Artiklid

Ajataju ja tõde: lühike sissejuhatus fenomenoloogiasse

Ergo-Naab2Ühes muistses vaidluses surnute olukorra ja hauataguse elu üle juhib Jeesus tähelepanu heebrea pühakirja tekstile, kus Jumal ütleb Moosesele: „Mina olen sinu vanemate Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Jumal ja Jaakobi Jumal!“ Jeesus väidab selle teksti põhjal, et „Jumal ei ole surnute, vaid elavate Jumal, sest kõik elavad temale“ (vt Lk 20:27–40 või Mk 12:18–27), ehk teisiti sõnastatult „kõik nad on tema jaoks elavad“. Selle illustratsiooniga sobib juhatada sisse järgnev lühiülevaade ajatajust ja selle kogemisest nii teadvustamata kui teadvustatud ehk teaduslikul kujul. Tavatähenduses seostub minevik mälestustega olnust, olevik oleva reaalsusega ja tulevik salapärasusega, mille eest on ikka ja jälle püütud mitmesuguste (nii metafüüsiliste kui teaduslike) vahenditega eesriiet kergitada. Religioonis on kasutatud ajataju sidumisel ja vastavate tunnetuskogemuste tähendusloomes oraakleid ja prohvetlust ning teaduses spekulatiivsetel teooriatel põhinevat metoodikat. Loomulikult on olnud ja on jätkuvalt nende protsessidega vahetult seotud mitmesugused sotsiaalpoliitilised motiivid ja ajendid, sest ajaloo tähendus või sellele hinnangu andmine võimaldab elu mõtestamist ja enesemääramist nii üksikindiviidina kui sotsiaalsemalt kogukonna, rahva või rahvusena. Nii teadvustamata naiivsel kui teadlikul ja ka teaduslikul kujul on ajalookäsitlused seotud ka teatava ohuga näha asju soovitud viisil. Teaduslikul tasandil tegeleb ajataju fenomenide ja inimkogemuses toimuvate (aja)tunnetuslike protsesside kriitilise käsitlemisega fenomenoloogia.

 

Fenomenoloogia ja ajaloo kokkupuude

Fenomenoloogia sai alguse Edmund Husserli fenomenoloogilisest meetodist, mis inspireeris tema tudengeid nii Saksamaal kui ka mujal. Husserli fenomenoloogia ja ajaloo kokkupuude algabki mõiste „ajataju“ kui fenomeni esitamisest. Ajataju on mingi fenomeni kogemus ja see sisaldab nn retentsiooni ja protentsiooni mõistet. Ehk see on nii minevikutajude koondamine üheks tervikuks olevikus kui ka oodatavate tulevikutajude süntees kõigi ajas kestvust omavate objektide tajumisel. Kogemuse puhul aga on nendeks objektideks samamoodi fiktiivsed ja fantaasiapõhised asjad kui ka empiirilised objektid.

Oma fenomenoloogilise meetodi abil koostas Husserl filosoofilise programmi, mida ta üritas kehtestada kui universaalset ja ranget (alus)teadust kõikide teiste teaduste jaoks. Ühtlasi soovis ta sellega hukka mõista naturalistliku ja historitsistliku „maailmavaate filosoofia“, mis tulenes 19. sajandil alguse saanud loodusteaduste võidukäigust ja ajaloolise teadmise kasvust. Husserl ei süüdistanud küll loodusteadust ega ajalooteaduslikku uurimist, kuid väitis, et positivistlikust (füsikalism) mõtlemisest tulenevad „ismid“ ei olegi olemuslikult teaduslikud, vaid pigem pseudoteaduslikult konstrueeritud filosoofilised doktriinid, mis absolutiseerivad oma valdkonda. Nii näiteks redutseerib naturalism nii mõtlemise kui mõistuse ainult loodusele ja formaalsele objektiivsusele nagu matemaatika ja loogika. (Vt Carr 2012b.)

Husserli fenomenoloogia esimene kokkupõrge ajalooga tomub nn historitsismi tasandil. Historitsism oli 19. sajandil laialt levinud nähtus nii ajaloouuringutes kui kunstis ja populaarkultuuris laiemalt. See pärines nn „ajaloolise koolkonna“ uurijatelt (Ranke, Droysen, Mommsen, Nieguhr jt), kes produtseerisid väljapaistvaid ajaloolisi uurimusi, kuid kelle käsitluses inimloomus on ajalooline ja kultuuriline igas mõttes. Selliselt asendas ajalugu nii mõistuse kui religiooni, saades võtmeteguriks inimolemuse mõistmisel. Näiteks Karl Popper oma historitsismi kummutamise arutluses omistabki historitsismile religioosse spekulatiivse metafüüsika omadused, kus usutakse, et ajalugu on etteennustatav tänu inimteadmiste kasvule ja loodusteadustes saavutatud metodoodikale (et on võimalik avastada ajaloo põhjaks olevad „rütmid“, „mudelid“, „seaduspärasused“ või „suundumused“ ja nende põhjal teha järeldusi ajaloo kulgemise kohta tulevikus) (vt Popper 2000, 6). Husserl vastandus historitsismile siiski ainult ajaloofilosoofia olemuse ja eesmärgi tähenduse põhiselt. Ajaloofilosoofia historitsistlik käsitlus püüdis põlistada ajatut tõde maailmavaatest lähtuvalt; esitada mingi kultuurilise perioodi või ajastu teadmist, süstematiseerides ja sünteesides seda vastavalt arusaamisvõimele oma aja maailmast kui tervikust. Filosoofia muutuski nõnda „maailmavaate-filosoofiaks“, mis ei olnud enamat kui see, mida maailmavaatest tulenevalt on võimalik produtseerida. Husserl seisis vastu katsele redutseerida filosoofilisi tõdesid kultuuri- ja ajaloopõhisteks. (Samas, 234.)

Sellest tulenevalt toimus Husserli fenomenoloogia teine kokkupõrge ajalooga teadusfilosoofia raames. Husserl eristas humanitaarteadusi ehk inimteadusi loodusteadustest kui psühhofüüsilistest teadustest. Säilitades oma vastuseisu naturalistlikule reduktsionismile, uskus ta, et inimteadused vastavad pigem oma valdkonnas esinevatele kategooriatele ja põhiolemusele keskendudes rohkem isikutele kui asjadele, pigem suhetele ja motiividele kui kausaalsetele tegudele või sotsiaalsetele struktuuridele. Husserl järgnes siin oma eelkäijatele Wilhelm Diltheyle ja neokantiaanidele Heinrich Rickertile ja Wilhelm Windelbandile, seistes vastu taotlustele rajada inimteadused loodusteaduste alusele. Inimteaduste all pidas ta silmas sotsioloogiat ja kirjandusteadust, kuid tõenäoliselt ka ajalugu kui kõige põhilisemat humanitaarteadust. (Samas, 235.)

Fenomenoloogia ja ajaloo suhet arendas edasi Husserli õpilane Martin Heidegger, kes, olles eksistentsialismist mõjutatud, tõigi diskussiooni mõiste Dasein („olemasolu“). Heidegger väitis, et ajalooline teadmine on võimalik ainult sellepärast, et inimeksistents on oma olemuselt ajalooline. Suur osa Heideggeri arutlusest keskendub inimese ajalikkusele tuleviku vaatenurgast. Kuna inimene sünnib teatud ajaloolises miljöös ja situatsioonis, siis lähtuvalt sellest minevikust projitseerib ta ennast tulevikku. (Samas.) Seega on ajalool oluline osa inimeksistentsis.

Peale Husserli ja Heideggeri arendasid fenomenoloogiat edasi Jean-Paul Sartre, Maurice Merleau-Ponty ja Paul Ricoeur, kes olid kõik Husserli ja Heideggeri fenomenoloogiast suuresti mõjutatud (vt Carr 2012b, 237–240). Nende fenomenoloogia ja ajaloo kokkupuutepunktid varieeruvad, kuid kõiki neid ühendab „ajaloolisus“ kui võtmemõiste, sest taju, kogemust ja inimeksistentsi on nad käsitlenud kui miskit, mis on olemuslikult ajalooline. Inimesed suhestuvad sotsiaalse ja ajaloolise minevikuga, kuna see on nende kogemuse ja eksistentsi fundamentaalne mõõde.

Mõiste „ajaloolisus“ ise pärineb Heideggerilt, kes laiendas inimeksistentsi ajalisuse kogemust, hõlmates sellesse sünteesivalt eelkäijate, põlvkondade, traditsioonide ja pärandi rolli. Siiski, nii Husserli kui Heideggeri ajaloolisuse käsitlus tuleneb Wilhelm Dilthey õpetusest. Ajaloolise tähendust väljendas Dilthey tabavalt igapäevaste näidetega sellest, kuidas inimindiviide ümbritsevad ajalooliseks saanud puud, majad, tänavad, käsitööriistad ja öeldud laused. See, mida Dilthey tabab, on samas nii enesestmõistetav tavalisus, et sel on kalduvus jääda märkamatuks: ajalooline maailm on alati olemas olnud ja indiviid mitte ainult ei vaatle seda väljapoolt, vaid on sellega lõimunud (Carr 2012a, 104). See tähendab et ollakse esmalt ajaloolised olendid ja alles seejärel ajaloo vaatlejad.

 

Ajalooline olend kui ajaloo kogeja

Olla ajalooline olend tähendab esmalt ajaloo tajumist mitmesuguste kogemusvormide vahendusel. Nendeks on näiteks ajaloo representatsioon ja mälu. Filosoofidele 20. sajandil tähendas representatsioon eeskätt keelelist representatsiooni. Seega, ajaloo mõistmise võimalikkuseni viib keele uurimine, milles ajalooline teadmine on väljendatud. Niinimetatud „keelelisest pöördest“ tulenevalt pole aga keel enam neutraalseks vahendiks teadmisele ligi pääsemiseks. Kuna esmane keeleline vorm, milles ajalugu esitatakse, on narratiiv (ja selles ollakse ühel nõul), siis asja või sündmuse või isiku representatsioon ei ole enam asi iseeneses. On tõsi, et uurija peaks konstrueerima, st kujutlema ja kontseptualiseerima oma huviobjektid enne, kui ta saab rakendada teatavaid selgitavaid või mõistvaid protseduure (vt White 2000, 392), kuid isegi mälu ei osutu siin piisavaks vahetuma minevikuni jõudmiseks, sest selleks, et midagi mäletada, tuleks asi ise esmalt unustada ja seejärel meenutada (re-member, re-call). Seega pole mälu ja mineviku vaheline distants ületatav isegi mitte kollektiivse mälu tähenduses (Carr 2012a, 96).

Ajalooteaduse ja tema objekti vahelist kuristikku püütaksegi fenomenoloogilise meetodiga ületada. Kui mõelda ajaloofenomenoloogiast kui kogemuse kirjeldusest (st lähtuda peamiselt Husserli fenomenoloogilisest meetodist kui epistemoloogilisest strateegiast, mitte tema fenomenoloogia programmist), siis tähendab see seda, et kogemuses antu on olevikus olev. Husserli fenomenoloogia kummutab olulise eksiarvamuse, mis väidab, et kogemus on ainult oleviku asi ja mälu on mineviku nähtus. Husserli ajataju käsitlus näitab, et ajakogemus on keerukas protsess, mis kaasab endasse retentsiooni ja protentsiooni. Sellest tulenevalt ei puuduta ajalugu enam mitte ainult minevikku, vaid ka tulevikku, samas kui isegi oleviku sündmused võivad olla samaaegselt nii mineviku- kui tulevikukogemused.

Husserli tuntud meloodia kuulamise näide selgitab ilmekalt retentsiooni ja protentsiooni tähendust: meloodiat kuulates ei oma noot üksi mingit tähendust, vaid osutub mõistetavaks siis, kui seda kuulatakse osana suuremast ajalisest tervikust, mis sisaldab nii mineviku- kui ka tulevikuhorisonti. Oluline on, et selline ajaline tunnusjoon on inimkogemusele olemuselt, mitte juhuslikult omane (Carr 2012a, 96). Kogemus on kui mingi fluidum, milles on olemas ajaline sirutus nii mineviku kui tuleviku suunas. See on ajaväli, millest arusaamiseks on sobilik võrdlus tajutava ruumiga. Asjade tajumine ruumis on seotud alati eelneva kogemusega nendest asjadest. Nendest kogemustest lähtuvalt võib ennustada ka asjade varjatud külgede üle. Näiteks: kui ma vaatan lauda küljelt, siis näen ehk ainult kahte vertikaalset jalga ja lauaplaati horisontaalselt, kuid ma saan ennustada, et tegelikult on laual neli jalga, sest mu kogemuses on palju neljajalgseid laudasid. Kogemus lauast on aga seotud mitte mingi abstraktse lauaga (mitte nagu Platoni järgi idee lauast), vaid selle ruumilise horisondiga (Viik 2009, 220).

Samamoodi on ajaga. Lauanäites esineva ruumilise horisondi asemel on nüüd ajaväli. Ajaväli on kogeja jaoks reaalsuse väli samamoodi nagu ruumiline horisont. Ajaväli hajub määramatusse kaugusse ja selles olev olevik toob kaasa mineviku. Kogetakse mitte sündmust kui punkti, vaid tervet ajavälja, tänu millele see sündmuse kohalolek on võimalik. Protentsioon töötab aga ootusepõhiselt. Näiteks muusikapala kuulates võib mõnikord aimata, missugune noot järgmisena kõlab. Ja kui meloodia ei vasta ootusele, siis toimub tajus kohe teatav korrektsioon ja see ei tee tühjaks ajakogemuse moodustumist. (Samas, 220 j.)

Selle kogemuse olemuslikuks jooneks on see, mida Husserl nimetas „intentsionaalsuseks“. See on asjade ja maailma omadus olla inimese teadvuse jaoks olemas ja avatud (samas, 217). Suur osa inimese teadvusest on suunatud teadvusest väljapool asuva objekti poole. See tähendab, et iga taju sisaldab midagi tajutavast, nii nagu iga kujutlus sisaldab kujutletavat, kusjuures siia võivad kuuluda ka fantaasia objektid ja fiktiivsed maailmad, olles sama reaalsed kui empiiriliselt tajutavad materiaalsed objektid või sündmused. Sellist „intentsionaalsust“ ehk kogemust asjadest, sündmustest, indiviidist või fantaasiast nimetatakse fenomenoloogias „loomulikuks hoiakuks“ (Husserl) või „käepärasuseks“ (Heidegger). Siin püütakse tabada inimkogemust selle naiivses olekus ehk enne, kui see võtab omaks teadusest või religioonist tulenevad teoreetilised tõlgendused (Carr 2012a, 98). Ja just siinkohal tõusis esile fenomenoloogia jaoks eriomane mõiste, milleks on „maailm“ või „eluilm“. Sellega märgitakse inimkogemuse kõige laiemat baasstruktuuri, mis annab aluse nii ruumilisele kui ka ajalisele ajaloolisele kogemusele. See on inimese kogemuse absoluutne horisont, konkreetseid kogemusi võimaldav struktuur (mitte kõikide asjade summa ega loodusteaduslikult uuritav), mis on kõikide konkreetsete kogemuste jaoks etteantud universaalne väli (Viik 2009, 223). See on kogetavate temaatiliste fenomenide mittetemaatiline horisont. Ja see on loomuliku hoiaku maailm.

Husserl leidis, et loomulik hoiak vastandub naturalistlikule, kuna tegemist on „personalistliku“ hoiakuga. Siin võetakse uurimise alla inimlikud, mitte füüsikalised sündmused. Huviorbiidis on inimesed ja nende mõtete, tegevuste, kogemuste ja motivatsioonide ilmnemised; inimgrupid ja kogukonnad, mis põhinevad hoiakutel, tulevikunägemustel, kavatsustel ja tunnetel. See personalistlik hoiak on Husserli arvates loomulikum kui loodusteaduste empiiriline ja naturalistlik maailm. Just seepärast ammutavat humanitaarteadused loomulikust teaduse-eelsest maailmast vahetumalt kui naturaalteadused. Personalistlik hoiak ei välista aga asju, vaid käsitleb kogu maailma inimese seisukohalt, ning siia kuulub ka kõik see, mis inimest ümbritseb. See on seisukoht kogu maailma suhtes. Fenomenoloogia jaoks on oluline ka selle loomuliku maailma sotsiaalne aspekt. Mis tähendab, et kõike, mida saab öelda ühe individuaalse isiku kogemuse kohta tema vaatenurgast, peaks saama öelda ka teise individuaalse indiviidi kohta. Selles sotsiaalses maailmas kogetakse ajaloolise kogemuse reaalsust ka näiteks põlvkondade kaudu: ajaloolist minevikku tajutakse vanemate inimestega kohtudes ning tulevikku tajutakse nooremate inimestega kohtudes. See seostub laiendatud ajatajuga, ulatudes kaugemale üksikisiku vahetust kogemusest, mis algab sünniga ja lõpeb surmaga. (Carr 2012a, 99.)

Seega olla „ajalooline olend“ tähendab subjektiivsuse ajaloolisust, mis asub oma naiivses eelteoreetilises teaduse-eelses vormis ja oma loomulikus konditsioonis, kus „käepäraseid“ asju alati ei märgata, vaid neid peetakse normaalseks ja enesestmõistetavaks. See on passiivselt vastuvõetud uskumuste ja asjade maailm. Fenomenoloogia kui kirjeldav epistemoloogiline strateegia analüüsib selles loomuliku hoiaku maailmas olevaid inimkogemusi. Husserl oli veendunud, et seda saab teha ainult ainsuse esimesest isikust lähtuvalt, kuid Heidegger (ka Merleu-Ponty jmt) nägi sotsiaalses seotuses ühte kogemuse fundamentaalset omadust ega pidanud ületamatuks hermeneutilist tõket „minu“ ja „teiste“ kogemuse vahel. (Viik 2009, 225.)

Ajaloo „vaatlejaks“ olemine algab seega teaduslikust hoiakust, mis esitab küsimuse ajaloolise teadmise kohta, püüdleb teadmiste poole ja nõudleb objektiivsust, mis tõuseks kõrgemale oma enda loomulikust olukorrast ja leiaks tõde mineviku kohta. Fenomenoloogia jumalikkus seisnebki sellest loomulikust olukorrast „kõrgemale tõusmise“ tõttu omakorda teadvustatud ja seeläbi rikastatud ajatajus, mis võiks pakkuda terviklikumat, kuid samas kriitilisemat käsitlust ajaloolisusest ja sellest, mida tähendab olla ajalooline olend. Olgu selleks siis üksikindiviid oma mälestuste ja tulevikuootuste ajaloolise vaatlejana või terve sootsiumi enesemääramise tähendusloome, ühel või teisel juhul pakub retentsiivne ja protentsiivne ajakogemine teatavat dünaamilist või progressiivset hoiakut, mis võiks tänaseski maailmas osutuda jätkusuutlikuks ja alternatiivseks mõningatele levinud stereotüüpsetele dualistlikele telgedele. Kõige selle juures tuleks vast meenutada, et nn Valgustusprojekt oma absoluutse ja ratsionalistlikult objektiivse „tõe“ otsingul on ammugi põhja vajunud ja selle „imperialismi, rassismi ja statismi õigustava ideoloogia“ (vt White 2000, 401) hauarahu peaks jääma puutumatuks ilma taaselustamiskatseteta.

 

Viidatud kirjandus

Carr, David (2012a) „Kogemus kui ajalugu“ – Tuna 1, 96-108.

Carr, David (2012b) “Phenomenology Encounters History” – Routledge Companion to Phenomenology. Sebastian Luft, Søren Overgaard, eds. London, New York: Routledge, 233-242.

Popper, Karl (2000) Historitsismi viletsus. Tallinn: O&O Olion.

Viik, Tõnu (2009) „Fenomenoloogia: sissejuhatus“ –20. sajandi mõttevoolud. Epp Annus, toim. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 215-227.

White, Hayden (2000) „An Old Question Raised Again: Is Historiography Art or Science? (Response to Iggers)“ – Rethinking History. London: Routlege, 391-406.

 

Ergo Naab (1971), mag. theol., Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English