Arvamused

Vaikiv ajastu ümber Tartu rahu

peeter olesk - CopySuvel 2013 oli tehnilise lepinguga Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise piiri kinnistamiseks Tallinnas väga kiire. Tollane valitsuskoalitsioon ei olnud ses suhtes sugugi täiesti üksmeelne ei tervikuna ega ka mitte erakonniti. Sõda (mille tunnusteks on alati tulirelvad, tapetud, ideoloogiline diversioon, neutraalsuse minetamine ja põgenikud) Venemaa poolt Ukraina suunas ei prognoosinud Eesti nii, et selle ohtudest oleks igaüks ühtmoodi aru saanud. Meil räägiti Ukrainast kui äärmiselt korruptiivsest riigist, mitte Ukraina jagamisest invasiooni ja lahingurelvade abil. Peamine argument, millega tehnilise lepingu allakirjutamist ning ratifikatsiooni suvel 2013 põhjendati, seisnes aimduses, et kui Venemaal muutub rahutuks, oleks meil kasvõi paberil fikseeritud joon, mille ebaseaduslik ületamine ei tohi jätta kedagi ükskõikseks.

Praegu, jaanuaris 2015, tuleb tunnistada, et Eesti prognoos Venemaal toimuva kohta oli nõrk ehk mitteküllaldane ja minu arvates ei anna auke sellises ennustuses paigata. Sõda Ukrainaga venib pikale ega ole juba praegu lokaalne. Meil peab olema mitu professionaalselt koostatud prognoosi, sest ilma nendeta on ressursside mobilisatsioon võimatu. Kuid on veel midagi. Eesti kaitsejõududes ja julgeolekuteenistustes toimub praegu mitmekordne põlvkondade vahetus, mis on möödapääsmatu, kuid mis peab olema ankurdatud teatavate püsiväärtustega. Kes need fikseerib? Piltlikult öeldes me peame Browne’i liikumise ehk peaaegu-kaose korrale kutsuma, pidades ühtaegu meeles, et vaikelu on ohtlik, ent vaikiv ajastu veel halvem.

Teoloogia puutub siia järgmisel viisil. Usuline käitumine – niisamuti nagu ka jumalasalgamine kui selle äärmuslik vastand – on alati eetiline ala, sest ta on pidevalt seotud inimloomuse ja uskumisega kõrgematesse olenditesse või jõududesse. Niisuguse nurga alt on ka suhtumine Tartu rahusse eetiline probleem, sest kuidas, st millise enesetundega sa sõlmid piirilepingu riigiga, kes (1) sinu oma riigi okupeerimist ja annekteerimist tema poolt ei tunnista ega kahetse ega mõtlegi kompenseerida ning (2) kirjutab sinu ajaloo sulle ette omatahtsi ja (3) peab loomulikuks rünnata kolmandat riiki, kes on oma heades kavatsustes sinu liitlane? Kus asub see piir, millest siinpool head ja kurja eetiline iseseisvus veel püsib, kuigi sa annad järele? Ja kuhu jääb see piir, millest edasi tuleb oma eetilist iseseisvust kaitsta või muidu saab sinust ori?

Minusuguse vaatekohalt asub niisugune piir punktis, kus eetika on ühtviisi avatud ja kaitstud. Esimene tähendab seda, et sa saad ja sul on õigus alati põhjendada, miks sa talitasid nõnda, nagu sa seda tegid. Teine tähendab, et sind ei tohi karistada aususe pärast, sest kui ühiskond muudab aususe patuks, siis määrab ta end ise hukule. Avatud eetika korral peaksid Eesti välispoliitika jõutegelased tunnistama, milles nad on eksinud. Kaitstud eetika järgi tuleks neil astuda kõrvale ja parandada meelt.

2. I 2015 Tähtvere mõisas.

 

Peeter Olesk (1953) on filoloog, Eesti Maaülikooli rektori nõunik.

Foto autoriks: Lauri Kulpsoo (CC).

Print Friendly, PDF & Email
English