Arvamused

Üteldes Piiblit: Christopher Bryan usukohasest interpreteerimisest

Urmas NõmmikMeie laius- ja pikkuskraadi ristumispunktis ei ole võõras küsimus sellest, milline on piibliteaduse suhe kiriku igapäevase tööga. Ühelt poolt tegutsevad meie teoloogid päevast päeva nii kirikus kui akadeemias Piibli sõna tõlgendamise ja kuulutamisega. Teiselt poolt on esinenud ka eitust: teoloogia, piibliteadus, eksegeetika töötavat kiriku kuulutamisele ja tõelisele usule vastu; nende eesmärk olevat dekonstrueerida Jumala Sõna ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi ning allutada kiriku kuulutustöö muutuva maailma tõmbetuultele. Ehkki meie maakamaral on vastavasisuline diskussioon iseäralik, sest arutlejaid on vähe ja karisma maksab mõnikord rohkem kui argument, ei ole me maailma mastaabis mingi erand. Probleem, et akadeemiline (tiba teoreetilisem) teoloogia ja kiriku (tiba praktilisem) teoloogia ei ole pikka aega olnud eluterves kontaktis, on aastakümneid tuntud mure ning sellest on ka palju kirjutatud. Maailmas liigutakse nüüd juba tükk aega positiivse sünteesi suunas; eriti praegusel sajandil on ilmunud hulk vastavasisulisi monograafilisi käsitlusi. Sellesse ritta astub ka Christopher Bryani 2014. aastal Oxfordi ülikooli kirjastuses avaldatud raamat „Kuulates Piiblit. Piibli usaldusväärse tõlgendamise kunst“ (Listening to the Bible. The Art of Faithful Biblical Interpretation). Sõnamängu sisaldav alapealkiri (faithful – ’usaldusväärne’, aga sõna-sõnalt ’usku täis’) annab märku piisavast intriigist, et raamatust ka Kirik & Teoloogia veergudel juttu teha.

bryan

Christopher Bryan, Listening to the Bible. The Art of Faithful Biblical Interpretation (With an Appendix on Liturgical Reading by David Landon). Oxford. Oxford University Press, 2014.

Inglise päritolu anglikaani preester Christopher Bryan (sünd 1935) on tuntud Uue Testamendi teadlase ning kirjanikuna. Pikka aega töötas ta professorina Sewanee’s ehk Tennessees USA-s asuvas Lõuna Ülikoolis (University of the South). Pärast emeriteerumist on ta jätkanud aktiivset tegutsemist preestrina ning kirjutanud lisaks piibliteemalistele raamatutele alates 2012. aastast ka hulga ilukirjanduslikke teoseid. Viimased, fantaasia- ja mõrvamüsteeriumid on inglise keeleruumis äratanud omaette tähelepanu. Bryani töö teoloogina kajastub aga reas teostes, mis tegelevad Markuse evangeeliumiga, suulise ja kirjaliku kultuuri vahekorra küsimusega, imperialismiga Jeesuse ajal, Piibli ja ülestõusmisdogma autoriteediga jne.

Esmalt tuleb tunnistada, et Bryani kirjutamisstiilis kajastub tema erudeeritus mitte ainult teoloogina, vaid ka hea inglise kirjanduse ja kultuuri tundjana, rääkimata sellest, et isegi tagasihoidliku inglise keele oskusega inimene saab aimu autori idioomirikkast ja ilusast keelest. „Kuulates Piiblit“ ise on tagasihoidliku mahuga (174 lk, millest Bryani enda tekst hõlmab 132 lk) ja esseena hõredalt küljendatud, ent ohtralt nii inglise süvakultuuriga kui ka piibliteaduse ja hermeneutikaga dialoogis olevad tsitaadid ja vihjed sunnivad mitteinglast konteksti ja taustaga rohkem tööd tegema.

Raamatu alguses kaardistab Bryan lühidalt probleemi: akadeemiline piibliuurimine ja kirik on „lahus“ (lk 1–4). Teadlikult utreeritud teesi hakkab Bryan lahkama esmalt küsides, kuidas me selleni jõudnud oleme (5–12). Friedrich Schleiermacheri hermeneutika, õigupoolest selle spetsiifilisema inglise piibliteadusliku adaptsiooni Benjamin Jowetti juurest jõuab Bryan põhjuste lahkamiseni, miks Jowetti ettevõtmine on osutunud võimatuks (13–22) ehk miks objektiivne, ainsa võimaliku ehk teksti autori peas oleva tõeni jõudmine on lõpuni võimatu. Ning lõpuks vaatleb Bryan „kahtluse hermeneutikat“ (23–39), kusjuures suurema osa kriitikat teenivad Jeesuse Seminari esindajad. Kokkuvõtlikult võib ütelda, et piibliteadus on maadelnud uurija subjektiivsuse, paari tuhande aasta tagustesse peadesse „sisseronimise“ võimatuse, Jeesuse kui ajaloolise isiku tõestamatuse ja paljude teiste sarnaste küsimustega. Eitamata ajaloolis-kriitilise ja teiste meetodite möödapääsmatust, tuleb lahendust ehk akadeemilise ja praktilise lähenemist hakata Bryani meelest otsima keskendumisest esmalt tekstile (mitte üksnes selle autorile) ja siis selle kuulamisele (40–47). Seega on ajalooline ja kriitiline lähenemine vajalik, et vähemasti proovida tekstis kõnelevaid (autorite, sõnumite) hääli üksteisest eristada, kuid see töö suubub sõnumi (nt evangeelium kui rõõmusõnum) teatamisse, kuulutamisse, füüsilisse esitamisse. Piibel kui kirjandus ei ole lihtsalt kirjandus, vaid eriline kirjandus, mis kasvab välja millestki vältimatust ja mahavaikimatust ning nõuab edastamist. Nii visandab Bryan piiblieksegeedi positiivse programmi (45), nimelt peab tõlgendaja:

– nii palju kui võimalik kuulama Pühakirja individuaalseid hääli ja püüdma neid mõista;

– käsitlema individuaalseid hääli suhtes Pühakirja tervikuga, küsides, millisel määral kerkib Pühakirjas esile üleüldine tunnistus, konsensus, ja kui nii, siis mis see on;

– ja lõpuks küsima, kuidas see kõik suhestub kiriku kestva elu ja tunnistusega kuni meie enda päevini.

Raamatu põhiosa kirjutab programmi lahti (48–113), vastavalt kolmes astmes. Piibli tõlgendamisel leiab oma koha piibliteksti analüüs kõikvõimalike meetoditega, sest see aitab esile tuua erinevaid intentsioone, mis teksti sisse kirjutatud. Kuigi Bryan rõhutab erinevate „häälte“ esiletoomiseks kirjandusteaduslikku ja retoorilis-kriitilist meetodit, ei eita ta põhimõtteliselt ka ükskõik millist teist: valgustusaeg on kinkinud meile vabaduse uurida Piiblit iseseisvalt ja seda kogemust teistega jagada; kirikul ei ole õigus määrata, kellel on uurimise autoriteet, vaid uurimise tõsidus on määrav (50). Üks tõsiduse kriteerium sealjuures on enda eelarvamuste ehk tõlgenduste paljususe võimalikkuse tunnistamine (52), teine, et Piiblis on osaline Jumal (54). Viimane eristab muuseas kristlase jaoks erilist kirjandust tavalisest, Piiblit muust (57–65).

Kui hakatakse seostama üksikuid „hääli“ tervikuga, siis on imelihtne küsida, milles on erinevad hääled täiesti ühel meelel, nagu näiteks Jeesuse kannatusloo ja ülestõusmise „fakt“. Fakt on tinglik, sest ajalooline on suhtes usutunnistusega ning fakti esitab viimane. Ülestõusmise tunnistus oli ja on Bryani seisukohalt olemas juba enne selle erinevaid kirjeldusi evangeeliumites ja mujal, usutunnistus on lahutamatult seotud millegi ajaloolisega, mida usutakse, ent usk võib edaspidi väljenduda eri vormides. Usk arenes koos piiblitekstide kirjutamisega ning see nõuab meilt ka ajaloolist lähenemist (68 j). Aga usk areneb ka koos Piibli kuulamisega (kirikus), vaieldes ja jõudes selgusele, mis on rohkem tervikuga kooskõlas, mis vähem. Näiteks toob ta kristlaste suhtumise muutumised orjusesse, juutidesse ja teistesse nähtustesse ja gruppidesse (81 j).

Lõpuks peame aga ikka ja jälle küsima, sest piiblitekstis on alati peidus uue võimalus (89). Peame tõdema, et mitte meie ei otsi suhet tekstiga, vaid tekst meiega (96 j), meid kutsutakse osa saama Jumala rahva liikmeks olemisest, võimas narratiiv allutab meid (103). Nõnda saab Piibli interpreteerimisest „kristliku ettekujutusvõime harjutus“, usulise tõlgendamise „kunst“ (104). Bryan jõuab oma esseega haripunkti sõna kui draama väitmisega (114–132). Kui narratiiv allutab ja kutsub saama osa, siis kuulub sõna väljaütlemisele. Kuna Piibli tunnistused ja tekstid on tekkinud suuliselt ja koguduses, siis on ka praegu sõna vaja öelda välja ning teha seda kirikus (või sünagoogis). Kui teksti kirjutajate (mõtte)maailmast on muu teadmise ja uurimise abil saadud aimu, siis asutakse tollaste ja praeguste ühisosa teostama, nimelt selle loomulikus ehk usulises keskkonnas – lastakse sõnal kõlada kirikus. Alguses on vajalik põhjalik töö kohase ettekandmise raamide selgitamiseks, järgneb alandlik ettekandmine ning sealjuures tuleb paluda jumalikku armu, et ettekandmine kannaks vilja (129 j).

Omamoodi puändiks on Bryani raamatule sellesama Sewanee ehk University of the South teatrikunsti professori David Landoni juhatus liturgilise lugemise juurde (133–158). Teatri- ja retoorikakunsti praktiliste näpunäidete varal õpetatakse ette kandma armastuse hümni 1Kr 13. Siin saab lugeja lõplikult aru, mida Bryan taotleb: tekstile allutatud, kohast, sisulist, alandlikku, piibliteksti žanriga täpselt suhestuvat sõna lugemist ehk osalevat ja osasaavat (participatory) eksegeesi, Piibli kuulamist.

Teatrikunsti- ja teaduse kaasamist on Bryani raamatu puhul küll ka kritiseeritud; Jem Bloomfield (vt siit) kahtleb kaasaegse etenduskunstide uuringute taustal (R. Schechner, R. Barker, C. C. Rutter, W. B. Worthen) „laval“ esitatud teksti mõtte usaldusväärses esitamises, sest laval mängib rolli ka suur hulk ettekandjast, publikust ja ruumist tulenevaid lisategureid. Aga isiklikult arvan ma, et Bryanil õnnestub oma publikule ehk teoloogidele nii kirikus kui akadeemias meelde tuletada, et Piibli tekst ei ole ei kirikus ega akadeemias suvaline tekst, mida aeg-ajalt ette loetakse ning sellest tulenevatele märksõnadele siis jutlus või mõtisklus üles ehitatakse. Iga piibliteksti lugemine ja kuulamine on sündmus, draama – seda tahab Bryan öelda. Juba viidatud Schleiermacherile mõnevõrra sarnaselt tipnevad teoloogia distsipliinid Bryani jaoks praktilise teoloogiaga; pärast sõna uurimist, võrdlemist ja selgitamist jõutakse sõnast osasaamiseni ehk praktilise kuulamiseni kirikus. Ehkki autor ei nimeta sõna kuulamist otse participation mystique’iks, on see, mis meie ees lahti rullub, püha teater sõna heas mõttes küll.

Kogesin raamatut lugedes igal juhul suurt äratundmisrõõmu, sest olen ikka oma loengutes vähem või rohkem rõhutanud kolme asjaolu. Esimene puudutab piiblitekstide žanri ja vormi ehk seda, et piibliteksti ei saa lugeda ei tarbe- ega ilukirjandusena, sest need ei ole tema žanr. Tema žanr on esmalt püha sõna, mis tahab meid puudutada, teiseks on aga hulk kirjanduslikke žanre, mis nõuavad igaüks omal viisil lugemist ja kuulamist. Heaks näiteks on viimastel aastatel Vello Salo väsimatu töö, et juhtida Eesti avalikkuse tähelepanu piiblitekstide väljaütlemise ja ettelugemise nüanssidele, sellele, et proosa koosneb mõttelistest ühikutest või et luulet tuleb lugeda luulena. Mõlemast tulenevad nõudmised nii tõlkimise viisile kui teksti tehnilisele küljendamisele. Meie standardpiiblid vastavad neile nõudmistele praegu halvasti.

Teine tõsiasi, mille Bryanit lugedes ära tundsin, on see, et Piibli sõnumi käsitlemisel tuleb tähelepanu pöörata teoloogiliste teeside hierarhiale. Ükski Piibli ütlus, kuulutus, manitsus, käsk, keeld jne ei hõlju tühjas ruumis, vaid on teiste sarnaste kontekstis, teksti sees. Kui tahta otsida Piiblist konkreetset ettekirjutust või soovitust oma elu ja koguduse elu kujundamiseks, siis nõuab see alati põhjalikku kaalumist võrreldes kõikide teiste teesidega Piiblis. Tulemuseks on see, mida Bryani kohaselt võiks nimetada erinevate häälte kohtumispunktiks, selleks, kus ollakse ühel meelel. Sellised, Piibli mõistes üldkehtivad teesid valitsevad kõiki teisi, lokaalsema ja ajalikuma tähtsusega teese.

Kolmandaks soovin esile tõsta rollimängu Piibli teksti baasil, mille juurde olen jõudnud tänu Iiobi raamatu ja psalmide kaebetekstide uurimisele. Neid tekste kanti omal ajal ette kindlasti suuliselt. Kuidas täpselt, me ei tea, aga võib olla suhteliselt kindel, et kaebetekstid peidavad endas meeletut eksistentsiaalse ja religioosse rollimängu potentsiaali. Kaebelaulu tõsiselt ja süvitsi ette kandes või kuulates läbib inimene omamoodi puhastuse, elab peaaegu füüsiliselt läbi kriisi ning tuleb sellest Jumala abiga välja.

Kokku võttes: üks asi on maadelda küsimusega, kuidas piibliteadlaste avastatut vahendada lihtsale jutlusekuulajale, pühapäevakooli õpilasele jne, teine asi on avastada, et ka kõige lihtsama perikoobi ettelugemisel ja ettekandmisel võib olla vahe. Tõsine vahe tuleb sisse eriti seal, kus kaasatakse sajanditepikkune piiblikriitiline töö ning jõutakse žanri- ja sõnumikohase ettekandmise ja kuulamiseni. Lõpuks võiks ju küsida, et kas Bryan ei räägi paradoksaalsel kombel mitte kuulamisest, vaid hoopis rääkimisest, ettekandmisest (vrd viimast peatükki ja Landoni lisa), aga ka ettekandmisel on rõhk ju teksti adekvaatsel kuulmisel.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English