Arvamused

Paavsti visiidist oikumeenilises perspektiivis

Paavsti ameti tähendusest

Paavsti visiidi oluliseks taustaks on paavsti rolli ja tähenduse oikumeeniline mõistmine. Kirikutevahelistes kõnelustes ja mõnede teoloogide mõtteavaldustes on aeg-ajalt räägitud kirikute võimalikust vormilisest ühtsusest, näiteks rooma-katoliikluse, kreeka-katoliikluse ja evangeelsete kirikute lepingulise liiduna, kus paavst võiks olla ühtsuse sümboliks kui primus inter pares – olgu eesistuja või presidendi nime all.

Ühe sellise katsena võib nimetada Usu ja Kirikukorralduse (Faith and Order) liikumist sada aastat tagasi, mis tegutses kirikute õpetuslike seisukohtade ühisosa sõnastamise ning kokkulepete saavutamise nimel. Et kõik kenasti ühte üleilmsesse (katoliku) kirikusse mahuksid, pakkus liikumise eestvedaja, peapiiskop Nathan Söderblom välja „evangeelse katoliikluse” idee. Tänapäeval leiame sarnaseid taotlusi näiteks Euroopa Kirikute Konverentsi ja Euroopa Piiskopikonverentside Nõukogu ühisdokumendis „Charta oecumenica”.

Samas on kirikuühtsuse ideaali suhtes esitatud fundamentaalseid vastuargumente mitte ainult uute usuliikumiste poolelt, vaid ka vanade kirikute sees. Oleme nendega kokku puutunud ka Eesti Kirikute Nõukogus. Peamist ohtu nähakse sünkretismis ja taganemises õigest usust. On tõsi, et leidub hulgaliselt teoloogilisi, administratiivseid ja poliitilisi põhjusi, mille tõttu täielik kirikuühtsus pole ilmselt niipea saavutatav, kui üldse. Paavsti institutsioon ei jää siin erandiks.

Kuigi kokkulepet paavsti ameti ühiseks mõistmiseks ja tunnustamiseks pole saavutatud, ei tähenda see, et tema isik ei omaks kristlikus maailmas olulist rolli ning ta poleks kirikujuhtide keskel faktiliselt primus inter pares. Seda tingib juba katoliku kiriku suurus ja ajalugu. Arusaamad ja otsused, millega paavstid katoliku kirikut kujundavad, mõjutavad tahes-tahtmata ka teiste kirikute käekäiku ja hoiakuid ning õigupoolest kogu ühiskonda, muutes otsesuhted Püha Isaga oluliseks.

Ilmekaks näiteks on siin Johannes XIII, kes kutsus 1959. aastal kokku Vatikani II kirikukogu. Kirikukogu nimetati oikumeeniliseks, sest Roomaga sidumata kirikutele tehti ettepanek saata kontsiilile välisvaatlejaid. Paljud kasutasid seda võimalust. Viimasest sessioonist võttis osa 83 vaatlejat 27 kiriklikust osaduskonnast, muuhulgas ka Vene Õigeusu Kirikust. Tänaseks on selge, et kirikukogu otsused mõjutasid oluliselt liturgilist praktikat, usulisi ja oikumeenilisi arusaamu teistes kirikutes.

Sama tähtsat rolli ühiskondlik-poliitilises mõttes täitis Johannes-Paulus II. Stalini kunagisele retoorilisele küsimusele „Mitu diviisi on Rooma paavstil?” andis ta veenva vastuse oma vaimuliku tegevusega, mille osatähtsust kommunismi kokkuvarisemises on raske ülehinnata. „Ilma Johannes Paulus II oleks Ida-Euroopa saatus kahtlemata teiseks kujunenud,” on tunnistanud Mihhail Gorbatšov. Siin on kohane jõuda paavstide seose juurde Maarjamaaga.

 

Paavstid ja Eesti

Teema-aastal „Kaheksa sajandit Maarjamaad” kõnelesime palju sellest, kuidas IV Lateraani kirikukogul 1215. a tutvustati siinseid alasid kui Terra Mariana’t ning paavst Innocentius III lubas hoolitseda „Ema maa” eest. Selles sündmuses on nähtud Eesti avalikku tunnustamist Lääne kristliku kultuuriruumi osana. Ei tohi ignoreerida fakti, et ligi kolm sajandit oli paavst meie rahva kõrgemaks vaimulikuks juhiks. Rida paavstide otsuseid, mis puudutasid Eesti haldus-, haridus- ja õigusküsimusi mõjutavad meid siiani, kuigi me ei tarvitse seda teadvustada.

Paraku nähti reformatsioonijärgsetel sajanditel temas Lutheri eeskujul pigem „eesliaruga juhmardit”, kurjuse kehastust, kellega võis lapsi hirmutada. Alles vitsad, mida eelmine aastasada sekularismi näol kaasa tõi sundisid ajaloolises emakirikus otsima ja nägema liitlast. Muidugi avas selleks ukse ka Vatikani II kirikukogu. Mäletan, et kirikukogu materjale tõlgiti ja tutvustati ka EELK Usuteaduse Instituudis. Soome ja Leedu katoliiklaste kaudu tekkisid oikumeenilised kontaktid ja koostöö kirikute vahel – näiteks liturgia ja hingehoiu vallas.

Nõukogude ajal avaldas eesti usurahvale sügavat muljet Poola kardinali Carol Wojtyła valimine paavstiks. Kaheksakümnendatel tõlgiti ja levis Johannes-Paulus II elu ja tegevust käsitlev raamat „Teekond Vatikani”. Paavsti isik ja võitlus inspireeris, innustas ja andis lootust. Pole ime, et katoliku kiriku pea esmakordne visiit Eestisse 10. septembril 1993. a kujunes tõeliseks suursündmuseks ja rõõmupeoks. Oli see ju suur toetus äsja vabanenud rahvale.

Eriline tähendus on asjaolul, et kuigi Johannes Paulus II on nimetatud konservatiiviks, pidas ta oma lühikesel visiidil vajalikuks korraldada oikumeeniline jumalateenistus koos Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhtidega, mis leidis aset riigi valduses olevas Niguliste kirikus.

Oma kõnes ütles ta: „Käesoleval vennalikul palvekohtumisel on mul meeldiv mõelda, et nii nagu esimeste jüngrite kahtlused, nii taanduvad Jeesuse, Päästja ja Lunastaja armastuse väel järjepanu ka erimeelsused kristlaskonnas ning annavad teed Jumala, Jeesuse ja Kiriku kohta käiva evangeelse tõe ühtsele kuulutamisele…. Ühine palve on oluline eeldus järgmistele sammudele selle nii igatsetud eesmärgi suunas.”

Vastukõnes rõhutas EELK peapiiskop Kuno Pajula: „Me oleme kindlad, et varsti saabub aeg, mil kõik usklikud saavad jälle olema koos üks hing ja üks süda.” Samuti avaldas ta „lootust, et Rooma-Katoliku Kiriku ning evangeelsete kirikute poolt ette võetud sammud Euroopa taasristiusustamiseks kannavad vilja, ning et kristlikud väärtused tõusevad taas ausse inimeste juures, kes on elanud iseendale ja oma himudele.”

Nii oli katoliiklaste ja evangeelsete koostööle Maarjamaal antud kõige kõrgemal tasemel suunis – oluline tegur kogu oikumeenilisele protsessile. Johannes Paulus II surma puhul avaldasid järelehüüdeid nii eesti kirikujuhid, poliitikud kui haritlased. Olen tänulik, et võisin koos president Arnold Rüütliga esindada Maarjamaad Tema Pühaduse matustel Roomas.

 

Paavst Franciscus Eestis

Paavsti Eestisse kutsumise mõte sai alguse valmistudes suurteks juubeliteks nagu Maarjamaa 800, reformatsioon 500 ja Eesti Vabariik 100. Oikumeenilisest seisukohast on märkimisväärne, et kutse külastada Eestit läkitas paavstile juba juunis 2015 Eesti Kirikute Nõukogu. Samaaegselt esitas selle ka piiskop Philippe Jourdan.

Kuivõrd koostöö luterlaste ja katoliiklaste vahel reformatsiooni aastapäeva tähistamisel tipnes dokumendi „Konfliktist osaduseni“ avaldamisega ja paavsti ja Luterliku Maailmaliidu juhtide ühispalvusega Lundi katedraalis ning ka mitmete õnnestunud oikumeeniliste ühisüritustega Eestis, saatsid peapiiskop Viilma ja piiskop Jourdan 2016. aasta novembris paavstile ühise kutse. Samuti on paavsti Eestisse kutsunud mitmed meie riigitegelased.

Seekordsel külaskäigul ei olnud tähelepanu keskmes enam oikumeenia vajaduse rõhutamine – seda on võetud kui kokkulepitud tõsiasja – vaid „evangeelse tõe ühine kuulutamine”, nagu see leidis aset noortekohtumisel Kaarli kirikus. Kohtumise oikumeeniline iseloom oli võrreldav veerandsajandi taguse oikumeenilise jumalateenistusega, kui jätta kõrvale jumalateenistuse vormiline eripära.

Mõlemal juhul pidas peakõne paavst ning võõrustajate poolse kõne EELK peapiiskop: 1993. a Kuno Pajula, seekord Urmas Viilma. Positsiooniliselt istus eelmisel korral paavsti paremal käel peapiiskop Pajula, vasakul aga Eesti Õigeusu Kiriku Tallinna ja Kogu Eesti piiskop Kornelius.

Seekord leidis paavsti kõrval poodiumil lisaks piiskop Jourdanile koha vaid peapiiskop Viilma, milles võib näha nii asjaolu, et kohtumine toimus luterlikus kirikus, kui ka luterlaste tugevnenud positsiooni suhetes emakirikuga. See ei väljenda kindlasti oikumeeniliste suhete kitsenemist, vaid olulist arengut. On ju leppimine lõhenemiseni viinud konflikti osapoolte vahel kõige esmane ja olulisem oikumeeniline ülesanne.

Eesti Kirikute Nõukogu poolt pidas eelmisel kohtumisel kirikupalve president Einar Soone, seekord oli EKN-i presidendi ülesandeks öelda tervitus- ja tänukõne. Mõlema sündmuse puhul olid kutsutud osalema EKN-i liikmeskirikute juhid ja tegevalt kaasatud teiste konfessioonide esindajaid. Noorte tunnistajate valikus võib soovi korral näha eelviidatud universaalset ambitsiooni: üks lääne-katoliiklaste, teine ida-katoliiklaste ja kolmas evangeelsete hulgast.

Mis puutub Püha Isa seekordsesse sõnumisse, siis ka see oli kõigi tema kõnede puhul selgelt evangeliseeriv ja misjonaarne ning kooskõlas oikumeenilise vaimuga. Oikumeenilisel noortekohtumisel avaldas Püha Isa tänu „erinevate Eesti kristlike ühenduste esindajate kohal viibimise eest“. Ta rõhutas, et selliste kohtumiste kaudu „täitub Jeesuse unistus pühal õhtusöömaajal: „Et kõik oleksid üks…et maailm usuks“ (Jh 17:21).

Paavsti mõnedesse varasematesse väljaütlemistesse, mille suhtes tehtud kriitikat meedia visiidi eel ka puudutas, võivad eri kirikud suhtuda erinevalt. Käesoleva külaskäigu raames avaldatud mõtted jäid aga minu meelest igati kooskõlla Eesti Kirikute Nõukogus välja kujunenud arusaamadega ja andsid avalikkusele selge sõnumi kogu kristlaskonna ühisest püüdest järgida ja kuulutada Kristust. See on midagi, mida hinges edasi kanda ja mille üle olla rõõmus ja tänulik.

Veerand sajandi eest pöördus Johannes-Paulus II oikumeenilise teenistuse lõpupalves Jumala poole sõnadega „et Sa kinnitaksid meie vendlust!“. Paavst Franciscuse visiit kindlasti tegi seda.

 

Andres Põder (1949), Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop emeeritus, on Eesti Kirikute Nõukogu president.

Print Friendly, PDF & Email
English