Artiklid

Pauluse kirjad ja (homo)seksuaalsus – tagasivaade Eesti diskussioonis kasutatud hermeneutilistele argumentidele, 2. osa

Urmas Nõmmik3. Toora kehtivus Pauluse ja kristlaste jaoks

Üks probleeme, mis ikka ja jälle on kerkinud esile Eesti kristlikus ja eriti luterlikus diskussioonis homoseksuaalsuse teemal, on seotud Toora kehtivuse küsimusega. Debatt läheb kaugemale kui tavalised viited kuulsatele kirjakohtadele 3. Moosese raamatus (18:22 ja 20:13), mis nõuavad surmanuhtlust homoseksuaalse akti toime pannud meestele (Nelson 2005; Ehasalu 2006; EKN 2008; EKNK 2014; Roosimaa 2014). Eriti seoses Paulusega on küsimust arutatud mitu korda. EKN-i seisukohavõtt (EKN 2008) polemiseerib „homoseksuaalsuse pooldajate“ väite vastu, et „Püha Vaim ja apostlite otsustuskogu on tunnistanud pagankristlased omaaegse Iisraeli rahva käsuseadustikust vabaks. [Ap 15:28–29]“ Seisukohavõtu autorid vastavad ise nõnda:

„Tuleb aga tunnistada, et apostlite otsus ei vabastanud pagankristlasi vanatestamentlikust käsuseadusest tervikuna, vaid põhiliselt tseremoniaalse pühadusega seotud käskudest-keeldudest. Samas kästi otsesõnu hoiduda „pilastusest“ (kr porneias), mis varakristliku koguduse keelepruugis oli üldmõiste seksuaalpattude kohta. Ei Jeesus ega Uus Testament tervikuna pole Moosese käsuseaduses mainitud „jäledaid“ seksuaalpraktikaid lubatavaks kuulutanud. Vastupidi, paljud pühakirjatekstid [Rm 1:26–27, 1Kr 6:9, 1Tm 1:10, Jd 7–8 jt] kinnitavad, et homoseksuaalsus „käib terve õpetuse vastu“ ega kuulu Jumala riiki.“

Arne Hiob (2014a) rõhutab, et Paulus „põhines kindlalt Tooral ja kinnitas selle inspireeritust (2Tm 3:16; Rm 1:2)“. Seega tuleb tunnistada Toora kehtivust Pauluse argumentatsiooni taga, ka sellistel puhkudel (nagu Rm 1:26–27), kui apostel ei nimeta seda otse. Pole vajadust arutleda, kas Paulus mõistis homoseksuaalsust patuna või mitte; ta mõistab hukka nii aktiivse kui passiivse homoseksuaalsuse praktiseerimise (1Kr 6:9–11; 1Tm 1:9–10). Nõnda nagu Jeesuski, „tunnetab ka Paulus seksuaalselt himustava pilgu ohtu (1Kr 7:5) ning keelab Issandale viidates abielulahutuse (1Kr 7:10 jj)“.

Isegi kui Peeter Roosimaa ei kaasa otseselt Pauluse kirju kitsamasse arutluskäiku (2014), lisab ta Pauluse kirjadega samas kontekstis, et 3Ms 18 ja 20 loetletud seksuaalsed eksimused „väljendavad soovi kaitsta perekonda, sest perekonna ja ühiskonna huvid pidid olema kõrgemal üksikisiku naudingu huvist“. Tähelepanu on siin suunatud hukkamõistetud praktikate tulemustele, mitte keeldude põhjustele.

Teisest küljest esitavad Jaan Lahe ja Urmas Nõmmik (2011, 9) mitu küsimust Toora rolli kohta kristluses. Nende meelest tuleks sellistele küsimustele alati vastata, „kui soovitakse kasutada Piiblit käitumisõpikuna“: Miks on 3Ms 18:22 ja 20:13 tähtsamad kui teised (mõnikord drastilised) keelud nendes peatükkides? Milline on juutide Pühadusseaduse suhe kristlastega? Mis on tänapäeval põhjuseks, et ei rakendata selles seaduses nii tihti ette nähtud surmanuhtlust?  Lahe lisab (2014): kuidas suhtuda kultusliku puhtuse ja puhtusetuse seadustesse, ja seega ka tollasesse ettekujutusse inimese füsioloogiast?

Nõmmik ütleb oma ettekandes Riigikogu arvamusseminaril (2014b) kristliku, luterliku piibliinterpretatsiooni kohta järgmist:

„Kõige keskmes on usk Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse. See usk ütleb, et Jumal on inimesele andnud armu ja ta patust lunastanud. See omakorda eeldab paratamatult inimese vastust. Inimese vastus on armastus, armastus Jumala vastu ja ligimese vastu. /…/ Kui sellest on aru saadud, siis saadakse aru ka sellest, miks Vana Testamendi seadust saab kristlane võtta tõsiselt vaid siis, kui see vastab Jumala ja ligimese armastuse käsule. See omakorda ei luba /…/ paljut Piiblist üks-ühele kristlusesse üle võtta. Ja mu meelest puudutab see esmajoones Piibli sporaadilisi väljendusi homoseksuaalse akti kohta. Homoseksuaalset akti on võimalik teoloogiliselt taunida, pidada seda inimese loomuliku patususe üheks ilminguks paljude hulgas, aga raske on minu meelest Piibli põhjal või üldse teoloogiliselt põhjendada, miks peaks positiivne suhtumine samasooliste armastusest juhinduvasse kooselusse või ordineerimisse olema välistatud. Kirikul, mis tahab olla kirik, on lõppude lõpuks vastutus kõikide oma liikmete ees, kõikidega tuleb leida kontakt ja osadus.“

Kokkuvõttes on põhiküsimused:
•    Kas Paulus eeldab Toora absoluutset kehtivust või on tema arusaam selle kehtivusest teatud määral valikuline?
•    Kas Tooral on jätkuvalt autoriteeti kristlaste hulgas, ja millise määrani saab tänapäevaste küsimuste lahendamisel arvestada omast ajast ja kontekstist pärit Toora käskude ja keeldudega?
•    Kas homoseksuaalsus on vastavalt Toorale ja Pauluse kirjadele ühel või teisel viisil eriline juhtum?

 

4. Loomiskord, mida Paulus pole hüljanud

Ühe tähtsama piibelliku argumendina homoseksuaalsuse või vähemalt homoseksuaalse sättumusega inimeste legaalse kooselu vastu on kasutatud igikestva ja kindla jumaliku loomiskorra argumenti. Loomiskorra ideed Paulus muidugi hüljanud ei ole. Seda, et 1. Moosese raamatu 1:27 kohaselt lõi Jumal inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks, on ikka tõlgendatud abielu institutsiooni põhjendusena (Ehasalu 2006; EKN 2012a; EKNK 2014). EKN-i arvamus kooseluseaduse väljatöötamise küsimuses (EKN 2012a) rõhutab põhimõttelist ja loomulikku heteroseksuaalset abielu:

„Loomispärane inimelu määratlus meesinimeseks ja naisinimeseks ületab inimolemise bioloogilise mõõtme. See on ontoloogiline kategooria. Nii ei ole ka homoseksuaalsus pelgalt moraali või juriidika küsimus. See on sõna otseses mõttes eksistentsiaalne küsimus ehk teisisõnu inimolemise kui niisuguse määratlemise küsimus. Inimese tahe ei saa muuta kahesooliseks loodud inimmaailma jumalikku määratlust.“

EKN-i seisukoht (EKN 2008) argumenteerib sarnaselt, aga see algab väitega, et inimene on seksuaalne olend. Siiski ei moodusta mees või naine üksi inimlikku tervikut, vaid teevad seda ainult koos. Seejärel tsiteeritakse siin kirjakohta 1Kr 11:11–12.

Arne Hiob (2014a) väidab, et Jeesus taastas abielu algse puhtuse. Ta tuletab meelde, et kuni reformatsioonini (ja tänapäeval õigeusu ja katoliku kirikutes) on olnud või on abielu sakrament, s.t selles on nähtud või nähakse „müsteeriumi (saladust), millele esialgsel kujul viitas juba apostel Paulus (Ef 5:31–33)“.

Ilma viitamata Pauluse kirjadele relativeerivad Lahe ja Nõmmik (2011) ning Nõmmik veel korra eraldi artiklis (2013) 1Ms 1:27 tähtsust, sest kogu Preestriraamatu loomise kirjeldus iseenesest on suunatud hingamispäeva ehk sabati kehtestamisele, seejärel ühe ja ainsa Jumala kultuse põhjendamisele, seejärel inimese viljakuse – reprodutseerimise võime – põhjendamisele, ja seejärel inimese jumalanäolisuse defineerimisele, mis ei tähenda rohkemat ega vähemat kui et iga inimolend on Jumala loodu valitseja, muidugi ühes kaasneva vastutusega.

Lisamärkuse tegi Nõmmik Riigikogu arvamusseminari ettekandes (2014b), nimelt et Piibel „ei esita ega nõua mingit kindlat peremudelit, vaid eeldab seda“. Ja sellel on hermeneutilisi järelmeid meie kaasaegse diskussiooni jaoks.

Kokkuvõttes on põhiküsimused:
•    Kas just 1Ms 1-le toetudes on õigustatud argumenteerida kahe sooga kui ontoloogilise kategooriaga?
•    Kas abielu on sakrament?
•    Kas on õige argumenteerida 1Ms 1:27 kindla ja põhimõttelise iseloomuga, kui kultuurilised ja ühiskondlikud olud muutuvad?

 

5. Üldisemad hermeneutilised küsimused; ühiskondlik-kultuuriliste muutuste argument; ajaloolis-kriitilise uurimise tulemuste relevantsus

Nagu eelmises alapeatükis kirjeldatud diskussiooni abil juba selgus, on Piibli autoriteedi, kaasa arvatud Pauluse kirjade autoriteedi küsimus keskse tähtsusega. Mark P. Nelson (2005) märgib õigesti, et esmalt tuleks selgitada eeldusi:

„Teisisõnu – tõeline probleem ei peitu isiku suhtumises homoseksualismi, vaid küsimus on selles, kuidas keegi teoloogiliselt mõistab Jumala olemust ja Tema kommunikatsiooni inimkonnaga, eriti läbi Piibli. Just see on probleem, mida peaks arutama, kuid ei ole arutatud homoseksualismi ümber käivate vaidluste raames.“

Teatud vajadust rõhutada Pauluse autoriteeti on tundnud EKN, kuna 2008. aasta seisukohas pühendavad autorid sellele küsimusele peatüki (EKN 2008). Nad nimetavad mõnda kirjakohta, milles Paulus ei toetu mõnele Issanda käsule, vaid omaenda arvamusele (1Kr 7:12, 25), ja rõhutavad, et Paulusel on ikkagi Jumala Vaim (7:40). Aga kirjakohtade puhul, milles Paulus käsitleb homoseksuaalsust, ei ole kahtlustki, et Paulus õpetab kogu oma apostelliku autoriteediga.

EKN-i seisukoha autorid (EKN 2008) annavad mõista, et on teadlikud muutuvatest kultuurilistest oludest ning toovad näiteks pikkade juuste küsimuste, mis Pauluse kohaselt ei ole mehele auks (1Kr 11:14). Edasi nimetavad autorid orjust kui midagi, mida varased kristlased aktsepteerisid vaid Rooma impeeriumi „ebaloomulikult pealesunnitud seisundina“ (vrd Tt 2:9). Vastavalt tänapäeva kristlikule eetikale on ja peab olema jumalanäoline inimkond vaba orjusest. Autorid lisavad kohe, et seksuaalelu praktikad ei ole võrreldavad moetrendidega; Paulus hindab homoseksuaalsuse patuks ja nõnda väärivad „kahesooliseks loodud inimolendid vabanemist ka homoseksuaalsete kalduvustega sundmõtete ja sõltuvusseisundite kammitsaist“.

Arne Hiob (2014a) tegeleb pikemas lõigus diskussiooniga Jeesuse Kristuse lunastuse kesksuse üle, millel on mõju kogu meie psühhofüüsilisele tervikule. See on fakt mitte abstraktne õpetus. Iga selline abstraktne õpetus, mis seab Jeesuse keskmesse, kaldub muutma Jumala sõnumit vastavalt inimlikele vajadustele (näide: valgustusaeg). Oht seada inimene mõõdupuuks on suur. Vastavalt Hiobile reas teistes kirjutistes (2014c; 2014d; 2015, 90–131) ohustab Piibli ajaloolis-kriitilise uurimise tulemusi sama; nende tulemuste volatiilsus viib piibelliku sõnumi reduktsiooni ja destruktsioonini.  Ta illustreerib oma väidet ajaloolis-kriitilise uurimise tulemuste ühe näitega, mis väidab, et pastoraal- ehk karjasekirjad ei ole Pauluse kirjutatud. See on viinud usaldusväärse traditsiooni ja selle sõnumi taandumiseni ebausaldusväärseks (Hiob 2014d).

Nagu ülal nimetatud, osutavad Lahe ja Nõmmik teoloogiliste järelduste erinevusele sõltuvalt sellest, kas räägitakse homoseksuaalsest praktikast või homoseksuaalsest sättumusest, kusjuures viimatinimetatud nähtust ei tuntud vanas maailmas (2011). Ühiskondlik-kultuuriliste olude muutus ja vajadus pidevalt ümber hinnata meie arusaamu piiblitekstist on olnud Lahe ja Nõmmiku üks põhiväiteid (2011; 2014; Nõmmik 2014a; 2014b). Piiblitekstide muistset konteksti tuleb esmalt selgitada, et mõista, mida omaaegsed autorid mõtlesid. Siis alles saab ehitada silla tänapäeva probleemide juurde. Lisaks tuleb arvesse võtta aruteluks olulise kirjakoha laiemat piiblikonteksti ning autorite religioosset konteksti.

Artiklis ajaloolis-kriitilise meetodi kohta (Lahe / Nõmmik 2014) tuuakse näide Pauluse kirjadest: refleksioon naiste vaikimise kohta koguduses 1Kr 14:34–35 katkestab konteksti ja see asub mõnes käsikirjas isegi teises kohas; lisaks sellele, et Paulus ei ole neid salme ilmselt kirjutanud, ei saa neid salme kasutada võrdselt teiste kirjakohtadega kirikliku praktika kujundamisel.

Veelgi üldisemalt ja mõne näite abil püüab Nõmmik illustreerida Piibli teoloogiliste postulaatide teatud hierarhiat (2014b); näiteks tuleks võtta tõsiselt Jeesuse Kristuse evangeeliumi radikaalsust, kui tahta mõista Uue Testamendi seisukohti – see radikaalsus jõuab punkti, kus usklik peab jätma oma perekonna, et järgneda Issandale. Või, et abielu institutsioon on võrreldes Jumala ja uskliku vahelise suhte küsimusega sekundaarne küsimus. Usalduslik ja armastav suhe kahe ligimese kui sellise vahel on tähtsam kui selle suhte täpsustus, milliste inimeste vahel nimelt ja kuidas.

Kokkuvõttes on põhiküsimused:
•    Millal peaks meie ühiskondlik-kultuuriline kontekst mõjutama meie arusaamist Piiblist ja millal mitte?
•    Millise meetodiga eristada ühiskondlik-kultuuriliselt tingitud ettekirjutusi igavestest piiblitõdedest?
•    Kuidas hoida Piibli tõlgendamist lahus moetrendidest?
•    Kas Piibli põhjal on armastuse kui sellise ja abielusuhte küsimus seotud hierarhiliselt?


[1] EKN-i avaliku kirja kohta Eesti Vabariigi Riigikogule seoses kooseluseaduse eelnõuga (EKN 2014) tuleb lisada, et on raske otsustada, kas ainus piiblitsitaat selles dokumendis (Ps 1:1–3) on programmiline või mitte. Aga kuna tsitaat on paigutatud päris dokumendi lõppu, siis ei pääse tundest, et autorid on tahtnud rõhutada Toora erilist kvaliteeti, sest kogu Psaltri teoloogia jaoks on Toora nimetamine Ps 1:1–3 programmilise tähtsusega.

[2] Sealjuures viidatakse Adrian Thatcheri, Thomas Römeri, Loyse Bonjouri ja Martti Nissineni töödele. Hiob (2014a) vastab mõnele nendest küsimustest teesiga, et sotsiaalsed arengud on suhtumist surmanuhtlusesse muutnud, ka juutluses, ja viitab ka Rabi Bar Rav Nathanile ja Rabbi Ben Zion Bokserile.

[3] EKN-i arvamuses (EKN 2012a) järgneb sellele mõttelõngale tees, et ei tohi diskrimineerida homoseksuaalseid inimesi, kes jagavad sarnaselt kõikidele teistele inimestele jumalikku armastusväärust ja inimlikku väärikust. Aga patt on ikkagi patt.

[4] Hiob lisab allmärkuses 5, et Pauluse autorluse küsimus ei mängi siin rolli, ning negatiivset vastust sellele küsimusele ei ole niikuinii tõestatud.

[5] Hiob nimetab ajaloolis-kriitilist piibliuurimist „naturalistlikuks uususundiks“ (2015, 95–100); ta kasutab oma arutelus autoreid, nagu Klaus Berger, Eta Linnemann, Timothy Keller, Thomas Söding, Gerhard Ulrichs, Risto Santala jne.

 

Allikad

Ehasalu, Vallo (2006) „Piibli sõna homoseksuaalsuse kohta“ – Eesti Kirik, 51, 15.12.2006. http://www.eestikirik.ee/piibli-sona-homoseksuaalsuse-kohta/ [külastatud: 09.09.2015].

EKN 2008 = Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses, 16.10.2008. http://ekn.ee/lakitus.php?id=1 [külastatud: 09.09.2015].

EKN 2012a = Eesti Kirikute Nõukogu arvamus kooseluseaduse väljatöötamise küsimuses, [ilma täpse kuupäevata] 2012. http://ekn.ee/lakitus.php?id=19 [külastatud: 09.09.2015].

EKN 2014 = Eesti Kirikute Nõukogu avalik kiri Eesti Vabariigi Riigikogule seoses kooseluseaduse eelnõuga, 03.10.2014. http://ekn.ee/uudis.php?id=147 [külastatud: 09.09.2015].

EKNK 2014 = Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku seisukoht homoseksuaalsuse küsimustes, 05.05.2014. http://www.eknk.ee/content/fck/File/EKNK%20seisukoht_homoseksuaalsus.pdf [külastatud: 09.09.2015].

Hiob, Arne (2014a) „Arne Hiob: piiblitõlgendusest, homoseksualismist ja Jumala armastusest“ – Meie Kirik, 23.09.2014. http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=4200&Itemid=4 [külastatud: 09.09.2015].

Hiob, Arne (2014c) „Jah, tõesti ajaloolis-kriitiline reduktsioon“ – Kirik & Teoloogia, 115, 21.02.2014. http://kjt.ee/2014/02/jah-toesti-ajaloolis-kriitiline-reduktsioon/ [külastatud: 09.09.2015].

Hiob, Arne (2014d) „Usk muutuvas maailmas luterliku vaate kohaselt“ – Kirik & Teoloogia, 113, 07.02.2014. http://kjt.ee/2014/02/usk-muutuvas-maailmas-luterliku-vaate-kohaselt/ [külastatud: 09.09.2015].

Hiob, Arne (2015) Piibel usu ja teaduse vahel. Universaalne kultuuriraamat tänapäeval. [Tallinn:] Allika.

Lahe, Jaan (2014) „Kas homoseksuaalse partnerluse hukkamõistmine Piibli alusel on põhjendatud?“ – Kirik & Teoloogia, 145, 19.09.2014. http://kjt.ee/2014/09/kas-homoseksuaalse-partnerluse-hukkamoistmine-piibli-alusel-on-pohjendatud/ [külastatud: 09.09.2015].

Lahe, Jaan; Nõmmik, Urmas (2011) „Homoseksuaalsus Piiblis“ – Usuteaduslik Ajakiri, 1 (62), 3–21. http://usuteadus.ee/wordpress/wp-content/uploads/2011%20%2862%29/Nommik-Lahe.pdf [külastatud: 09.09.2015].

Lahe, Jaan; Nõmmik, Urmas (2014) „Lühike sissejuhatus ajaloolis-kriitilisse meetodisse“ – Kirik & Teoloogia, 116, 28.02.2014. http://kjt.ee/2014/02/luhike-sissejuhatus-ajaloolis-kriitilisse-meetodisse/ [külastatud: 09.09.2015].

Nelson, Mark P. (2005) „Kirik ja homoseksuaalsus… Miks nii palju kära?“ – Koduteel. Eesti Metodisti Kiriku ajakiri, 4/2005.  http://www.metodistikirik.ee/koduteel/artikkel/416 [külastatud: 09.09.2015].

Nõmmik, Urmas (2013) „Mida küll väidab Piibli esimene loomislugu?“ – Kirik & Teoloogia, 88, 16.08.2013. http://kjt.ee/2013/08/mida-kull-vaidab-piibli-esimene-loomislugu/ [külastatud: 09.09.2015].

Nõmmik, Urmas (2014a) „Kas tõesti ajaloolis-kriitiline reduktsioon?“ – Kirik & Teoloogia, 114, 14.02.2014. http://kjt.ee/2014/02/kas-toesti-ajaloolis-kriitiline-reduktsioon/ [külastatud: 09.09.2015].

Nõmmik, Urmas (2014b) „Kirikust, teoloogiast, peremudelitest ja kooseluseadusest“ – Kirik & Teoloogia, 145, 19.09.2014. http://kjt.ee/2014/09/kirikust-teoloogiast-peremudelitest-ja-kooseluseadusest/[külastatud: 09.09.2015].

Roosimaa, Peeter (2014) „Mida ütleb Piibel seksuaalelust“ – Eesti Kirik, 35, 10.09.2014. http://www.eestikirik.ee/mida-utleb-piibel-seksuaalelust/ [külastatud: 09.09.2015].

 

Artikkel toetub Luterliku Maailmaliidu neljandal hermeneutika konverentsil „Evangeeliumi vägi: arendades Pauluse hermeneutikat“ 28.09.2015 Aarhusis Taanis peetud ettekandele.

 

Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

Print Friendly, PDF & Email
English