15. novembril tutvustas liturgiakomisjon Piiskoplikule nõu- kogule äsja valminud eelnõud „Jumalateenistuste ja talituste juhend“ (JTJ). Piiskoplik nõukogu otsustas panna juhendi EELK intranetti, et kõigil vaimulikel ja kiriku kaastöölistel oleks võimalus dokumendiga eelnõu faasis tutvuda ja tagasisidet anda. Eelnõu juures on lugeda ka liturgiakomisjoni kaaskiri. Kuni 1. veebruarini saab esitada eelnõu kohta täiendus- ja parandusettepanekuid.
Juhendi eelnõu kokkupanemise tausta juures tasub meenutada, et veel sada aastat tagasi oli hulga jumalateenistuste ja talituste praktilisi üksikasju fikseeritud riiklikul tasemel kinnitatud kirikuseadusesse ja käsiraamatusse. Tsaariaegne evangeelne-luterlik kirikuseadus oli jumalateenistuselu, eriti talitusi puudutavate punktide poolest tänasest kirikuseadustikust palju mahukam. Ka käsiraamat fikseeris kohati lausa peensustes, mida ja millal loetakse. Näiteks olid kirikupalves isegi keisri nimi käsiraamatusse trükitud. Kui tsaar vahetus, tuli trükkida ka uus käsiraamat.
Samas oli rida muid teenistuse pidamist puudutavaid praktilisi asju jäetud täpsustamata. Kirikuseaduses oli omaette „Juhatuse“ peatükk (Instruction), kus üht-teist kommenteeriti, kuid samas viidati jumalateenistuse juures pruugitavatele vanadele vagadele kommetele, mida tuleb alal hoida nagu ennegi. Küllap neid vagu kombeid on hoitudki, mõnda juurde või ümber õpitud, mõnda ära unustatud.
Kaasaegset jumalateenistuselu iseloomustab praktiliste võimaluste ja tegevusvormide, arusaamade ja põhjenduste paljusus. Arusaamade ja praktikate kirevuses on vajalik, et seinast seina variantide puhul seatakse raamid, mis tagavad ühtsuse teoloogias ja tegevuses.
1996. aastal valmis liturgiakomisjonil „Jumalateenistuse juhend“, mis kattis omajagu jumalateenistuselu juhiste ja põhimõtete sõnastamise vajadust. Selleks ajaks oli selge, et pole mõtet raiuda kõiki detaile kirikuseadusesse ja ka kirikukogu poolt kinnitatavat käsiraamatut ei peaks koormama üksikasjalike tegutsemisvõimaluste kirjeldamisega. Käsiraamatus peaks olema rõhk sellel, mida tehakse ja öeldakse. Muude madalamal otsustustasandil kehtestatud dokumentidega täpsustatakse muud praktilised küsimused ja võimalused.
Praegu on ka kirikuseadustikku kirjutatud, et Piiskoplik nõukogu peaks kehtestama rea jumalateenistuselu puudutavaid kordasid: kiriku kasutamise kord, üldnõuded kiriku sisustusele, kirikuaasta pühade ja pühapäevade loend, liturgiliste värvide kasutamise kord, ametiriietuse ja -tunnuste täpsem kirjeldus ja kandmise kord. Liturgiakomisjon, mille tööks selliste materjalide ettevalmistamine on, pidas mõistlikuks sõnastada need teemad juhendi kujul, kus on võimalik anda ka soovitusi ja seletusi.
Varasemate aastate jooksul on konsistoorium kehtestanud rea juhendeid (armulaua, kellade helistamise ja korjandusega seotud juhised). JTJ koostamisel võttis liturgiakomisjon põhimõtteks, et kõik olemas olevad nagu ka alles koostatavad jumalateenistuselu puudutavad juhendid ühendatakse üheks dokumendiks. Juhendisse koondati ka Jumalateenistuste käsiraamatus ja mõlemas talitusteraamatus juba ilmunud sissejuhatused ja preambulid. Juhendisse on lisatud veel rida uusi teemasid, mille kohta seni igasugused kirjapandud põhimõtted ja juhised puudusid (näiteks teema lastest jumalateenistusel, oikumeenia, piiskoplikud ja muud ühisjumala-teenistused, kirikuruumi sisustuselemendid).
Küllalt mahukaks kujunenud juhend võiks saada ülevaatlikuks töö- ja õppematerjaliks nii vaimulikele kui ka kirikumuusikutele, kirikuteenijatele ja teistele koguduse jumalateenistuselu korraldamisel osalevatele kaastöölistele. Materjal tuleks vaimulikel ja kaastöölistel ikkagi algusest lõpuni läbi lugeda ja läbi töötada. Seda ei saa kasutada nagu videomaki kasutusjuhendit, et mingis situatsioonis vaadatakse ja aetakse näpuga järge, mida ja kuidas tegema peab. Juhend pakub mitmel pool ka ideid, mida koguduse töötegijad võiksid oma kodukiriku eest hoolitsedes ja koguduse jumalateenistuselu kavandades arvestada.
JTJ-s on kuus peatükki ja lisad. Juhendi 1. peatükk on sissejuhatav osa, kus on lühidalt juttu jumalateenistuselu üldisest korraldusest ja kujundamisest. 2. peatükk on kirikuhoonest ja kiriku sisustusest. Välja on toodud kirikuruumi põhielemendid, lühidalt nende tähendus ja kujundus. Peatükki on koondatud ka muud kirikuhoonet ja kiriku sisustust puudutavad selgitused ja põhimõtted. Kirikuruumi kasutamisest räägitakse juba järgmises peatükis. Juhendi 3. peatükk annab põhjalikud selgitused ja juhised teenistuste ja talituste erinevate osade, tegevuse jm üksikasjade kohta. Kui eelmises juhendis oli küll räägitud armulaua jagamise praktikast, muusikast, kirikuruumi kasutamisest ja muust olulisest, siis jutlusega seotud küsimused puudusid. Liturgiakomisjon leidis, et jumalateenistuse tervikut arvestades tuleb juhendis jutluse teema sama moodi lahti kirjutada nagu armulaua, palve ja muusika teemad. Juhendi 4. peatüki moodustab Jumalateenistuste käsiraamatu sissejuhatuses juba ilmunud ülevaade liturgilise kalendri ülesehitusest. Need peatükid (1–4) sisaldavad üldpõhimõtteid, mis võiksid kehtida mõlema liturgia käsiraamatu (Kirikukäsiraamat ja Agenda) kasutamise puhul. 5. ja 6. peatükk on üles ehitatud Kirikukäsiraamatu missakorrale, teiste teenistuste, palvuste ja talituste kordadele. Teksti põhiosa moodustavadki käsiraamatu sissejuhatus ja preambulid. Vajadusel lisas komisjon täpsemad ja põhjalikumad selgitused.
Liturgia ja laiemalt kogu jumalateenistuselu peegeldab ja seletab oma keeles meie usku. Loodan, et liturgiakomisjoni koostatud juhend aitab meie kiriku vaimulikel ja kaastöölistel seda liturgiakeelt paremini mõista ja kasutada.
Peeter Paenurm (1967) on EELK Tartu Maarja koguduse õpetaja, Tartu praostkonna abipraost ja liturgiakomisjoni liige.
