Arvamused

Kas homoseksuaalne vahekord on patt?

Ma ei vaja mingit pikka lobatoomiat ‒ vasta kas ei või jaa! Sellise vastuse sain hiljuti ühelt oma ametivennalt mu e-kirjale, milles soovisin kooskõlastada proovijutluse jumalateenistuse kuupäeva ühes tollel hetkel vakantses Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) koguduses, mida too tol hetkel praostina hooldas ja kuhu me mõlemad kandideerisime.

Sama küsimuse esitas too ametivend EELK kirikukogu sügisistungil peapiiskopi poolt üles seatud assessorikandidaatidele. Samasisulisi küsimusi esitati vähemalt ühe EELK koguduse õpetaja valimistel kandidaatidele tolle koguduse juhatuse esimehe poolt ning ilmselt on üsna mitmed pidanud viimasel ajal sama küsimust kuulma. Ja eranditult ei oota küsija mingit muud vastust kui: „Jah!“ Igasugune väitlus või arutelu on sellise küsija jaoks välistatud, sest tema ju teab, mis peab olema tõde.

Selline olukord on sügavalt ebanormaalne! Homoseksuaalsuse hukkamõistmisest on saanud teatud osale meie kirikust justkui uus usutunnistus, mida järjest radikaliseerunumalt kõigile peale surutakse, välistades igasugust arutelu antud teemal.

 

Piiblist võib igaüks välja lugeda just seda, mida ta tahab sealt leida

Jumala sõna mõistmiseks ei saa klammerduda küünte ja hammastega ühe konkreetse kirjakoha külge ja hakata seda ainsa tõena kuulutama. Nii võib juhtuda nagu inimesega, kes suures masenduses ja meeleheite silmapilgul tahtis leida Piiblist õiget ja head nõu. Ta avas Piibli ja pani sõrme huupi ühele leheküljele ning leidis sealt lause: „Siis läks Juudas ja poos enda üles.“ Kui ta siis ehmunult raamatu kinni lõi ja uuesti teisest kohast avas, leidis ta lause: „Mine sina ja tee nõndasamuti!“ Ka kolmas katse polnud edukam, sest siis leidis ta lause: „Mida sa teed, seda tee usinasti!“

Piiblit mingis kindlas veendumuses tõlgenda soovides võib Jumala sõna abil ära põhjendada täiesti teineteisega vastuolus olevad asjad – näiteks surmanuhtluse või sellest loobumise piibellikkuse. Kes soovib, võib tuua konkreetsed kirjakohad, milles homoseksuaalsust nimetatakse jäleduseks ja patuks. Kes tahab, võib leida kinnitust, et iga inimene on Jumala looming ning tema armastuse osaline. Ka see, mida me oma samasoolise orientatsiooniga õdedele ja vendadele teeme või tegemata jätame, on Issandale tehtud või tegemata jäetud.

 

Küsimus pole siin Piiblis kirjas olevates konkreetsetes sõnades

Küsimus on vaid meie soovis, oskuses ja valmiduses näha selles tervikuna sõnumit lunastusest meile ja meie aja inimestele. Pole mõtet eitada, et kogu meie aja käsitlus perekonnast, abielust ja armastussuhetest on hoopis teistsugune kui see oli siis, kui konkreetsed Piibli raamatud või tekstid kirja pandi.

Isegi EELK 100 aasta jooksul on suhtumine näiteks vaimulikkonna abielusuhetesse oluliselt tolerantsemaks muutunud.

Enne teist maailmasõda pidi piiskop Rahamägi ametist tagasi astuma seepärast, et lahutas oma abielu ning abiellus eelmise piiskopi lesega. Tollane hoiak taolise käitumise suhtes oli halastamatu ja karm. Pattu teinu ei saanud kirikut edasi juhtida ja tollase seaduse kohaselt vabastas Eesti Vabariigi president ta ametist. Ilguti veel pealegi, et piiskopi amet on valitav, aga kaasa päritav.

Veel 1970-te keskel vangutasid vagamad koguduste liikmed pead, kui nende leseks jäänud vaimulik otsustas uuesti abielluda. Kui aga sattus mõni vaimulik tollal lahutama, siis vähemalt teise kogudusse ümberpaigutamine kerkis automaatselt päevakorda. Seda, et vaimulik elaks koos elukaaslasega ilma laulatamata, poleks tollal jutukski tulnud. Kui ma veel 1980-te teises pooles Saaremaal poissmees olin ja mul aegajalt mõni neiu külas käis, kutsus praost Reinsoo mind isalikult „kohvile“.

Tänases EELK-s on aga küllalt palju vaimulikke, kelle pereõnn pole osutunud kestvaks. Paraku pean selles osas ka ise tunnistama: „Mea culpa, mea maxima culpa.“ See pole auasi. Aga positiivne on selle kurva loo juures see, et ka neile vaimulikele, kes oma pereelus pole suutnud kõiges olla eeskujulikud, on antud võimalus kirikus meeleparanduses edasi teenida. Ühtlasi on see õpetanud kirikut nägema ja mõistma, et 21. sajandil ei saa isegi pastori perelt nõuda, et nende eraelu on samamoodi avalik asi, nagu näiteks 19. sajandi pastoraadis, kus lisaks pastorile elas kogu oma elu kogudusele ka tema perekond.

Meie kiriku nõukogude okupatsiooni aegne eripära oli, et pastori pere oli ateistliku riigikorra poolt sisuliselt sama lindpriiks kuulutatud kui pastor ise. Nii kestis Eestis sisuliselt kohati veel taasiseseisvumiseni välja taoline pastoraalne peremudel. Muutunud aeg tõi aga uued vabadused ning uued elustandardid. Paraku ka uued ja palju maisemad mured.

Kuigi meie kirikus on oluliselt muutunud suhtumine abielulahutuse läbi teinud koguduse liikmetesse ja vaimulikesse, on see Piibli alusel endiselt patt. Selle eriliseks rõhutamiseks pole meie kirikukogu pidanud vajalikuks eraldi ametlikku õpetuslikku seisukohta kinnitada.

Samasooliste seksuaal- ja kooselu kohta aga millegipärast on selline ametlik seisukoht omal ajal kiirustades ja ilma mingi kirikusisese teoloogilise debatita vastu võetud. See oli tollel hetkel kiriku tüüri juures olnud inimeste valik, mille akadeemiline argumenteeritus on väga puudulik.

Piiblis on samasoolist vahekorda patuks tunnistavaid kirjakohti kordades vähem kui abielurikkumist patuks nimetavaid. Umbkaudne vahekord kiirotsingu alusel kolmele märksõnale ‒ abielu, jäledus ja hoor ‒ on 10 homosuhete ja 120 abielurikkumiste kohta. See vahekord on ilmselt veidi teine põhjalikuma uurimuse puhul. Eriti siis, kui sisse arvata ka kontekstist tulenevalt vastavat tõlgendamist lubavad kirjakohad. Aga mille poolest siis samasooliste patt on taunitavam kui erisooliste patt? Kas see pole mitte ebavõrdne kohtlemine? Kusjuures kummagi eksimuse kohta kasutatakse Piiblis sama karme väljendeid ja taevariiki ei pääse võrdselt ei „normaalsed“ heterost abielurikkujad ega „lõbupoiste magatajad“.

 

Miks ma söandan paljude arvates nii kõlvatu avaldusega esineda?

Nii kaua kui mina mäletan, on EELK-s ja kirikus tervikuna homoseksuaalse orientatsiooniga inimesi alati olnud. Ka vaimulike ja koguduste töötegijate hulgas. Ja kunagi varem pole sellest mingit numbrit tehtud. Tolerantsemad ei näinud selles probleemi ja need, kellele see ei meeldinud, püüdsid olukorraga leppida. Juba sõjajärgsetel aastatel ordineeritud vaimulike hulgas oli vähemalt üks selline vaimulik, kes pea 40 aastat teenis kuni surmani ustavalt oma kogudust, oli kohaliku rahva hulgas vaimulikuna igati lugupeetud, elas koos oma teisest rahvusest partneriga koguduse pastoraadis, oli praostkonna praost ja mingil perioodil ka assessor. Selliseid vaimulikke ja ka teisi töötegijaid on kirikus ilmselt ka täna.

Kindlasti polnud nende orientatsioon teadmata ka tollastele kirikujuhtidele ja kaasvaimulikele, kuid nende suhtumine oli kantud läbi tunnetatud kristlikust hoolivusest. Seda enam, et nõukogude ajal oli homoseksuaalne vahekord algul päris kriminaalkuritegu ning hilisemal ajal kuulutati see haiguseks, mida võimuorganite äranägemisel ka sunniviisiliselt püüti „ravida“.

Kindlasti oli see toonastele peapiiskoppidele raske otsus ja mitmekordne risk igas mõttes. Aga see oli ka aeg, kus vaimulikkond rasketes oludes hoidis isiklikud emotsioonid rohkem vaos üldkiriku ja vahel ka oma konkreetsete kaasvõitlejate turvalisuse huvides.

Koguduste liikmete hulgas on samasoolise orientatsiooniga inimesi samuti. Ja see pole probleemiks ei nende konfirmeerimisel ega armulauale võtmisel. Miks kerkib nende eriline patusus või piisava patukahetsuse puudumine korraga siis päevakorda, kui kaks sellist koguduse liiget tahavadki leivad ühte kappi panna? Ja millele tuginevalt me suudame teoloogiliselt vettpidavalt tõendada, et nad on patusemad või peaksid kuidagi erilisemalt oma patukahetsust välja näitama kui heterod? Seda enam, et tegu on ju arvuliselt nii väikese vähemusega. Ja kui meie kiriku praktikas on vähemalt siiani antud samasoolise orientatsiooniga inimestele vaimuliku ordinatsioon, mis on nii õpetuslikult kui praktiliselt oluliselt vastutusrikkam ja koguduse seisukohast oluliselt nähtavam pühitsus, siis kuidas põhjendada näiteks keeldumist samasoolise paari kooselu õnnistamisest?

 

Radikaliseerumine on järjepidevuse katkemise tunnus

See, et meie kirikul on tänasel päeval kivisse raiutud seisukoht, et homoseksuaalsus on nii suur patt, et kirik ei saa aktsepteerida nende inimeste kooselu, on minu arvates ka näide teatavast põlvkondade järjepidevuse katkemisest kirikus. Uuskristlased on reeglina radikaalsemate vaadete poole kalduvad ja neile meeldib fundamentalism, sest siis ei pea endale nii palju tülikaid küsimusi esitama. Selle heaks näiteks on kasvõi Põhja-Ameerika, kuhu on kogu maailmast kokku sattunud kõigi kristlike kirikute esindajad, kellel katkes kas alatiseks või pikemaks ajaks side emakirikuga. Ja siin osatakse olla fundamentalistid ning ka luterlikumad kui Luther ise. Erandi moodustavad anglikaanid, katoliiklased ja kohati isegi ortodoksid, kellel reeglina side emakirikuga säilis.

Ka EELK elab ju tegelikult ajas, kus oluline osa vaimulikkonnast on pärit kirikuga sideme katkestanud vanemate järgsest põlvkonnast. Heaks paralleelseks näiteks selle kohta on minu arvates meie naisvaimulike olukord EELK-s.

Siis, kui 1967.a. esimene naisvaimulik ordineeriti, jõudis kirikuvalitsus ja vaimulikkond selle otsuseni üllatavalt üksmeelselt. Aga just seepärast, et tollane vaimulikkonna enamus oli kas juba enne sõda ametisse ordineeritud või õppisid usuteadust Tartu ülikoolis enne sõda. Nad olid teadlikud ja osad ehk isegi osalenud neil aruteludel, mida juba ammu enne sõda peeti ja mille tulemusel tõdeti, et naiste ordineerimiseks pole õpetuslikke takistusi.

Probleemid hakkasid ilmnema alles siis, kui tööle asus teine ja kolmas põlvkond sõjajärgse haridusega vaimulikke, kelle side sõjaeelse ajastuga oli üsna õhukeseks kulunud ja naabermaal Soomes olid vaidlused naiste ordineerimise teemadel alles kulmineerumas. Aga olukord, et meesvaimulik ei aktsepteeri samas praostkonnas teenivat naisvaimulikku kaasa teenima oma koguduse kiriku altaris, on esile kerkinud alles siis, kui praostideks hakkasid saama 1980 ja hiljem keskkooli lõpetanud põlvkonnast võrsunud vaimulikud.

Kahjuks on sama sallimatuse kasvu tendents ilmnenud erilise jõulisusega suhtumises samasoolistesse kaaskristlastesse ja liberaalsemate vaadetega vaimulikesse ja teoloogidesse. Kirikukogu 24. aprillil 2018 vastu võetud otsus toetada1 Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmist nii, et see sätestab abielu vaid ühe mehe ja ühe naise vahelise liiduna, ei oma mingit mõju Eesti seadusloomele. Küll aga annab hoogu juurde radikaliseerumisele kirikus sees ning paiskab kiriku erakonnapoliitika soisele pinnale.

 

1 Ühtekokku 68-st kirikukogu liikmest hääletas otsuse eelnõu poolt 39 kirikukogu liiget (ca 57%). Hääletusel osales 48 kirikukogu liiget (ca 70%). Neist toetasid eelnõud 39 (ca 81%). Ülejäänud 9 (ca 19%) põhiseadusega seotud meeleavaldust ei toetanud (5 häält) või jäid erapooletuks (4 häält). – Toim.

 

Mart Salumäe (1963) on EELK Põhja-Ameerika praost ja Toronto Peetri koguduse õpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English