Artiklid

Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress 31. mail ja 1. juunil 1917. Suurte sündmuste hoovuses

31. mail ja 1. juunil 1917. aastal toimus Tartus Eesti koguduste saadikute I Kirikukongress, kus esmakordselt Eesti kiriku ajaloos eestlased ise arutlesid luteri kiriku oleviku ja tuleviku üle ning kus sõnastati Eesti vaba rahvakiriku projekt. Sündmust kajastasid kõik toonased suuremad ajalehed: Postimees, Päewaleht, Tallinna Teataja, Sakala.

Toome siinkohal ära seda ajaloolist kongressi kajastava artikli pealinna lehest Tallinna Teataja, mis ilmus 6. juunil 1917.  Selle eesti kiriku jaoks olulise sündmuse mõistmiseks peab rääkima ka pöördelistest sündmusist Eestis ja Venemaal – kuulus ju Eesti endiselt Vene riigi koosseisu –, mis annavad aimu, millises ühiskonna protsesside pingeväljas I Kirikukongress kokku tuli.

1917. aasta oli alanud suurte ülevenemaaliste streikidega. 23. veebruaril algas Petrogradis Veebruarirevolutsioon. 28. veebruaril tuli Venemaal võimule Ajutine Valitsus ja tsaar Nikolai II kirjutas alla troonist loobumise aktile. 1. märtsil algas ka Tallinna tehastes streik, toimusid koosolekud ja demonstratsioonid, vahistati politseitegelasi ja mõisnikke. 5. märtsil määrati Eestimaa kubermangu komissariks Tallinna linnapea, eestlane Jaan Poska. Seega sai eestlane Ajutise Valitsuse kohaliku riigiaparaadi etteotsa ning Poska määras eestlasi maakondade komissarideks. Vene Ajutine Valitsus tegi suuri järeleandmisi eesti poliitikute autonoomiapüüetele. Nõnda kinnitas Ajutine Valitsus 30. märtsil määruse „Eestimaa kubermangu administratiivse valitsemise ja kohaliku omavalitsuse ajutise korra kohta”, mis tähendas osalist autonoomiat. Kui Ajutise Valitsuse peaminister Aleksandr Fjodorovitš Kerenski külastas 1917. aasta aprillis Tallinna, siis Estonias korraldati tema auks pidulik istung, kus Poska ja teised eesti ühiskonna tegelased kinnitasid ustavust Vene uuele valitsusele, et eesti rahvas tahab küll autonoomiat, aga ikka Vene riigi tiiva all.

Vormiliselt oldi, jah, truud ja ustavad Vene võimule, aga kogu eesti ühiskond lainetas esimestes vabadustuultes kaasa. Pärast Veebruarirevolutsiooni asutati üle Eesti arvukalt ühinguid ja seltse. Näiteks samal ajal, kui kogunesid kirikutegelased Tartusse, korraldati Tartus I Eesti naiskongress, kus tuldi välja poliitiliste avaldustega: nõuti Vene vabariiki kuuluva iseseisva Eesti vabariigi moodustamist, oma esindatust Asutavas Kogus, kõiki kodanikuõigusi, töökaitseseadusi, meestega võrdset palka, lasteaedade asutamist. Maikuus toimus Estonia teatris esimene Eesti näitlejate kongress. Kui nimetada vaid mõningaid suuri omaalgatusi.

Olulisim otsus tulevaste sündmuste kontekstis oli, et Ajutise Valitsuse loal hakati aprillis 1917 moodustama Vene sõjaväe koosseisus eesti rahvusväeosi, millest sündisid hiljem rahvusdiviisid. 1917. aasta juulis nõustus Venemaa Ajutine Valitsus eestlaste nõudmistega omavalitsuse loomise suhtes ning 1. juulil 1917 tuligi Tallinnas Toompea lossis oma esimesele istungile kokku Maanõukogu (Maapäev), mis oli esimene Eesti rahvaesinduskogu, kus olid esindatud kõik peamised erakonnad ja olulisemad Eesti poliitikud. Maanõukogu asjaajamiskeeleks kuulutati eesti keel. 21. juulil valis Maanõukogu Eestimaa Maavalitsuse nõukogu, mida võib pidada tinglikult esimeseks eesti rahvuslikuks valitsuseks. Selle esimeheks valiti Artur Vallner. Maanõukokku kuulusid veel Karl Ast, Ado Birk, Hans Kruus, Mihkel Martna, Ants Piip, Konstantin Päts, Jaan Teemant, Jüri Vilms jt. Maanõukogu toonane juhatus oli ka tulevase Eesti Ajutise Valitsuse tuumikuks. Valitsus kutsus Eestisse vägedes sõdivaid eestlasi – sõjaväelasi, et moodustada Eesti armee.

Nõnda kui kogu Eesti ühiskonnas, tunnetati iseotsustamise ja muutuste vajadust ka luteri kiriku elukorralduses ja juhtimises, kiriku asendis ühiskonnas ja iga üksiku inimese elus. Kiriku oleviku ja tuleviku üle arutlesid ajalehtede veergudel eesti soost pastorid Villem Reiman, Rudolf Kallas, Johan Kõpp, Jaan Lattik, kirjamehed-poliitikud Ado Grenzstein, Jaan Tõnisson jpt. Esitati erinevaid ettepanekuid, kuidas tuleks kirikut reformida, kuidas kiriku juhtimine ümber korraldada, mismoodi peaks hakkama toimuma koguduste elukorraldus. Oli ka radikaalseid seisukohti, et riik ja kirik tuleb lahutada. Seniste juhtorganite ehk konventide asemel tuleks valida kirikunõukogud. Nõukokku tuleks kaasata jõukamate liikmete kõrval teisi vähemjõukaid inimesi ja kaotada patronaadiõigus, õpetajate valimine tuleb viia nõukogu kätte, ka kõik majanduslikud ja töökorralduslikud asjad olgu nõukogu otsustada. Intensiivsed mõttevahetused kirikuseaduse muutmiseks jätkusid ka järgnevatel aastatel ja jõudsid 1917. aastal eesti koguduste saadikute I Kirikukongressile.

 

Tallinna Teataja, 6 juunil 1917. Eesti Ew. Lutheruse usu koguduste asemikkude kongressilt.

„31. mail algas Tartus Eesti Ew. Lutheruse usu koguduste asemikkude kongress, kuhu kogu Eestimaalt asemikka kokku läks. Kongress algas oma koosistumist Treffneri gümnasiumi ruumides, kuid jätkas pärast lõunat, nagu „Postimees“ teatab, oma tööd realkooli ruumides, sest et Treffneri kooli ruumid temale täitsa kitsaks kippusid jääma. Koosolijate arw on 400 ümber. Wähe on neid kogudusi, kes praeguste olude tõttu ei ole saanud oma asemikka wäljasaata (puuduwad Hiiumaa ja suurem osa Saaremaad), isegi  lähematest asundustest, nagu  Jamburist, Gatshinast ja Oudowast olid esitajad ilmunud. Ka õpetajaid on rohkel arwul esitatud. Mis kongressi töökavasse puutub, siis kulus  31. mai ennelõunane ja pool pärastlõunast istumist ära kõnede kuulamisega kiriku uuenduse põhjapanewate küsimuste kohta.

Esimese ettekande pidas õp. A. Kapp Tallinnast aine üle: „Riik ja kirik”,  milles ta praegust politilist olukorda ja sellest wälja kaswanud põhjalikkude uuenduste tarwidust selgitas, kus altpoolt politilistes kihtides ja ülemaltpoolt walitsuse eeskawades täielist lahutust kiriku ja riigi wahel tahetakse läbi wiia.

Pealkirja all „Riigi ja kiriku wahekord” andis prof. J. Kõpp ajaloolise ülewaate riigi kiriku tekkimise kohta esimestel ristikoguduse aastasadadel ja tema arenemise kohta pärastistel rahwapõlwedel. Sellest wälja minnes, et ristiusu algataja Jeesus Kristus ei ole mingisuguseid juhtmõtteid jätnud koguduse korralduse kohta ja et tema esimesed järelkäijad wabalt kokku hoidsid, ning tema peatset jälletulemist oodates kindlaid korraldusi ei tarwitanudki ja korraldused elunõuetest on wälja kaswawad, wõiwad koguduse korralduse wormid olla mitmesugused. Ajalugu sidus kiriku ja riigi huwid ühte ja  tegi neid teineteise toeks. Selle olukorra toel sai kirik wõimukandjaks ja kaotas palju oma elawakstegewast waimust. Tagasilangemine tema algkujule wõib temale ainult kasu tuua ja tema elujõudu wärskendada. Praeguste olude kohane korraldus oleks meie kirikule iseseisew Eesti Wabakirik. Umbes neidsamu mõtteid käsitas Pärnul Elisabeti koguduse õp. Hasselblatti ettekanne aine kohta „Missugune kiriku tüüpus on meile kohane“.

Küsimust, kas on meie maal soowitaw Ew.-Lutheruse kiriku lahutus rahwuste järele, selgitas Peetri kihelkonna õp. Beermanni kõne, milles ta rohkesti pilta tuues segarahwusliste koguduste elust Wenemaal näitas, kudas usk rahwusi ühendab ja peab tihendama ja kudas ka kodumaal lahutus rahwuste järele niihästi ainelisest kui aatelisest küljest mitte ei ole soowitaw ja kasutõotaw.

Läbirääkimistele asuti, kui kõik ettekanded olid ära kuuldud. Enne seda aga loeti õp. R. Hurdi poolt weel ette usaldusawalduse telegrammide tekstid, mis kongressi algul oli otsuseks tehtud saata Ajutisele Valitsusele ja Eesti kubermangu-komissarile J. Poskale. Osawõtmine läbirääkimistest on wäga elaw. Sõna wõtawad niihästi õpetajad kui asemikud. Ülesseatud küsimiste arutamisel tulid kaalumise alla meie praeguse maakiriku head ja wead ja ka tulewa wabakiriku tugewad ning nõrgad küljed.

Paljude sõnawõtjate kõnedest kõlas wälja kartus, et täiesti waba kirik, kellele riik mingisugust ainelist toetust ei anna, ega kelle seaduste täitmiste üle ta ei walwa, meil ennast ei jaksa ülewal pidada ja teda sunnib paiguti loobuma ülikooli haridusega õpetajaid ja seega teed walmistama lahkusulisele seisukohale. Enamjagu kõnelejaid aga olid waimustatud uuest mõttest ja waatasid kõige kindlama julgusega meie kiriku uuendustest kirikule uut elu ja värskust oodates, mille pärast ka kirikuametnikud peawad walmis olema enese peale wõtma  ainelisi ohwrid, mis ülemineku ajajärgul ühest korraldusest teise on möödapeasematud. Ka  awaldati arwamist ja lootust, et uus maa omawalitsus ewangeliumi-kirikust kui tähtsast rahwaelu tegurist ei saa tähelepanemata mööda minna ja mingisugune ühendus ka edaspidi kiriku ja walitsuse wahele tekib. See ühendus ei pea aga mitte esinema ärarippuwuses teineteisest, waid wabas käsikäeskäimises. Uus wabakirik olgu rahwakirik, kuhu kõik kihid mahuwad. Teda ei ole tarwis nüüd hakata uuesti koguma, waid ta liikmeks jääwad kõik praeguse maakiriku liikmed. Üleminek praegusest maakiriku korrast rahwalikule wabakirikule sündigu nii, et igale ühele senisele kirikuliikmele, kes sündimise läbi juba- selleks saanud, wõimalus antakse kogudusest wälja astuda. (Prof. Kõppu ettepanek).“

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja ja õppejõud, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

 

Tänases numbris:

Karl Gustav Girgensohn, Kristjan Luhamets, Karl Girgensohni kiri Tartust. Allikapublikatsioon.

Johan Kõpp, Kiriku ja riigi vahekord.

Ants Tooming, Kõne Tartu Pauluse kirikus EELK 100 kongressi avajumalateenistusel 26.5.2017.

Print Friendly