Tartu Ülikooli (edaspidi: TÜ) usuteaduse õppekavadega seoses on teaduskonna 20-aastase uuema ajaloo vältel ikka ja jälle olnud liikvel müüte ja linnalegende. Järelkajana Kirik & Teoloogia viimasele kahele numbrile, mis keskendusid haridusteemale, kommenteerin usuteaduse bakalaureuse- ja magistriõppekavade eest vastutajana siinkohal põgusalt kolme neist.
Esimene müüt: ülikooli usuteaduskonna lõpetanud kirikusse tööle ei tule
Üks müütidest räägib sellest, et TÜ usuteaduskonnast ei tule inimesi tööle kirikusse.
See väide teeb üldistuse, mis on tegelikult väär. Tegelikkus on teistsugune isegi senises olukorras, kus nt EELK on panustanud pigem teoloogilise kõrghariduse (tänases mõttes: bakalaureuseõppe, s.t teoloogilise alushariduse, ja magistriõppe, s.t teoloogilise spetsialistihariduse) andmisele EELK Usuteaduse Instituudis (edaspidi: UI), mitte meetmete arendamisele, mis toetaksid TÜ usuteaduskonna üliõpilaste kontakte kirikuga ja tööleasumist kirikus.
Viimase 16,5 aasta jooksul – alates sellest kui avati UI pastoraalseminar, kuhu said astuda esimesed TÜ lõpetanud – on seatud nt EELK õpetajaametisse täpselt 100 kandidaati. Neist 30 on TÜ vilistlased, lisaks 2 õppisid põhiliselt Tartus, aga lõpetasid UI usuteaduskonna ning lisaks 4 õppisid ka TÜ-s. Seega, kolmandik EELK õpetajaid on pastoraalseminari algusest saadik saanud hariduse TÜ-s. Lisaks sellele on TÜ usuteaduskonna haridusega EELK diakoneid ning mitu UI haridusega EELK õpetajat on omandanud või omandamas TÜ usuteaduskonnas doktorikraadi. Samuti on TÜ usuteaduskonna haridusega mitmete teiste EKN-i liikmeskirikute vaimulikud: nt õigeusklikud (üks piiskop, kolm preestrit, diakonid), metodistid, baptistid, nelipühilased (ka praegune piiskop). Ka töötab TÜ usuteaduskonna lõpetanud teolooge EELK ja teiste kirikute kesk- või allasutustes. Teaduskonna kasvandikke on õppejõududena tegutsemas kõigis Eesti teoloogilistes kõrgkoolides. Teaduskonna lõpetanud religioonipedagooge töötab õpetajatena üldhariduskoolides. Ja muidugi on hea meel, et rida teoloogiharidusega kiriku liikmeid töötab erinevatel ühiskondlikel elualadel (ning on nõnda samuti kirikule tema missiooni täitmisel oluliseks toeks).
Eraldi teema on see, et ühelt poolt näib vajadus töötegijate järele nt EELK-s alati suurem kui on nende arv, kes on omandanud hariduse UI usuteaduskonnas koos TÜ usuteaduskonna ja teistega. Teiselt poolt aga on vakantsed ametikohad ja tööülesanded tihti sellised, millega pole võimalik siduda tasustamist, millest haridusesaanud saaksid ära elada (eriti veel olukorras, kus ollakse juba pereinimene ja seotud õppelaenude tagasimaksmisega). Nii et tegemist on paraku „nokk kinni, saba lahti“ olukorraga, mis valitseb Eesti ühiskonnas laiemaltki, ehkki on kirikus teravam. Ega teiste erialade lõikes õppekavade läbinute arvu ning neist nt kooliõpetajatena tööleasujate suhe ole ju ka kiita…
Üldisemalt võib tõdeda, et rahvusülikooli usuteaduskonnas õppimise eelduseks on huvi asja vastu ja õppimisvõime. Teaduskond pakub ruumi, kus kasvada nii tunnetuses kui isikuna – need kaks on alati seotud! –, sest mitmesugusel moel tegeletakse ju tõe ja elu tähenduse küsimusega. Igal juhul kombineerib usuteadus oma sisemise loomu poolest teadmisi ja oskusi ajaloost, lingvistikast, sotsioloogiast, psühholoogiast, filosoofiast jm ning seetõttu on teaduskonna lõpetanutel hea ja laiapõhjaline humanitaarharidus, mis võimaldab tegutseda mitmesugustes ametites.
Teine müüt: ülikooli usuteaduskonnas õpetatakse imelikke ja kahtlaseid aineid
Üks teine müüt jutustab valikainetest, mida ennevanasti teoloogia õppekavades ei olnud, ning annab sellega mõista, et tänased õppekavad ei ole tõsiseltvõetavad.
Õige on, et me ei ela keskajas ning seetõttu ei ole keskaegne ainetekaanon kindlasti piisav. Valikainete hulgas on mitmesuguseid süvendavaid või ülevaatelisi aineid, mis on huvi ja soovi korral just ka teoloogile abiks tänapäevases maailmas orienteerumiseks ja tegutsemiseks. Ei tohi aga unustada, et TÜ usuteaduse õppekavade õppeainete hulgas on esmatähtsad ikkagi ained, mis kuuluvad kohustuslike hulka – kas kõigile või neile, kes valivad teatud mooduleid ehk ainetegruppe.
Valikained on ained, mida on võimalik valida vastavalt sellele, kuidas neid konkreetse semestri tunniplaanis pakutakse, ehkki ükski neist pole eraldi võttes kohustuslik. Ka valikainete hulgas on teoloogia klassikaliste põhiteemade erikursuseid (nt kursused kolmainuõpetusest, õigeksmõistuõpetusest, kristoloogiast jne), samuti terve rida mitmesuguseid olulisi, huvitavaid ja õppekavu rikastavaid kursusi nii teoloogia kui religiooniteaduse erinevatest distsipliinidest: nt teadus ja religioon, loomine ja loodus, diakoonia, pastoraalpsühholoogia, islam ja kristlus, piibli antropoloogia, seksuaalsus, religioon ja kultuur jpm.
Mõne aasta vältel oli huvilistel võimalik läbida ka Lähis-Ida usundiloo moodulit (ja sellega ühenduses oli teiste teaduskondade üliõpilastel võimalik õppida usuteaduse kõrvaleriala ühe variandina just nii, et raskuspunkt asus sellel moodulil). Üliõpilaste vähese huvi tõttu seda erimoodulit sellisel kujul alates tulevast sügisest enam pole, ehkki Lähis-Ida usundilooga seotud aineid (mida saab igal juhul vaadelda ka Piibli õppimist ja uurimist toetavatena) on võimalik õppida ka edaspidi.
Kolmas müüt: ülikooli usuteaduskonnas on luterlik teoloogia täiesti marginaalne
Veel üks müüt kõneleb sellest, et luterlik teoloogia on usuteaduse õppekavades täiesti marginaalne ja tekitab nii muljet pingest või lõhest ühelt poolt TÜ usuteaduskonna ning teiselt poolt luterliku kiriku ja tema usuteaduse instituudi vahel.
See legend on alusetu ja tugineb kahjuks ebapädevale hinnangule või problemaatiliselt kitsale vaateviisile. Evangeelne teoloogia on usuteaduse õppekavades väga korralikult ja suures mahus esindatud ning nii ajalooliselt kujunenud ja end õigustanud õppekavad tervikuna kui ka õppetoolide koosseis kehastavad tegelikult evangeelse teoloogia paradigma, integreerides ühtlasi olulisi ja hädavajalikke religiooniteaduslikke lähenemisviise ja aineid. Samas on rahvusülikooli usuteaduskonna tegevus olnud alati oikumeeniliselt meelestatud ja avatud. Ehkki teoloogia kiriklik-konfessionaalne side kuulub teoloogia võimalikkuse tingimuste hulka (vt dogmaatilist arutlust Kirik ja teoloogia, Kirik & Teoloogia, nr 1/ 16.12.2011), ei tunne evangeeliumi tõde konfessionaalseid piire.
Muidugi tuleb arvestada, et arusaamistes sellest, milline on asjakohane teoloogia, on erinevusi. Kogeme seda ju näiteks meie kohalikus luterlikus kirikuski. Selles osas ei erine TÜ usuteaduskond kuidagi UI usuteaduskonnast – ei viimase endises ega praeguses uues kujus. Ka ei ole võimalik anda niisama lihtsat ja ilma pikemata veenvat kirjeldust, milline on nt luterlik eksegees või luterlik kirikulugu jne. Kindlasti iseloomustab TÜ usuteaduskonda pühendumus Tõele, mis vabastab, ning seega kohustatus olla asjalik ja argumenteeriv.
Igal juhul on selge, et luterlikku teoloogiat ei ole võimalik taandada üksnes 16. sajandi luterlike usutunnistuskirjade teoloogiale, kuigi ka seda olulist ja põnevat ainet õpetatakse valikkursusena huvilistele korralikus mahus (kahel semestril igal nädalal kaks tundi). TÜ usuteaduse õppekavade tugevuseks ja rikkuseks aga on see, et nende raames on võimalik valikainetena õppida ka roomakatoliku, õigeusu jne teoloogiaid ning saada aimu ka teistest religioonivormidest, ent samuti mittereligioossetest maailmavaadetest ja eluhoiakutest, millega igapäevaelus kohtume. Just teoloogiliste ja religiooniteaduslike perspektiivide eristamine ja kombineerimine, mis on õigupoolest taas teoloogiale sisemiselt loomuomane, annab võimaluse näha nii kummagi eripära ja spetsiifilist panust kui harjutada nende iseseisvat rakendamist.
Õppekavades sisalduvad valikainete loetelud ei ole muidugi ammendavad ega sisaldu tunniplaanis igal semestril. Valikainete loetelu täiendatakse ja uuendatakse pidevalt, vastavalt vajadusele ja võimalusele, nii nagu üldse on püsivaks ülesandeks usuteaduse õppekavade arendamine ja parendamine koostöös usuteaduskonna ühiskondlike-kiriklike partneritega. Ka kõigi teiste teaduskondade õppekavade toimimiseks on selline koostöö ju elementaarselt oluline.
Usuteaduse õppekavade kohta lähema teabe saamiseks võib külastada usuteaduskonna kodulehte www.us.ut.ee või pöörduda otse minu poole (thomas-andreas.poder@ut.ee).
Õppimisvõimalustest TÜ usuteaduskonnas
Lõpetuseks olgu nimetatud, millised on üldse õppimisvõimalused TÜ usuteaduskonnas. Usuteadust on võimalik õppida alushariduse tasemel, s.t bakalaureuseõppes, ning spetsialistihariduse tasemel, s.t magistriõppes. Viimase raames saab omakorda valida kas usuteaduse või religioonipedagoogika eriala.
Ka on võimalik magistriõppes õppida religiooniantropoloogiat.* Selle õppekava eelduseks on bakalaureuseharidus mistahes erialal. Ja muidugi kuulub usuteaduskonna juurde kõrghariduse järjepidevust tagav doktoriõpe nii teoloogia kui religiooniantropoloogia erialal. Avatud Ülikoolis, s.t mittestatsionaarselt, on hetkel võimalik läbida usuteaduse bakalaureuseõppekava ja religiooniantropoloogia õppekava. Kõigil teiste teaduskondade üliõpilastel on võimalik õppida bakalaureuseastmel usuteadust kõrvalerialana.
* Vt suurepärast sissejuhatavat käsitlust Toomas Grossilt, „Religiooni-antropoloogia“, teoses: Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Koost. Marek Tamm. (Gigantum Humeris). Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2011, 207–225.
Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli usuteaduse programmijuht ja EELK vikaarõpetaja.
