oli murtud katki. Vaikselt, nähtamatult, ent jäädavalt. Need, kes kahurist olid tulnud kärbest laskma, pidid taanduma, hajuma, häbenedes tasahilju. Game over…
Mitte ükski inimene sel tunnil „Taadi kirikus“ olles ei saanud võtta endale võitja au. Sest me ei teinud ju mitte kui midagi (erilist). Maimu lihtsalt jäi ustavaks äsja ära kutsutud abikaasale, keeldudes tema lubatud jumalateenistuste tühistamisest asja eest teist taga.
Kui järele mõelda, siis Harri Haameri nähtamatu käsi suunas neid sündmusi nii oma matuse päeval kui kolm nädalat hiljem: polnud veel läbi saanud nelikümmend päeva surmast, mil lahkunu hing lõplikult katkestab sidemed maistega.
Kumbki, nii ema kui poeg, ei teinud siis midagi muud kui lihtsalt jäid oma kohale ses vaimses ja poliitilises rajupuhangus; nad jäid sellesse kaljuprakku, kuhu nad usutunnistajatena Taadiga koos olid sattunud. Nad lihtsalt olid seal, heidutatutena ja siiski usaldavatena. Nende teeneks tuli lugeda, et nad ei tõmmelnud, ei seganud vahele siis, kui Issand ise möödus.
Puhkpilliorkestrit, telekaameraid, ajakirjanikke polnud kohal Mustlas hetkel, mil Jumal ise tegutses ja jätkas sealt, kus püha lipp Tema sulase Harri käest oli edasi antud.
Surm ei võinud katkestada protsessi, mille juured olid kolmekümne kahe aasta taguses valikus.
1955. aasta augustis oli Taat naasnud elusana Siberist ja toonud oma naise ning lapsed välja nende peidupaigast Võrumaal. Pere oli jälle koos. Kuid kuusealustena, ilma koduta ja varata. Süsteemi poolt jätkuvalt ohustatuna, survatuna. Mis edasi?
Ses ebaturvalises olukorras, kus pereisa pidi kibekiiresti töö ja uue kodu leidma, oldi saatuslike valikute ristmikul. Ühelt poolt kutsusid baptistid ja teiselt poolt meelitasid metodistid: „Tule meile!“ Neil oli pakkuda kõige aulisemaid kohti endi seas. Harri aga vastas: „Kui mul lubataks teenida ka kõige armetumat kogudust luteri kirikus, siis tahan ma seda teha“. Edasine sõltus seega Jumala (ja tema maapealse „asemiku“ usuasjade voliniku) armust. Nii läkski. Liisk langes. Harri ning tema pere valisid kitsa raja Tarvastus. See oli ustavuse proov, mis jäi jätkuma üle kolmekümne aasta. – Raske valik, eriti pere ja laste seisukohalt.
Kui toona oleks otsustatud teisiti, siis jäänuks olemata ka kõik see imeline, mille tunnistajaks me olime 1987. aastal.
Kas mõistmine, tänu ja tunnustus on tänaseks tulnud postuumseltki? Kas on tagantjärgigi teadvustatud nn Mustla lahingut? Mööda Eestit ringi sõites näeme hulganisti pruune viitu kirjaga „see ja teine Vabadussõja lahingupaik“, nende seas ka taolisi nagu nt „Kanahaua sulglohk“ Elva külje all. Meie rahvas ega ka me lapsed ei saa ajalooõpikute, meedia ega filmide vahendusel teada, kus ja kes tegelikult lükkasid liikvele kivikese, mis tõi endaga kaasa tohutu laviini vallandumise. Mitte ükski viidake ega sildike reeda seda, mis toimus seal, Mustlas, kakskümmend viis aastat tagasi. See on unustatud sündmus. Nii nagu on unustatud ka Jumal, kellele siitsaadik vabanenud rahvas ja selle poliitilised juhid pole poetanud ainsamatki tänuleptonit.
Veerand sajandit on möödas. See oleks olnud piisavalt pikk aeg märkamiseks, äratundmiseks, mõtlemiseks, tegutsemiseks, tunnustamiseks, tänamiseks. Ehk tuleb siis sellega oodata sama kaua kui ootasid Vabadussõjas langenud noorte meeste hinged, kes alles üheksakümmend aastat hiljem nägid püstitatavat ristikujulist tänusammast Vabaduse väljakule Tallinnas, ja sedagi tohutu vastuseisu ning halvustuste kiuste. (Oli/on neil kangelastel seal igavikus sellisest, niimoodi rahvast lõhestavana püstitatud tänumärgist ka päriselt rõõmu?)
Ehk tunduvad kõik need mõtted liiga fantaasiaküllastena, äärmuslikena? Ega sedagi välistada saa. Aga mis siis, kui käesolev Eesti ajaloo tõe-versioon peaks rekonstruktsioonina tegelikkuseks osutuma? Mis siis saab? Kuidas hindaksime selle valgel praegu Eestis toimuvat? Nüüdset kurssi kihutada täispurjedes ühest liidust teise liitu? Näeme, ja üsna varsti.
Jumal ja Tema suurteod ei vaja advokaate, pressiesindajaid ega mänedžere. Tema viisiks on kõnelda pelgalt vihjete kaudu.
Kel kõrvad, see kuulgu. Kel silmad, see nähku. Kel aru, see taibaku. Kel usk, see uskugu, – ja tänagu.
Nii lihtne see ongi.
Tiit Kuusemaa (1954) on EELK Puhja koguduse diakon ja Tartu vangla kaplan.
