Arvamused

Räägime konfliktidest kiriku sõnavaraga

Proloog e eellugu

On sõnu, mida seostame pigem usuga kui uudistega. Samas võis üsna hiljuti ajakirjandusest keskmisest sagedamini leida väljendeid andestamine, arm, halastus, patt ja õiglus. Kirjutati, et Urmas Reinsalu sai armuaega, kuna tema paturegistris ei suudetud kokku leppida. Kõlab nagu kiriku‒, mitte Riigikogu. Siiski ei kõneldud usust ega kirikust, vaid kuritegudest ja ühiskondlikust andestamisest. Kas ja kuidas võiksid andestamine, halastus ja õiglus väljenduda seoses reaktsioonidega kuriteole ja suhtumisega teo tegijasse? Nimetatud Urmas Reinsalu tõlgenduses väljendub õiglus kuriteo eest karistuse määramises. Varro Vooglaid on öelnud: „Küsimusele „Miks karistada?“ on minu vastus väga lihtne/…/sellepärast, et taastada, niivõrd kui võimalik, õiglust. Õiglus nõuab, et see, kes teeb teistele kurja, peab saama selle eest „väärilise palga““.

Kas õiglus väljendub (üksnes) kurjategija karistamises? Miskipärast pole selline õiglus suutnud rahu maa peale tuua. Tavaliselt on kõrvaltvaatajad karistuste suhtes rahulolematud ning leiavad, et see on liiga väike, ehk nad ei taju õigluse taastamist. Kurjategijate puhul on kuriteo kordumise tõenäosus pärast karistust kõrgem kui enne seda, ehk säärane õigluse rakendamine ei suuda vähendada kuritegevust ning seeläbi hoopis suurendab ebaõiglust. Kas oleks siis hoopis õiglane kurjategijale lihtsalt andeks anda ning loota, et ta enam ei tee?

Monoloog e isiklik lugu

Õigluse olemus on peaaegu mõõtmatu ning ma ei püüagi seda siinkohal lõpuni hoomata. Avan seda üsna pisut isikliku loo varal. Ligi kümme aastat tagasi varastati mult fotoaparaat ja sülearvuti, kahju umbes 20 000 krooni. Asjaolud olid selged ja pärast üsna lühikest uurimust mõisteti teo sooritanud alaealine noormees kohtus süüdi. Sellega peaks justkui õiglus olema taastatud ja teostatud. Noormehe karistuseks määrati poolteist aastat tingimisi vangistust ja kahju hüvitamine. Kui mõne aja jooksul mulle kahju hüvitatud ei olnud, pöördusin kohtutäituri poole, kes aga ei saanud mind aidata, sest süüdimõistetud noormehel polnud ei vara ega sissetulekut. Kogu protsessi lõpuks olid maksumaksja, k.a minu enda, raha eest tööd teinud uurija, prokurör, kohtunik ja kohtutäitur. Ainus kes kogu protsessi ei panustanud, oli kahju tekitaja. Kas see on õiglane? Äkki oli õigluse taastamiseks karistus liiga leebe? Oleks ehk pidanud reaalse vangistuse määrama? Siis oleks maksumaksja, k.a minu, kulu olnud veelgi suurem. Tundub üsna arusaamatu, kuidas sellist protsessi saaks õiglaseks nimetada? Kuidas saab olla õiglane reaktsioon kuriteole, mis suurendab veelgi kahjukannatanu kannatusi või kahju?

Ehk on viga selles, et otsime õiglust sealt, kus seda olla ei saagi? Ehk on kasulik tuua sellesse arutellu veel üks religioonile omane mõiste – pöördumine? Howard Zehr, keda nimetatakse taastava õiguse (ingl. k. restorative justice) vanaisaks, on kasutanud alternatiivse konfliktikäsitluse kujundina sõnapaari „läätsede vahetamine“. Ent mis kasu on uutest läätsedest või kangetest prillidest, kui vaadata vales suunas? On vaja pöördumist. Keerata pilk teises suunas, ehk realiseeruvad hoopis seal õiglus ja halastus rahuldaval määral.

Kuriteost teisel pool on tekitatud kahju ning kurjategija vastas on kannatanu. Kas pole õiglus mitte selles, kui kahjutekitaja võtab vastutuse oma teo eest, mis väljendub kahju heastamises? Suurem osa hetkel määratavatest karistustest, eriti vangistus, ei heasta tekitatud kahju, pigem suurendavad. Paavst Innocentius III olla öelnud (vähemalt on filmis „Brother Sun, Sister Moon“ tema suhu need sõnad pandud), et oleme nii keskendunud päruspatule, et oleme unustanud pärussüütuse. Meie oleme nii keskendunud kurjategijale ja karistamisele, et oleme unustanud kannatanu ja talle tekitatud kahju heastamise.

Dialoog e teiste lugu

Minu isiklikust loost pisut erinev lugu juhtus 1974. aastal Elmira linnas, Kanadas, kus noorukid olid lõhkunud 24 tänavale pargitud autot. Selle asemel, et saata noored vangi või määrata tingimisi karistus, saatis kohtunik Gordon McConnell noorukid kõigi kannatanute juurde vabandama ja hüvitises kokku leppima. Esmalt võimaldas see kahju tekitajatel võtta otsese vastutuse enda tekitatud kahju eest, vaadata kannatanutele otse silma ja vabandada. Üks noormeestest, Russell Kelly, on hiljem öelnud, et see oli üks raskemaid hetki tema elus. Teiseks hüvitasid kahju tekitajad otsese kahju kannatanutele ning kolmandaks vähendas see protsess märkimisväärselt tõenäosust, et eksinud noorukitest oleksid saanud professionaalsed kurjategijad. Õigupoolest otse vastupidi ‒ seesama Russell Kelly tegutseb täna edukalt turvalisuse ja õiguse valdkonnas. Mulle tundub, et see lahendus väljendab palju enam õiglust.

Sellist lähenemist nimetataksegi taastavaks õiguseks. See ei ole ennekõike meetod või programm, vaid teatud lähenemisviis sotsiaalsetele konfliktidele. Taastava õiguse kese on konflikti läbi tekkinud kahju heastamine, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled ning mille eesmärgiks on kõigi osapoolte tervendamine ning turvalise kogukonna ja üldise rahu loomine.

Ma usun, et ka minu loo puhul oleks õiglus märkimisväärselt rohkem taastatud, kui noormees, kes mulle materiaalset kahju tekitas, oleks kas minu heaks töötamise vms viisil mulle kahju hüvitanud. Kui ta oleks mul suve läbi muru niitnud, oleks minu jaoks kahju korvatud ja säärane töökasvatus oleks ka tema jaoks kindlasti mõjusam olnud. Selline lähenemine võib meie õigusruumis tunduda võõras, aga on tegelikkuses ju väga lihtne, vähem kulukas, preventiivses mõttes efektiivne ja mis peamine, kannatanu seisukohalt õiglane.

Taastav õigus pole midagi uut ega enneolematut, vaid vahepeal pisut unarusse jäänud vana. Norra sotsioloog Nils Christie on kirjeldanud konflikti kui omandit ning tema sõnul on konflikt osapooltelt „varastatud“. Ühel hetkel ajaloos ei käsitleta konflikti enam kui inimeste vahelist, vaid kui inimese ja riigi vahelist asja ning see on ilmselt ka hetk, kus õiglus muutub järjest abstraktsemaks ning reaalsuses järjest ebarahuldavamaks. Kui konflikti ei käsitleta enam inimeste, vaid riigi ja inimese vahelise küsimusena, siis muutub kannatanu justkui liigseks. Konflikti keskmesse tõusevad kahju tekitaja ja karistamine. Taastava õiguse eesmärk on anda konflikt osapooltele tagasi, et kõik, kes on konfliktist mõjutatud, saaksid lahendusprotsessis osaleda ning ideaalseks lõpptulemuseks on tekitatud kahjude heastamine ning suhete taastamine (ingl. k.  making things right).

Taastava õiguse kesksed küsimused mistahes konflikti puhul on:

Milline kahju on tekkinud?

Kahju puhul võetakse arvesse nii otsest materiaalset, kui ka kaudsemat emotsionaalset kahju. Ennekõike vahetule kannatanule, aga samuti kogukonnale ja ka kahju tekitajale endale tekkinud kahju, näiteks suhete katkemine või halvenemine, sotsiaalse staatuse langus jne.

Kes on selle eest vastutav?

Uus‒Meremaa maooridel on väljend whanaungathanga, mis tähendab seotust ja suhteid ning kogukondlikku rahu, mille eest on kõik vastutavad. Taastav õigus baseerub osalt moodsale  individualismile ning käsitleb konflikti ennekõike isikute vahelise küsimusena, mis tuleb lahendada nende osalusel ja huvides. Teiselt poolt on taastav õigus kogukondlik ning eeldab kõigi konfliktist mõjutatud osapoolte kaasamist lahendusprotsessi. Oluline on lahendus suunata põhjustele, mitte tagajärgedele. Nii võib olla oluline kogukonnal võtta vastutus selle eest, et kellestki kujuneb kurjategija, mis ei välista ega vähenda kahjutekitaja isiklikku vastutust.

Kuidas see kahju heastada?

Kahju heastamisel on oluline, et see vastab nii kannatanu vajadustele kui ka kahju tekitaja võimalustele. Oluline on, et kahju tekitajale oleks võimalikult otsene ja isiklik võimalus tekitatud kahju heastada. Näiteks alaealistele määratavad trahvid on pigem karistus ja mõjutusvahend vanematele kui noortele endile.

Kas taastav õigus on imerohi? Ei ole. Esiteks ei ole seda võimalik rakendada kõigi konfliktide puhul. Peamiselt sel juhul, kui kahju tekitaja ei võta vastutust ning ei ole valmis enda teo eest vabandama ega kahju heastama. Täismahus ei saa taastavat õigust rakendada, kui kannatanu ei soovi protsessis osaleda. Paljudel juhtudel on aga taastav õigus parem lahendus, kui süü ja karistuse keskne konfliktilahendus.

Mulle tundub taastava õiguse lähenemine konfliktidele palju enam väljendavat õiglust. Mulle tundub, et õiglane on reaktsioon, mis vähendab kannatusi ja kahju ning taotleb üldist rahu. Kas taastav õigus on seetõttu oma olemuselt kristlik? Piiblist leiame aluse ja põhjenduse nii kurjategija, süü ja karistuse kui kahju ja heastamise kesksele lähenemisele, seetõttu on igaühe enda valik, kuidas konfliktidele läheneda.

Kord olime Saksamaal konverentsil ning programmi osana näidati filmi „Bronson“, mis on Suurbritannia tõenäoliselt kõige vägivaldsemast kurjategijast. Pärast filmi vaatamist jalutasime koos vaimulik Avo Üprusega hotelli ning ma küsisin, mida sellise inimesega teha, kes on põhjendamatult ja kogu aeg vägivaldne. Avo vastus mõjus siis ja mõjub endiselt valgustavalt: „Küsimus pole mitte temas, vaid meis. Mida me oma kurjategijatega teeme, ei kõnele neist, vaid meist.“

Epiloog e järellugu

Urmas Reinsalu tõlgenduses väljendub halastus selles, kui karistatu ühiskonda tagasi võetakse. Miskipärast ei kiputa kurjategijatele väga lihtsalt halastama. Võib olla just seetõttu, et karistamisele suunatud õiglus ei rahulda vajadust õigluse järele. Kui aga õiglus realiseerub kahju tekitaja otseses vastutuses ja tekitatud kahju heastamises, siis ühtlasi teostub ka halastus. Esmalt kannatu suhtes.

Kas pole mitte halastus selles, kui tehakse kõik, mis võimalik, et kannatanu saaks pärast juhtunut eluga edasi minna? Olen üsnagi veendunud, et kui kahju tekitaja või kurjategija võtab oma teo eest vastutuse ning heastab tekitatud kahju(d), siis võetaks ta ka meelsamini ühiskonda tagasi ning antaks talle andeks või vähemalt uus võimalus. Ideaale, mida religioonile omased terminid väljendavad, otsides on tihti vaja suuna‒ või meelemuutust ‒ uuestisündi, kui soovite.

 

Jaanus Kangur (1975) on religiooniantropoloog ja koolitaja. EELK Tallinna Toomkoguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English