Artiklid

Logos Johannese evangeeliumi algushümnis (Jh 1:1–18) (1. osa)

Katri Aaslav-Tepandi1Johannese mõistatus

Johannese (Jh) evangeelium on lõplikul kujul kirjapanduna neljas, ajaliselt viimane Markuse (Mk), Matteuse (Mt) ja Luuka (Lk) ehk sünoptiliste evangeeliumide järel. Seda on nimetatud üheks saladuslikumaks Uue Testamendi (UT) kirjutiseks. „Enam kui mõistatus“ („mehr als das Rätsel“), võtab sajandipikkuse Jh evangeeliumi uurimistöö  kokku Philipp Vielhauer (Vielhauer 1975, 411). Adolf von Harnacki sõnastatud „Johannese küsimuse“ ehk „die johanneische Frage“ on hilisemad UT teoloogid lausa terminina kasutusele võtnud ning see peegeldab Jh evangeeliumis varjul olevat (Hengel 1993, 4). Evangeelium on tõepoolest kaetud  saladusega, mis varjutab nii selle asendit algristluses, sünnilugu ja autorsust kui ka eripärast sisu, teemasid ja stiili, jäädes tänaseni üheste vastusteta. Palju küsimusi äratab ka Jh evangeeliumi algushümn, selle päritolu, sisu ning hümnis esinev mõiste logos. Ühest vastust ei ole leitud. Iga uurija on lisanud oma vaatenurga, rõhuasetused ja tõlgendused.

Kirjutise sihiks on avada ja selgitada Johannese evangeeliumi algushümnis esinevat mõistet logos ehk eesti keeles Sõna. Püstitatud on kolm peaülesannet: (1) uurida mõiste logos juuri, allikaid, tähendusi ja tähenduste  teisenemisi; (2) selgitada selle mitmetähendusliku sõna päritolu ja viisi, kuidas mõiste on saanud oma Johannese evangeeliumis esineva tähenduse; (3) selgitada, kas  Jh evangeeliumi  algushümni tunnistus logos’est on ainukordne või on sellel vasteid  filosoofilistes mõttesüsteemides, Vanas Testamendis (VT) ning Uue Testamendi teistes evangeeliumides. Nende ülesannete täitmiseks tuleb kaardistada ala, mis on seotud logos’e kui mõistega, et selle taustal avada logos’e tähendust Jh evangeeliumi algushümnis.

Esmalt antakse ülevaade Johannese evangeeliumist (asend algkristluses, tekkelugu, aeg, autorsus, mõjutused, sisu, keel, mõistevara). Avamaks sõna ja mõiste logos etümoloogiat, tema tähendusvälja muutumist, liigutakse Vana-Kreeka mütoloogilise mõtlemise (orfism, mythos ja logos), kirjanduse (Homeros, Hesiodos jt) ja filosoofia (Herakleitos, Platon, Aristoteles) juurde. Otsitakse vastuseid hellenistliku aja mõtteteadusest (stoikud) ja hellenistlik-juutlikust filosoofiast (Philon). Vaatluse all on logos’e mõiste VT taustal (Jumala loov sõna ja tarkuskirjandus), UT-s ning logos’e tähendus Jh evangeeliumis ja hümnis (Jh 1:1–18).

 

Kirjutamise aeg ja taust

Arheoloogilised leiud on aidanud tuvastada, et Egiptuses on Johannese evangeeliumi loetud teisel sajandil. Teise sajandi algusest pärineb vanim Jh evangeeliumi tekstilõiku esitav papüürus p52 ning evangeeliumi kirjutamise aeg jääb 100. aasta lähedusse. (Thuren 2001, 11) Kirjutamiskohaks oli Väike-Aasia, Süüria või Efesos Väike-Aasias. Johannese evangeeliumi on algusest peale sünoptiliste evangeeliumide kõrval aktsepteeritud. Pole ainsatki varakiriklike autorite UT-d puudutavat käsikirja, kus poleks nimetatud kõiki nelja evangeeliumi. See tähendab, et Jh evangeelium on algusest peale kuulunud kaanonisse.

Evangeeliumi kirjapaneku ajaloolisest taustast rääkides on oluline nimetada Juudi sõda ehk Rooma vastast ülestõusu Palestiinas aastail 66–73 pKr. Rooma poolt maha surutud Juudi sõja tagajärjel lahkus suur hulk juute põgenike või orjadena kodumaalt. Pärast Jeruusalemma koguduse juhi Jaakobuse surma põgenes kogudus 66. aastal sõja puhkedes Jordani tagustesse kõrvalisematesse paikadesse, kõrbesse, ka Egiptusesse. Umbes samal ajal toimus Palestiina  kristlaste teine ümberasumine Aasia provintsi. Eusebiose teatel „nende ümberasujate hulgas oli silmapaistval kohal „Johannes, Issanda jünger“, üldarvatavalt  Ilmutusraamatu autor, kelle hauale osutati hiljem Efesoses“. (Bruce 2000, 423) Enamik neist põgenikest olid väidetavalt helleniseerunud juudid, kes esindasid vähem judaistlikku kristlust kui Jeruusalemma koguduse põgenikud. Juutidest eraldus kogukond, kes nimetas end „vaesteks“. (Irenaeuse sõnul kasutas seda nimetust apostlite ajastul Jeruusalemma kogudus ise ja Kumrani kogukond). Jh evangeeliumis võib leida kajastusi Jeruusalemma ja templi hävimise järgsest ajast. Tõenäoline on, et evangeelium peegeldab Jeesuse ettekuulutustes Jeesuse järgijate hirme, Jeesus ennustab jüngritele, mis nendega juhtub (Jh 16:2). Sünoptilistes evangeeliumides on oht tunduvalt väiksem (va Lk 21:12). Nõnda on Jh  evangeeliumile iseloomulik juutide hirm sünagoogist väljaheitmise ees (Jh 9:22; 12:42), kui nad tunnistavad, et Jeesus on Messias. (Moody Smith 1999, 35–36) See joon võiks samuti viidata ajale pärast juudi sõda 1. sajandi lõpus, mil juutlust oli haaranud uues olukorras enesemääratlemise ja kokkuhoidmise protsess.

 

Kes on autor?

Evangeeliumis endas viidatakse autorile kui „lemmikjüngrile“ nii kaudselt (Jh 13:23, 24; Jh 19:26, 27; Jh 21:20–23) kui otsesõnu (Jh 21:24). Varakiriklikust ajast on Jh evangeeliumist kirjutanud kolm Väike-Aasia suulise pärimuse vahendajat: Efesose piiskop Polykrates, Lyoni piiskop Irenaeus ja Hierapolise piiskop Papias. Pärimuses nimetatakse võimalike autoritena kaht Johannest: apostel Johannes ning Johannes Vanem, Efesoses tegutsenud presbüter. Varakiriklike autorite versioon oli, et „jünger, keda Jeesus armastas“, oli apostel Johannes. (Thuren 2001, 12) Sajandeid oldi veendunud, et Jh evangeeliumi on kirjutanud keegi apostlitest ning alles 19. sajandil seati see kahtluse alla (Lohse 1994, 151). Praeguse  aja uurimisseisu järgi oletatakse peamiselt: (1) „jünger, keda  Jeesus armastas“ oli reaalselt elanud inimene ja Jeesuse jünger (kas apostel Johannes ja evangelist või küll apostel, ent mitte evangelist või küll evangelist ent mitte apostel) või mitte jünger, vaid inimene, kes tundis traditsiooni; (2) oli fiktiivne kuju, kelle on loonud redaktor (Tasmuth 2000, 42). On arvatud, et tegu võib olla kahe Johannese-nimelise võimaliku autoriversiooni ehk pärimuse sünteesumisega, aga tegemist võib olla ka johannesliku traditsiooniga, liikumisega. Võib oletada, et evangeeliumi autor või redaktor pidi olema liikumisega seotud. Bultmanni arvates pärineb Jh evangeelium kelleltki endiselt Ristija Johannese jüngrilt. (Lahe 2012) Peeter Roosimaa peab väga tõenäoseks, et neljas evangeelium on saanud nime Ristija Johannese järgi, on pühendatud temale. Samuti seda, et neljas evangeelium sisaldab endas suurel määral johannesliku koolkonna kristoloogiat ja on johannesliku koolkonna ühine looming. (Roosimaa 2001, 28–29) Jukka Thureni sõnul on  evangeeliumi tuumaks apostel Johannese õpetus, mis ei ole „lugematute allikate ja paljude erinevate toimetamiste juhuslik tulemus, vaid ühtlase pideva õpetustegevuse küps vili“ (Thuren 2001, 18). Tänases uurimisseisus julgetakse Martin Hengeli sõnul vaevalt rääkida evangeeliumi ühest tõelisest autorist, pigem mitmetest redaktoritest või allikate autoritest. Vaieldamatu keelelis-stilistiline ja teoloogiline  ühtsus, mis selgesti eristab Jh evangeeliumi sünoptilistest evangeeliumidest, viitab aga  ühele koolkonna või kogukonna keelekasutuse tavale ja piiritletud kavatsusele. (Hengel 1993, 9) Hengel lisab, et evangeelium ja kolm kirja kuuluvad kokku ning neid võib pidada ühe autori loominguks mitte ainult teoloogilistel ja stilistilistel põhjustel, vaid just läbi traditsioonilise omistamise ühele kindlale autorile, Johannesele (Hengel 1993, 11).

 

Johannese evangeeliumi võrdlus sünoptiliste evangeeliumidega

Johannese evangeeliumi Jeesus-sündmustik sarnaneb mõneti  kirjeldustele ja sündmustele sünoptilistes evangeeliumides. Esineb aga ka teravaid sisulisi ja ülesehituslikke erinevusi, mille valgusel  tõstatuvad  küsimused, kas evangeeliumi autor teadis  ja kasutas sünoptilisi evangeeliume ning kui ei, siis millised olid tema allikad.

Jh evangeelium algab evangeeliumidest ainsana logos-hümniga. Kui Markuse evangeelium algab Jeesuse ristimise ja tema teenimistöö algusega ning Matteuse ja Luuka evangeeliumid algavad Jeesuse sünnilooga, siis Jh evangeeliumi esimene salm „Alguses oli Sõna“ viib alguse igavikulisse aega. Johannese evangeeliumis kulgeb Jeesus-narratiiv kahe suure sündmuse raamistikus: Jeesuse ristimine Jordanis Ristija Johannese poolt ja Jeesuse ülestõusmine. Need kaks peasündmust on kõigis neljas evangeeliumis.

Logos-hümniga  juhatatakse sisse ka Ristija Johannese lugu. Johannes tunnistab Jeesusest kui Messiast ning kohe alguses avatakse Jeesuse ja tema jüngrite lood. Järgnevad Jeesuse imeteod, mida Jh evangeeliumis nimetatakse tunnustähtedeks. Nendeks on jüngrite kutsumine, Jeesuse esimene imetegu Kaana pulmas, templi puhastamine Jeruusalemmas, kuninga ametimehe poja surnust ülesäratamine Kapernaumas, halvatu ja pimedalt sündinu tervendamine hingamispäeval, viie tuhande mehe toitmine ning Laatsaruse surnust ülesäratamine, pärast mida otsustab suurkohus Jeesuse surmata. Toimub Jeesuse saabumine eeslisälu seljas Jeruusalemma, vastu oma kannatusele ja kirgastusele, paasapühade eel toimub õhtusöömaaeg, kus Jeesus peseb oma jüngrite jalgu ja annab armastusekäsu, julgustab jüngreid ning läkitab nad maailma. Järgnevad kannatussündmused, kus Pilaatus mõistab Jeesuse surma, Jeesus lüüakse risti ning ta  sureb juba enne paasapühi, ajal mil tapeti paasatallesid, ta maetakse ning järgmisel päeval leiavad kolm naist haua tühjana. Jeesus ilmub jüngritele ning eraldi veel ka Toomale, kes ei uskunud, et Jeesus on üles äratatud. Jeesus ilmub veelkord jüngritele Tibeeriase järvel. Lõppsõnas viidatakse evangeeliumi autorile.

Evangelist Johannes tundub eeldavat, et lugeja teab, kuidas on algkristlikus traditsioonis Jeesust kujutatud ja edasi antud. Jeesuse esmakordsel nimelisel mainimisel koos Moosesega nimetatakse teda Jeesuseks Kristuseks (Jh 1:17) ja Kristuse tähendust ei seletata lahti. Ristija Johannes tutvustab Jeesust oma  jüngritele, korrates et Jeesus oli olemas enne teda  ja ta  on Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu (Jh 1:29). See tähendab, et esimeses tutvustuses on juba teada antud Jeesuse ristisurm ja lunastustöö – alguses on juba lõpp olemas.

Evangeeliumis on mineviku, oleviku ja tuleviku sündmused paralleelselt avatud ning omavahel seostatud. Läbivalt antakse lugejale tervikpilt Jeesuse kui Jumala Poja lunastusülesandest ja täideminekust. Seda alates igavikulisest ajast enne maailmaloomist, mil Jeesus oli Jumala juures, kuni siia maailma sündimiseni Jumala Pojana, ristisurmani ning ülestõusmiseni, Isa juurde tagasipöördumiseni.

Olulisim erinevus, mis lahutab Jh evangeeliumi sünoptilistest, on Jeesuse eneseteadvuse kujutamine tema kõnedes, pikkades meditatiivsetes enesekirjeldustes, aga ka Ristija Johannese või Jeesuse õpilaste kõnedes. Jeesus ütleb, et ta on Maailma Valgus, mis loob ja annab elu, mis toob pimedusest valgusesse. Ta on Elu, Elu Leib, Tee, Tõde, Ülestõusmine, Hea Karjane. Jeesuse õpetus Jh evangeeliumis erineb sünoptilistest ka terava vastanduse poolest: ta kordab, et  ta pole siit maailmast, maailm ei tunne teda ära, ei tunnista teda Jumala Pojana, Jumala saadikuna.

Võrreldes Jh evangeeliumi temaatikat sünoptiliste evangeeliumidega, ilmneb radikaalne erinevus. Vaatamata sündmustiku ja ainestiku teatud kattuvusele, esineb teemasid, mõisteid ning sõnastusi, mis on ainuomased vaid Jh evangeeliumile. See teadmine lubab esitada uusi küsimusi: milliseid allikaid kasutas Jh evangeeliumi autor? Kust on pärit mõisted, sõnastused, teemad?

 

Allikad. Mõistevara, keel, stiil

Milliseid allikaid kasutas Johannese evangeeliumi autor? On püstitatud erinevaid hüpoteese, kas evangeeliumi kirjapanija kasutas suulist traditsiooni või kirjalikke allikaid, kas ta tundis sünoptilisi evangeeliume. Mõningased kokkulangevused Jh ja sünoptiliste evangeeliumide vahel näitavad, et tegemist oli väljakujunenud traditsiooniga. Johannese evangeeliumi stiili ja sõnavara kohta tuleb märkida, et need on lähemal Johannese kirjadele ja Jh ilmutuse raamatule kui sünoptilistele evangeeliumidele. Ei saa välistada ka seoseid Pauluse kirjadega. Rudolf Bultmanni sõnul pole Jh evangeeliumi ja Pauluse kirjutiste puhul küsimus ainult sügavas teoloogilises suguluses. Mõlemad käsitlevad põhjalikult ka kristluse ja juutluse suhet,  küll erinevaid lähteküsimusi silmas pidades. (Moody Smith 1999, 34)

Oluline on märkida juutluse mõjusid ja olemuslikku aspekti Johannese evangeeliumis (mis väljendub ka Johannese kirjades). Näiteks: Jeesus läheb vähemalt kaks korda paasapühade ajal Jeruusalemma (Jh 2:13; 11:55), mainitud on ka kolmandat paasapüha (Jh 6:4). Nimetatakse veel pühasid Jeruusalemmas: nimetu püha (Jh 5:1), lehtmajade püha (Jh 7:2) ja templi uuendamise pühad (Jh 10:22). Seega on olulised juudi tähtpäevad ja Jeruusalemma tempel suurelt välja joonistatud, ilmselgelt olulisematena kui teistes evangeeliumides.

Erinedes teistest sünoptilistest evangeeliumidest mitte ainult erilaadse sisu poolest, on neljas evangeelium eriline just stiili, väljendite ja mõistete poolest. Kuigi Johannest kui autorit pole võimalik tuvastada, saab  evangeeliumi mõtteviisi, keele ja vormi kohta siiski oletada. Ilmselt oli autor „juudi päritolu kristlane, kelle kreeka keel on mõjustanud semiidi keelelist mõtlemist.“ (Lohse 1994, 153) Schnackenburg oletab, et Jh evangeelium on ilmselt algselt kreeka keeles kirjutatud. Tekstis sisalduvate semitismide järgi võib väita, et autor oli Palestiina päritolu juut, tulnud juutlikust diasporaast, kel oli hea kreeka keel ning korralik juutlik ja hellenistlik haridus. Viited Kumrani[1] tekstidele annavad alust oletada autori otseste või kaudsete sidemete kohta esseenidega. (Schnackenburg 1984, 93; 94) Esseenide kogukonna ning Jh evangeeliumi teoloogilise keele ja käsitlusviisi vahel on palju mõistete sarnasusi: „maailm“, „vaim“, „elu“ ning sellised mõistetepaarid nagu „tõde ja vale“  või „valgus ja pimedus“, mis peegeldavad dualismi (Jh 1:5; Jh 12:46).

Nõnda võib oletada, et Johannese teoloogia on mõjustatud Palestiina juutlusest. Johannese evangeeliumis kujutatud suhted Jeesuse, tema järgijate ja oponentide vahel erinevad sellest, mida võib leida kas sünoptilistes evangeeliumides või Pauluse ja tema vastaste puhul. Ilmselt võib see asjaolu anda võtme Jh päritolu aspektidele, anda viite tähendustele. (Moody Smith 1999, 36)

Jh evangeeliumi sisuliste ja stiililiste mõjutuste küsimuse puhul on räägitud ka johanneslikust koolkonnast ehk johanneslikust ringist, mis oli oma traditsioonides ja õpetuses saanud ilmselt  mõjutusi Palestiina juutlusest ja Süüria sünkretismist ning kujunes välja Väike-Aasias. Ühe teooria järgi ristusid Süürias juutluse ja hellenismi mõjud ning jõudsid Jh evangeeliumi. See viitab Kumrani, ristimissektide ja gnostitsismi lähedusele. Schnackenburg oletab, et evangelist Johannes puutus Süüria mõjudega kokku alles Väike-Aasias. (Schnackenburg 1984, 134) Siinkohal lisanduvad  küsimused, kas Efesoses võisid tegutseda ühes ajas ja ruumis Pauluse rajatud kogudus ning johannesliku kogukonna liikmed.

Jh evangeeliumi sõnastustes on leitud palju lähedast gnoosisele[2]. Eriti palju on Jh evangeeliumis näinud „gnostilisi motiive“ Bultmann ja tema õpilane W. Schmithals. Tänases uurimisseisus on  paljud nende arvamused ümberhinnatud. Seda on teinud ka üks kaasaja põhjalikumaid gnoosise uurijaid Kurt Rudolph. Tema väitel ei saa Uues Testamendis enam nii suurel määral arvestada gnoosise mõjudega, sest tegemist ei ole kristlusesisese vooluga. Gnoosis on küll sümbioosis kristlusega, ent on iseseisev religioosne liikumine. (Lahe 2014, 404) Viidatud on seostele vanakreeka filosoofiast mõjutatud hellenistliku mõtteteaduse, maailmakäsitluse ning ka mandalaste kirjandusega. Lohse sõnul „erinevalt sünoptikutest, on Jh kristoloogia varustatud hilisantiikse sünkretismi joontega, mida kohtab mitmes gnostilises teoses mõni aeg hiljem. Kristoloogilise tunnistuse keskpunktis seisab Isa poolt läkitatud Poeg.“ (Lohse 1994, 148) Kuigi terminoloogiliselt on avastatud märgatavaid vormilisi paralleele Kumrani kogukonnaga ja hilisemale gnostilisele kirjandusele omase keelekasutusega, ei saa rääkida viimaste sisulisest tähendusest Johannese evangeeliumi sõnumile (Tasmuth 2013, 44).

 

Logos’e sõna ja mõiste, tähendusväli Antiik-Kreeka kirjanduses ja filosoofias

Järgnevalt on vaatluse all sõna ja mõiste logos etümoloogia, et saada ülevaadet selle mahuka ja mitmetähendusliku mõiste kultuurilistest ning filosoofilistest juurtest ja kujunemisloost.

Rääkides Vana-Kreeka ja hellenistlik-juutliku filosoofia mõjudest Uuele Testamendile, on teoloogid olnud üsnagi erinevatel positsioonidel. On väidetud, et lisaks tugevatele Vana Testamendi mõjudele on Johannese evangeeliumi juured ka Vana-Kreeka filosoofias ning hellenistlik-juutlikus mõtlemises. Bultmann näiteks, kes on väga põhjalikult käsitlenud Jh evangeeliumi logos’e mõiste arengulugu, näeb seda  mõjutatuna Vana-Kreeka ja stoikute  filosoofiast,  milles logos on kesksel kohal kui kreeka kosmilis-jumaliku jõu („kosmisch-göttliche Potenz“) väljendus (Bultmann 1986, 9).

Sõna λόγος/logos  on  tuletatud verbist λέγω/lego, mis eesti keeles tähendab: „ütlen“, „selgitan“, „kõnelen“, „vastan“, „nimetan“, „loetlen“, „kogun“, „loendan“, „jutustan“. Kreeka–eesti Uue Testamendi sõnastik loetleb sõnale logos eestikeelseid vasteid: „sõna“, „kõne“, „ütlus“, „teade“, „jutustus“, „lugu“, „aruanne“, „asi“; „kaebuse esitamise põhjus“, „kirjutis“, „raamat“. (Lepajõe 2000) Theologisches Wörterbuch zum Neuen Testament annab lisaks mitmeid  tähendusvasteid, mis on algselt olnud Antiik-Kreeka kirjanduses kasutusel: „loetlemine“, „arvestus“, „arvestamine“, „kogumine“, „mõtlemine“, „põhjus“, „tingimus“, „jutustus“ (Debrunner 1949, 73). Leksikon Religion in Geschichte und Gegenwart  lisab eelnevalt nimetatule väljendid: „õpetus“, „seadus“, „aru“, „tarkus“ (Peppel 1998–2007, 494).

Mõiste logos on Antiik-Kreeka ja Rooma kultuuris ning hellenistlikus juutluses sügavate juurtega. Esimene kirjalik jälg sõnast logos on leitav  Homerose „Odüsseiast“  (üles kirjutatud  ca 6. sajandil eKr vanajoonia murdes). Logos  tähendas  algselt jutustust. Homeros tunneb sõna logos mitmuses – logoi. (Debrunner 1949, 74) Sõnal logos oli ka tähendus kui püha lugu, mis annab  pühendatuile  lõpliku teadmise. Hesiodose, vanima teadaoleva vanakreeka luuletaja (8.–7. saj eKr) teoses „Jumalate põlvnemine“ tähendas logoi personifitseeritud  tülijumalanna Erise lapsi. Teose sisuks on Kreeka jumalate genealoogia, kirjeldades maailma tekkimist Kaosest Erose kui ürgse korrastava jõu kaasmõjul. Logos kui õpetlik lugu jumalate ja rahvaste algusest esineb Hesiodose teoses „Tööd ja päevad“. Herodotosel esineb sõna logos ka rahaarvestamisena. N-ö finantsterminina oli logos kasutusel Rooma impeeriumi aegses hellenistlikus Egiptuses. Loetlemise tähenduses esineb logos Aristophanesel, Aishylosel jt. Logos’e mõiste tähenduses „loetlemine“, „väärtus“, „arvestamine“, „arveldamine“, „arvutamine“, „mõtlemine“, „põhjus“, „tingitus“, „tingimus“ oli kasutusel kogu  klassikalise perioodi kirjanduses,filosoofias ning igapäevaelus.(Debrunner 1949, 73)

Antiik-Kreeka kirjandus ja filosoofia on seotud religioosse mõtlemisega, jumalatega, müütilise maailmapildiga – mythos’ega. Algses Vana-Kreeka kirjanduses olid logos ja mythos sünonüümid. Logos’e ja mythos’e tihedast seosest annavad tunnistust vanimate Kreeka filosoofide tööde fragmendid. (Konsa 1990, 38–40)

Müsteeriumreligioonis orfismis oli kasutusel mõistepaar hieros logos ehk „püha lugu“ (Peppel 1998–2007, 494). Orfism oli Vana-Kreekas leviv usuvool, seotud Dionysose ja Demeteri kultusega. Usuti hauataguse elu õndsust vastandina maapealse elu kannatustele ning hinge surematust: keha on patune ja surelik, hing puhas ja igavene (vrd Platoni filosoofia hinge ja keha dualismi). Orfism  mõjutas kahtlemata Antiik-Kreeka filosoofiat, sh ka Platonit. Alates 5. sajandist eKr muundus see pigem müstiliseks kultuslikuks liikumiseks.

Filosoofias on teadaolevalt logos’e  mõiste esmakordselt leitud Herakleitose (544–483 eKr) teoste fragmentides. Herakleitose juhtideedeks oli, et kõik asjad maailmas tekivad vastavalt  logos’ele. Kõikide asjade üle valitseb seadus ehk kord (kosmos), maailm ja selle nähtused on korrastatud  logos’e abil. Inimliku tarkuse ülesanne on taibata ratsionaalset printsiipi, et kõik, mida me teeme ja mõtleme, sõltub meie osalusest jumalikus logos’es. (Hillar 2012, 10) Logos’e semantiline väli on Herakleitosel avar: „tähendusrikas öeldud sõna“, „õpetus“, „jumala loodud maailmakord“, „maailma liikumapanev jõud“, aga ka „inimese mõistus“, millega ta maailmakorda haarab ja millele vastavalt ta oma elu orienteerib. Logos valitseb antiteeside (hea–kuri, surm–elu) üle ja teeb nende ühtsuse mõistetavaks. Ühtsuse taipamine pole aga antud igaühele, see on ligipääsetav ainult teadjatele. (Peppel 1998–2007, 496) Jumalik, igavese  logos’e  ja sellele vastanduva  muutliku  nähtumuste maailma idee mõjutas Platoni ning hiljem stoikute filosoofiat.

Platoni (429–347 eKr)  mõtlemises on logos kui olemise seadus, loogiline printsiip, ka tõese, analüütilise esituse tähenduses, vastandudes selles mõttes mythos’ele. Tõese teadmisega kaasneb logos – võime neid teadmisi esitada ja määratleda asjade iseloomulikke omadusi. „Riigis“ räägib Platon  logos’est seoses dialektilise arutlusmeetodiga, mis võimaldab välja tuua asjade tõelise olemuse. „Kuigi Platonil on hing tavaliselt jaotatud kolmeks osaks (himustav, tahteline, mõistuslik), vaatleb ta seda mõnikord ka kaheosalisena: arutleva mõistuslikuna ja mittemõistuslikuna (logistikon, alogiston…), kus Platon samastab mittemõistusliku osa himustavaga, mis tunneb nälga, janu, iha jms.“ (Lill 1996, 381)

Aristotelese (348–322 eKr) filosoofias tähendab logos midagi, mida saab mõistusega haarata. See on ka mõistuse enda tegevus, tähendab mõistust ennast, kuid enamikel juhtudel on ta siiski mõistusliku, ratsionaalse hingeosa tegevus. Võib esineda tähenduses: „loogiline arutelu“, „mõistusotsustus“, „põhimõte“. Mõistusega arutleval inimesel on logos. Aristotelesele on iseloomulik kasutada mõistet logos eetikaga seoses mõistuslikkuse ja ratsionaalsuse tähenduses. „„Nikomachose eetikas“ väidab ta, et õigluse kehtimiseks peab valitsema logos, ratsionaalne põhimõte, mitte inimene.“ (Lill 1996, 381)

Logos’e mõiste saab Antiik-Kreeka sekulariseerumisprotsessis kitsama tähenduse:  mõtlemine kui teadmine. Kusjuures viitab algselt  logos’e paralleelmõiste mythos irratsionaalsele mõtlemisele.

Liikudes kahe sajandi võrra lähemale Jeesuse sünnile ja Jh evangeeliumi kirjapanekule, jõuame logos’e uurimisteekonnal stoikuteni. Esimeseks stoikuks peetakse Zenoni Kitionist (ca 300 eKr). 1.–2. sajandil  eKr  jõudis stoitsism ka hellenistlikku Rooma maailma, kus see oli väga mõjukas filosoofiline vool. Hilisemad stoikud olid Epiktetos, Seneca ja Marcus Aurelius. Stoikute õpetuse järgi toimub maailmas asjade igavene ringkäik, mis läbib samu loovaid tsükleid (ehk igavene taastulek) vastavalt loovale printsiibile ehk logos spermatikos’ele. Stoitsismis on  logos füüsilise ja vaimse maailma seadus, kuivõrd need maailmad sulavad ühte panteistlikus ühtsuses.

Rääkides johannesliku logos’e juurtest Vana-Kreeka kirjanduses ja filosoofias, ilmneb et need juured on mõjuallikatena olulised. Oma filosoofilised mahukad tähendused (maailmakord, loov jõud, loomisprintsiip, maailma seadus, olemisseadus jne) on algselt kitsama tähendusega sõna logos saanud  just Vana-Kreeka filosoofias.

 

Logos hellenistlik-juutlikus filosoofias

Kreeka ja  hellenistliku filosoofia ning  Vana Testamendi  ja Uue Testamendi, sh ka Johannese evangeeliumi vahel on üks olulisi sildu juudi päritolu hellenistlik filosoof  Philon Aleksandriast (20 eKr–50 pKr). Philoni filosoofiline teoloogia on mõjutatud keskmisest platonismist. Tema käsitlust iseloomustab püüd ühendada vanatestamentlikku mõtlemist, platonismi ja stoitsismi, mis tähendab, et seletades Piiblit Kreeka filosoofia abil, kasutas ta Kreeka filosoofia ideestikku, sõnavara, mõisteid.

Jumal on Philonil puhas olemine, mis ei oma mingeid kvaliteete, Jumalast kõrgemat pole.   Jumal lõi korrastatud maailma omaenda vabast tahtest, olles samaaegselt maailmast eraldi, mitte sellega ühtne. Jumal kasutab vormitust, kaoselisest mateeriast maailma loomisel eriliste jõudude ehk ideede ehk  logos’e abi, mis on personifitseeritult Jumala lähedal. Kõikide asjade loomisele eelneb ideede loomine. Ideed on Jumala mõtted, nad moodustavad ehtsalt platonistliku ideede maailma, mis samastatakse jumaliku mõtlemise ja mõistusega. Selle üldväljend ongi logos. Philoni käsitlus  logos’est  läheneb stoikute logos spermatikos’e ideele, seletades kõikeläbivat logost kui loovat ja kooshoidvat jõudu, jättes kõrvale stoikute panteismi, mis tähendab, et Philonil on  logos’e taga üks Jumal. (Kaiser 2015, 174–175)

Philonil on  logos vahendaja Jumala, maailma ja inimeste vahel. Jumal teotseb  logos’e kaudu  materiaalses maailmas. Logos on nii asjade algidee kui ka jumala loov jõud, immanentne maailmamõistus või ka peaingel, ülempreester, jumaliku maailma emanatsiooni kehastus, on üksik ja  paljusus, Jumal ise, Jumala saadik, Jumala loomus. (Kaiser 2015, 175) Logos on lepitajaks Jumala väe ja armastuse vahel, ta loob nende vahel tasakaalu. Philon nimetab logos’t Jumala esmasündinud pojaks, Jumala kujutiseks, teiseks Jumalaks. Jumala kosmilised funktsioonid  nagu  loomine, hoidmine ja valitsemine on  logos’ele üle antud, ta on osalev ka inimese pühitsemises. (Schnackenburg 1984, 262) Logos on Jumala võrdkuju ja inimene loodi tema sarnaseks. Kuna inimene on ebatäiuslik ja pole võimeline oma tahtega ise Jumalat tunnetama, siis logos on Jumala tahte vahendaja, kelle kaudu võib Jumalat tunda. (Salumaa 1992, 218)

Schnackenburgi sõnul on Philon samastanud VT Jumala „tarkuse“ logos’ega  ja nõnda loonud sideme vanatestamentlik-juutliku ja hellenistlik-filosoofilise mõtlemise vahel,  asjaolu, mida võiks ka Jh evangeeliumi logos-hümni ja proloogi puhul tähele panna. Iseasi on ja küsimuseks jääb, kas Jh evangeeliumi hümni autor  logos’e  mõiste hellenistlikku tausta teadis ja Philoni ideestikust mõjustatud oli.

Toon siinkohal Schnackenburgile toetudes kokkuvõtlikult ära olulisemad erinevused Philoni  logos’e ja Jh algushümni logos’e vahel:

1. Philon tõlgendab inimese loomist 1Ms 27 järgi. Jumal ei loonud inimest mitte oma näo järgi, vaid logos’e  kui Jumala võrdkuju järgi, st Jumal lõi inimese logos’e järgi. Jh evangeeliumi järgi on logos’e kaudu ja läbi loodud kõik.

2. Logos’e jumalikkus on Philonil ebatõeline. On ainult üks tõeline Jumal, jumalaid (jumalikke) on mitmeid. Jh evangeeliumis on logos Jumala Poeg, inkarneerunud Kristus, olemusühtne Jumalaga. Philonil on logos esmasündinud ehk vanim poeg, võrreldes maailmaga, mis on noorem poeg.

3. Pühitsemisfunktsioon, mille Philon logos’ele omistab, on erinev Jh evangeeliumist. Philoni järgi valitseb jumalik logos maailma ja on erilisel viisil tarkade hinges, on müstiline jumalaühtsuse vahendaja ja õpetaja. Johanneslik logos on Jumala saadetud ilmutaja ja päästetooja, kellega ollakse usu kaudu ühenduses, kelle jumalikkus on varjatud „lihas“. Need, kes Temasse usuvad, võtavad vastu armu armu läbi. Logos’e kui Kristuse inkarneerumine on suurim ja ületamatuim erinevus Philoni logos’e ja Jh evangeeliumi logos’e vahel. (Schnackenburg 1984, 262–263)

Logos’e  mõiste arengulugu silmas pidades on arusaadav, miks piibliuurijad on otsinud johannesliku logos’e juuri ja etümoloogiat alates Antiik-Kreeka kirjandusest, filosoofiast,  hellenistlik-juutlikust mõtlemisest ning on leidnud teatavaid sarnasusi Jh evangeeliumi  logos’e ja Philoni  logos’e vahel. Siin võib näha kokkulangevusi ja ka suuri sisulisi erinevusi tähenduste vahel. Seosed ja mõjutused Philoni logos’e ja Jh evangeeliumi logos’e vahel ei ole otsesed. Pigem võiks olla küsimus kultuurilis-vaimses väljas. Selles, et oma teoloogilis-filosoofilise tähendusmahu sai logos Kreeka filosoofia mõjul, mis Philoni kaudu mõjutas ka johanneslikku mõistevara ja sõnastusi. Võib oletada, et haritumad varakristlased tundsid Philoni VT tõlgendusi ja kommentaare, millest saadi mõjutusi ning mida kasutati algkristliku õpetuse sõnastamisel. Niisiis, saab öelda, et nii Kreeka mõtlemine kui Philoni ideestik võis mõjutada kaudselt Jh logos-hümni, selle mõistevara, keelekasutust. Kui evangelist Johannes, logos-hümni autor tundiski Philoni logos’e käsitlust, siis korrigeeris ta seda olemuslikult. Selle tulemusena sündis, et  logos ja Jumal on üks, logos oli enne maailma loomist Jumala juures, tema läbi on loodud kõik, logos on lihakssaanud Jeesus Kristus.



[1] Kumrani koobastest, mis asuvad kõrgendikul Juuda kõrbes umbes 1 km Surnumerest loodes, leiti 1946–56 12 rulli ja ca 40 000 katkendit heebrea- ja arameakeelseid nahk- ja papüüruskäsikirju (3. sajand eKr  – 1. sajand pKr), sh vanimaid Vana Testamendi raamatute ja apokrüüfide tekste ning esseenide endi teoseid (muuhulgas koguduse põhikiri ja piiblikommentaare).

[2] Mõiste „gnoosis“ on pärit kreeka keelest,  tähendab „teadmist, tunnetust“  ning on olnud selle religioosse vaate märksõna. Uus Testament hoiatab „vale gnoosise“ õpetuste eest (nt 1Tm 6:20).  „Väljastpoolt vaadatuna on gnostilised kirjutised kompositsioonid, isegi kompilatsioonid eri religiooni-ja kultuuripiirkondade — kreeka, juudi, iraani, kristliku (maniluses ka india ja kaug-ida) — mütoloogilistest või religioossetest kujutelmadest. Gnoosis on sündinud, nagu ikka tõdetud, hellenistlikust sünkretismist, st orientaalsete ja kreeka pärimuste ja mõtete “segunemisest” alates Aleksander Suure vallutusretkedest.“ (Rudolph 2001, 2127).  Gnoosise järgi lõi demiurg   logos’e kaudu  ja abil terve kosmose ehk maailma ehk korra.

 

Artikli teine pool ilmub nädala pärast.

 

Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia magistrant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English