Arvamused

Olümpiaadiessee: Alguses oli lugu. Müüt kui kultuuri alustala

Järgnev olümpiaadiessee sai 2015./2016. õppeaasta usundiõpetuse olümpiaadil esikoha.

 

Alguses oli lugu

Lood ja müüdid on vähemalt sama vanad kui inimkond. Alates paleoliitilisest korilasest kuni tänapäeva džihaadivõitlejani on inimene teadlikult ja mitteteadlikult loonud lugusid, seletamaks oma kohta maailmas.

Lood kunagiste suurkujude tegudest pakuvad rahvale vaimseid eeskujusid, mille poole püüelda, ning moraalseid juhtnööre, mille järgi oma elu seada. Mõned kollektiivsete lugude kogumid, müüdid, millel on olnud eriti suur kõlapind ning mis on vastanud fundamentaalsetele küsimustele, on aja jooksul institutsionaliseerunud ning kujunenud kaalukateks maailmareligioonideks.

 

Müütide tekkimine ja vaheldumine

Paradigmat kujundavate müütide tekkimist ja vaheldumist käsitleb väga tabavalt Valdur Mikita. Oma metsiku triloogia kolmandas osas „Lindvistika ehk metsa see lingvistika“ kirjutab ta:

„Selgitame veelkord nõia põhimeetodit. Tark mõtleb välja ühe maailma ning kolib sinna naljaviluks elama. Algul ei võta nõida keegi tõsiselt. Möödub veidi aega. Inimesed löövad vanale maailmale käega ja kolivad vähehaaval üle nõia maailma. Vana maailm kuivetub ja tõmbub kipra nagu vana murumuna ning sureb viimaks, sest inimesed ei toeta seda enam oma usuga. Maailm, mida enam ei usuta, lõpetab eksistentsi, sest reaalsus püsib uskumuste jõul.

Sellist ühest maailmast teise kolimist, mille on ehitanud suure jõuga inimesed (ehk siis nõiad), nimetatakse tagasivaates kultuuri arenguks. Tegelikult on see puhas nõiavärk.“ (Mikita 2015: 24)

Üheks ilmekaimaks näiteks antud protsessi kohta Euroopa ajaloos on kristluse võidukäik: puusepp Jeesus loob uue maailma, uue müüdi. Kuna see läheb vastuollu tollase paradigmaga, suhtutakse sellesse tõrjuvalt. Mõne aja möödudes saab kitsa kildkonna lunastusõpetusest aga üldtunnustatud maailmareligioon. Kuigi vana paganlik maailm hüljati, ei surnud iidsed kombed ja uskumused siiski lõplikult välja, vaid lõimusid uude kultuurikangasse.

 

Müüt kui strateegiline relv

„Müüt on relv märkide sõjas,“ on öelnud Valdur Mikita (Mikita 2015: 23). Võimas narratiiv aitab mobiliseerida inimeses peituva tohutu potentsiaali ning rakendada see kindla, püha eesmärgi teenistusse. Oskuslik narratiiv[1] — näiteks lugu bodhisattvatest ning lugematute olendite „teisele kaldale“ aitamisest — võib arendada inimest positiivses suunas ning kutsuda esile altruistlike käitumismustrite ilmnemise.

Oskamatu müüt seevastu võib aktiveerida tugevad destruktiivsed jõud. Kurva näitena võib tuua islami pühasõdalased. Džihaadivõitlejate värbamisel pakutakse neile suurejoonelist müüti Pühast Sõjast. Ühiskonnas pettunud ja haavatud eneseväärikusega inimesele lubatakse maailmavaatelist terviklahendust. Müüt Jumala nimel peetavast pühast sõjast kurjuse vastu on pahatihti küllalt mõjus, et halvata inimese mõistuse ning ajendada teda enesetapurünnakuteks ja muudeks julmusteks.

 

Müüt ja tõde

Traditsioonilistes kultuurides ja religioossetes pärimustes ei tehta enamasti kuigi selget vahet müütilisel ja tegelikul ajalool. Koos euroopaliku käsitusega faktipõhisest ajaloost tekib aga vajadus neid kahte eristada.

Tänapäeval on mõiste „müüt“ omandanud igapäevakeeles pigem negatiivse tähenduse. Väites, et teatav lugu on müüt, antakse mõista, et see pole kooskõlas tegelikkusega, on väljamõeldis. Ajaloolise tõe allikana ei saa müüti tõepoolest usaldusväärseks pidada. Müüt on loodud kindlal ajal ja kindlas kultuuriparadigmas ning kannab vaikimisi edasi tollaseid arusaamu. Mütoloogilis-religioossete tekstide interpreteerimisel ei saa alati lähtuda ajaloolise tõe kontseptsioonist. Teksti käsitlemine müüdina loob võimalused selle avaramaks ja sügavamaks tõlgenduseks.

Tegemaks vahet erisugustel tõdedel, kasutab Linnart Mäll teooriat erinevatest mõtlemistüüpidest. Näiteks budistlike tekstide interpreteerimisel tuleb tema sõnul teha vahet ratsionaalsel ja loogilisel, teaduslikul mõtlemisel ning mütoloogilisel kujutamisviisil. Kommenteerides mahajaana suurkuju Šāntideva „Bodhitšarjāvatārat“ kirjutab Mäll:

„Ei saa ühte mõtlemistüüpi rakendada teise puhul. Teadusliku mõtlemisega võime öelda, et mütoloogiline mõtlemine ei ole õige, aga me võime mütoloogilise mõtlemisega öelda ka, et teaduslik mõtlemine ei ole õige. Peame lihtsalt aktsepteerima, et on olemas erinevad mõtlemistüübid. […] Iga erinev mõttetüüp võib anda erinevaid tulemusi. Mida rohkem on inimeses mõttetüüpe, seda parem ja seda paremini see inimene edeneb, aga ta peab aru saama, millal on üks mõttetüüp ja millal teine.“ (Mäll 2003)

Seega ei saa müüti arvustada ega hinnata tõe kriteeriumite järgi. Tegemaks vahet oskuslikul ja oskamatul müüdil, tuleb lähtuda müüdi mõjust inimteadvusele. Kui müüt põhjustab positiivsete käitumismustrite avaldumist, siis on see müüt selle isiku jaoks antud ajahetkel oskuslik. Kuna iga inimese maailmapilt on erinev, ei saa väita, et mõni lugu oleks objektiivselt oskuslik alati ja kõikjal. Näiteks mahajaana seadmusõpetus tühjusest (śūnyatā), mis on loodud aitamaks vabaneda ego kammitsatest ning arendamaks kõikehõlmavat, piiritut kaastunnet, võib ebaküpsel indiviidil esile kutsuda nihilistlike ja osavõtmatute käitumismustrite tugevnemise. Iga inimese soovid ja vajadused on erinevad, sellest johtuvalt ei ole olemas ka ühte universaalset religiooni ega ühte õiget praktikat. Suurhing Gandhi kirjutab: „Käesolev moment ei nõuagi ühte religiooni, vaid erinevate uskude vastastikust austust ja sallivust. Me ei taha mitte surnud ühetaolisust, vaid ühtsust tema mitmekesisuses.“ (Gandhi 1969: 26)

 

Homo narrativus

Enese määratlemine narratiivide kaudu paistab olevat inimesele loomuomane. Ometi ei ole kõik lood, mille kaudu inimesed või inimgrupid end määratlevad, tingimata mütoloogilis-religioossed. Vermonti ülikooli professor Peter Sheridan Dodds on täheldanud:

„We humans are storytelling and story-finding machines: homo narrativus, if you will. In making sense of the world, we look for the shapes of meaningful narratives in everything. Even in science, we enjoy mathematical equations and algorithms because they are a kind of universal story.“[2] (Dodds 2013)

Minu hinnangul olekski täpsem kasutada laiahaardelisemat terminit homo narrativus, kui kõneleda homo religiosus’est, mis peab inimest loomu poolest usklikuks. Kuigi religioossed lood kätkevad endas väga võimsaid narratiive ning enamik inimkonnast tunnistab end mõne usundi järgijaks, ei pruugi usuline kuuluvus olla inimese identiteedi seisukohalt peamine. Sügavamates eksistentsiaalsetes küsimustes ollakse tihtilugu ebamäärasel seisukohal või toetutakse mõnele religioonile, ilma et antud usutunnistus inimese minapildis olulist kohta omaks. Selline fenomen on laialt levinud ka lääne kultuuris. Ometigi määratlevad need inimesed end samuti lugude kaudu: inimese identiteeti võivad defineerida ka näiteks rahvusmüüdid, (poliitiline) maailmavaade, vastandumine kellelegi või millelegi.

Ka tänapäeva tarbimisühiskond püsib müütide müriaadi najal. Müügimees on nüüdisaja müüdimees. Oma toote turustamiseks peab müügimees looma konkurentidest võimsama müüdi, müüdi elustiilist, kus domineerib rikkus, edu ja kuulsus ning kus kesksel kohal on just ühed või teised tooted ja teenused kui vahendid sellise hüveolu saavutamiseks. Kui rahvas sellesse uude maailma „ümber kolib“, on tootel turgu. Teatud puuvilja märgiga tehnikavidinad ja kuningliku peakatte kujutisega käekell muudavad asjamehe tõsiseltvõetavaks, tagavad talle edu ja seeläbi ka õnne – vähemalt antud kompaniide reklaamides.

 

Teisele kaldale

Niisiis põhineb inimtsivilisatsioon tervikuna lugudel ja müütidel. Kuigi tundub, et elu ilma müütideta – nii religioossete kui sekulaarseteta – on mõeldamatu, pole narratiividel põhinev enesemääratlus ometigi ainus viis olemasolu müsteeriumi mõtestamiseks. Leidub ka neid, kes on homo narrativus’e perspektiivi hüljanud ning jõudnud veelgi avarama enesetunnetuseni. Zen-koolkond on tuntud oma ülimalt kriitilise suhtumise poolest kõikidesse narratiividesse[3]. Harjutades zeni, peab õpilane loobuma enese määratlemisest läbi lugude ja müütide, laskma lahti mistahes teoreetilisest maailmakäsitusest ning tuginema ainult oma isiklikule kogemusele. Õpetaja Dōgen on öelnud, et inimene vaatab maailma justkui läbi kitsa bambustoru ning arvab, et see kitsuke vaateväli ongi tegelikkus. Jäigalt piiritletud lood kammitsevad inimest, serveerides maailma vaid ühel kindlal „õigel“ viisil. (Nii näiteks on paljud suured kunstnikud väitnud, et lihtne on õppida „õigesti“ maalima, kuid väga raske on vabaneda reeglite kammitsatest ning maalida vabalt ja spontaanselt.) Zeni harjutamisel tuleb õpilasel lasta lahti tollest kitsast bambustoruperspektiivist ning näha maailma kogu selle terviklikkuses, klammerdumata ühegi tegelikkusetõlgenduse külge. Tajunud kõiksuse pidevalt muutuvat ja minatut loomust, ei vajata enam müüte oma olemasolu mõtestamiseks.

The secret of Buddhism is to remove all ideas, all concepts, in order for the truth to have a chance to penetrate, to reveal itself,”[4] kirjutab Thích Nhất Hạnh (Hạnh, 2002)

Müüt on vahend ja tarkus ning kaastunne on eesmärgid. Müüt on kui parv, mis tuleks hüljata, kui on jõutud „teisele kaldale“.

 

[1] Kasutan sõnu „oskuslik“ ja „oskamatu“ budistlikus tähenduses. Mõisted „tõene“ ja „väär“ on müüdi puhul ebasobivad ja jäigad; „oskuslik“ ja „oskamatu“ on loomult dünaamilisemad. Nende kasutamisega soovin rõhutada, et hinnangud müüdile on subjektiivsed ja alati kindlast indiviidis lähtuvad, mitte aga objektiivsed ja universaalsed.

[2] „Inimestena oleme jutuvestjad ja looleidjad masinad, homo narrativus, kui soovite. Andmaks maailmale tähendust, otsime kõiges tähendusrikkaid narratiivseid vorme. Ka teaduses naudime matemaatilisi võrrandeid ja algoritme, kuna need on omamoodi universaalsed lood.“ (Minu tõlge — E.S.P.)

[3] Kriitiline hoiak tõelisust ühekülgselt tõlgendavate lugude suhtes ei ole omane mitte ainult zen-koolkonnale, vaid budismile laiemalt. Tõdemus, et sügavamad tõed ei ole keeleliste vahendite abil väljendatavad, on iseloomulik paljudele usunditele. Siiski eristub zen just oma seisukohtade kompromissituse ja otsekohesuse poolest. Kui enamik budismi koolkondi õpetab virgumisele viivat „astmelist teed“, kus vaheastmete läbimisel on suur tähtsus ka müütidel ja sümbolitel, siis zen keskendub „äkilisele teele“, kogemusel põhinevale vahetule seadmusele, pöörates vähem tähelepanu õpetuse intellektuaalsele ja mütoloogilisele küljele.

[4] „Buddha õpetuse saladuseks on kõikide ideede, kõikide kontseptsioonide kaotamine, andmaks tõele võimaluse ilmsiks tulla.“ (Minu tõlge – E.S.P.)

 

Kasutatud kirjandus

Dodds, P. S. (2013) „Homo Narrativus and the Trouble with Fame“.

http://nautil.us/issue/5/fame/homo-narrativus-and-the-trouble-with-fame (19.04.2018)

Gandhi, Mahatma (1969) Maailm on väsinud vihkamast. (tlk L. Mäll). Loomingu Raamatukogu 41.

Mikita, V. (2015) Lindvistika ehk metsa see lingvistika. Välgi metsad.

Mäll, L. (2013) „Bodhisattva tee mahajaana budismis”. Budismi Instituut. http://www.budismiinstituut.ee/oppetoo/loeng_bodhisattva_tee_2002.htm (19.04.2018)

Hạnh, N. (2002) Buddha Mind, Buddha Body: Walking Toward Enlightenment. Parallax Press.

 

Eerik Sven Puudist (1999) on Tallinna Ühisgümnaasiumi 12. klassi õpilane. Ta on budist, kelle huvialadeks on loodus, ida mõttelugu ja informaatika.

Print Friendly, PDF & Email
English