Arvamused

Intervjuu EELK 2014. aasta vaimuliku Marek Rootsiga

Roots.fotoIMGP3620

Õp Marek Roots

Marek Roots: Alustasin teoloogiaõpinguid Tartu Teoloogia Akadeemias 1995. aastal, ega teadnud siis veel, millega see kõik lõppeb. Olin igas mõttes alguses. Mind ristiti ja konfirmeeriti esimesel kursusel, advendiajal Mustvee kirikus. Olin tolleks hetkeks teinud vaid ühe otsuse: tahan oma elu anda Jumala ja jumalariigitöö käsutusse. Hiljem mõtlesin mõnel korra ka kirikuõpetaja kutsele, kuid leidsin, et olen selleks sobimatu. 2002. aasta kevadel, TTA lõpusirgel, ütles professor Evald Saag, et nüüd on aeg minna pastoraalseminari. Suurte sisemiste kõhklustega tegin sisseastumiseksamid. Kõik õnnestus, mind võeti vastu. Pro venia concionandi eksamilt tulles lõin lahti ühe Martin Lutheri jutluste põhjal koostatud raamatu ning sealt vaatasid mulle otsa Jeesuse sõnad: „Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!“ (Lk 5:10). Tasapisi harjusin mõttega vaimulikutööst. Meenutan erilise tänuga oma praktikumi juhendajat Vallo Ehasalu, samuti peapiiskop Jaan Kiivitit, kelle suur sõbralikkus ja julgustavad sõnad olid mulle väga olulised.

K&T: Milline on olnud Sinu tee vaimulikuna, ordinatsioonipäevast tänaseni?

MR: Ma jaotaksin selle tee kaheks: väline ja seesmine tee. Kui rääkida esimesest, siis olen teeninud mitmes koguduses. Alustasin Pärnu praostkonnas Häädemeeste, Tahkuranna ja Treimani koguduste õpetajana. 2006. aasta sügisel läksin koos abikaasa Pirjo ja pisitütre Hanna-Mirjamiga kümneks kuuks Toronto Peetri kogudusse abiõpetajaks. Teenisin seal elades teisigi Kanada praostkonna kogudusi. 2008. aastal kutsuti mind kandideerima Keila Miikaeli koguduse õpetajaks ja osutusin valituks. Keilas sündis meie perre teine laps, poeg Evald. Põhitöö kõrvalt olen juba aastaid tegutsenud Eesti Evangeelses Vennastekoguduses ning neljandat õppeaastat Saue gümnaasiumis usundiõpetuse õpetaja ja kooli kaplanina.

Seesmine tee, vaimne kulgemine pole mul olnud kuigi sirgjooneline. Ma ei kuulu paraku nende hulka, kel on kõik oluline juba lõpuni selgeks mõeldud ja paigas. Olen silmitsi seisnud mõnegi kahtluse ja peataolekuga. Samas pean tõdema, et võitlushetked on pigem kinnitanud ja süvendanud armastust Kristuse ja tema kiriku vastu. Näen selles suurt Jumala armu.

K&T: Kes on olnud Sinu parimad õpetajad? Mida tahaksid veel õppida?

MR: Minu suurimateks eeskujudeks jäävad Eenok Haamer ja Evald Saag. Eenok oli üldse esimene hingekarjane, kellega tõsiselt kokku puutusin. Enne seda polnud mul õieti aimugi, kes on kirikuõpetaja – millised võiksid olla tema isikuomadused ja oskused. Tutvumine Eenokiga asetas selles osas paratamatult lati väga kõrgele. Sõprus Evaldiga tuli mõni aasta hiljem. Neid kahte suurmeest ühendab minu jaoks tohutu lihtsus ja siirus. Olla täiesti oma sõnade ja kuulutuse taga – kas pole see midagi taotlemisväärset? Kaudsemas mõttes õpetajaks tahan kindlasti pidada ka Toomas Pauli. Ma ei ole küll temaga kordagi ühe laua taga istunud, oleme vahetanud üksnes mõned e-kirjad. Ometigi tõi tema leeriõpiku ja esseekogumiku „Ta tuli omade juurde“ lugemine tudengipõlves kaasa mingisuguse otsustava vaimse lahtilükkamise. Mulle sai lähedaseks ka Toomas Pauli ja Uku Masingu Uue Testamendi tõlge, mida kasutan aktiivselt tänaseni.

Õppida aga tahaks veel palju, õppimata ei kujuta kristlaseks ja vaimulikuks olemist ettegi. Lisaks akadeemilisele eneseharimisele tunnen vajadust õppida igapäevase vagaduseluga seonduvat: palve saladust, suuremat keskendumist Jumala Sõnale, enda tähelepanemist.

K&T: Missugune on Sinu vaimulikutöö argipäev? Mida pead selles töös kõige olulisemaks?

MR: Päevad on enamasti üsna vaheldusrikkad, tööd jätkub küllaga. Keila koguduses on mul tänu Jumalale mitmeid abilisi, nii palgalisi kui ka vabatahtlikke. Sellele vaatamata tuleb suuremal või vähemal määral kaasa lüüa pea kõikides koguduse eluvaldkondades. Pühapäevase jumalateenistuse ettevalmistus, talitused, piibli- ja palvetunnid, hooldekodud ja kodukülastused, kantseleitöö, koguduse kinnisvara küsimused. Sellised on põhilised tegemised. Kuna elame perega kogudusemajas ning mu abikaasa töötab samuti siin (sekretäri ja pühapäevakooliõpetajana), siis on pere ja töö enamasti üsna läbi põimunud. Praegu oleme niimoodi hakkama saanud. Pean oluliseks tasakaalu leidmist koguduse organisatsioonilise külje ja sisulise külje – inimeste toetamise, kuulutustöö ja palveelu – vahel. See ei õnnestu alati, põhiaeg kipub sageli kuluma just institutsionaalsetele teemadele. See ängistab mõnikord päris tõsiselt.

K&T: Millised olid Sinu jaoks 2014. aasta kõige olulisemad sündmused? Mis Sind sinu töös praegu kõige rohkem rõõmustab?

MR: Üldises plaanis oli 2014. aasta ju rahutu, raske on mitte märgata seda, mis maailmas praegu toimub. Olukord on minu arvates väga murettekitav. Koguduseelu oli seevastu küllaltki rahulik. Märkida tahaksin leinarühma tegevusega alustamist Keilas. Olin seda varemgi plaaninud, kuid nüüd lõpuks said unistused teoks ja esimesed kogemused selles vallas on käes. See on minu meelest hea võimalus, kuidas kogudus saaks kedagi sisuliselt aidata ja toetada. Kirikul on ju kõik vahendid, et leinavat inimest trööstida. Miks mitte kasutada neid vahendeid ka väljaspool matusetalitust.

Rõõmustab kõige rohkem ikka see, kui keegi su läheduses pöördub Jumala poole, tuleb usule või leiab uued perspektiivid osaduses Jumalaga. Keila koguduses võib seda tähele panna igal aastal. Rõõmustab, kui Jumala Sõna leiab uusi inimesi ja paiku. Keila kogudus on viimasel kolmel aastal laiendanud tegevust Saue linna, kus Juha ja Anu Väliaho eestvedamisel toimuvad luterlikud jumalateenistused igal pühapäeval.

K&T: Milline on sinu puhkus? Mis on Sinu hobid?

MR: Olen kogu oma senise vaimulikutee vältel regulaarselt puhanud. Suutmatus puhata on minu meelest usaldamatuse märk Jumala suhtes. Tema loomiskorra rikkumine. Piibli sõnad „ei tuku ega jää magama see, kes Iisraeli hoiab“ (Ps 121:4) käivad Jumala, mitte inimese kohta. Muidugi pole keeruline mitte niivõrd suvepuhkuse väljavõtmine (asendaja leidmine jne), vaid pigem argipäevane lõõgastumisoskus. Minu jaoks on puhkus see, kui saan end vaimselt koguda ja kosutada – olgu kusagil käies, midagi lugedes, kellegagi kohtudes. Suviti puhkame kogu perega, püüame olla mere ääres, rännata Eestimaal. Ühtegi erihobi ei oska nimetada. Armastame koos abikaasaga tervisesporti teha, metsas jalutada. Hea meelega istun ka jalgratta selga.

K&T: Millised väljakutsed seisavad 2015. aastal Sinu ja Sinu koguduse ees?

MR: Kõigepealt jätkata parema kvaliteediga seda, mida on kirikus alati tehtud ja oluliseks peetud. Olla kuulekas Püha Vaimu juhtimisele, öelda õigel ajal õige sõna, olla õigel ajal õiges kohas. Mitte teha tühitööd. Tegutseme selle nimel, et kiriku katuse remondiplaanides tuleks mingi läbimurre. Kogume raha ka kiriku kellasüsteemi uuendamiseks ja ühe kella juurdesoetamiseks. Kindlasti ootan aasta vaimuliku tiitliga kaasnevat reisi Iisraeli hea ametivenna ja mõttekaaslase Arne Hiobi rühmas.

K&T: Milliste väljakutsete ees seisab meie kirik?

MR: Kiriku suurim väljakutse on kuulutada puhast evangeeliumi ja jagada sakramente kooskõlas evangeeliumiga. Saan aru, et selles, mida tähendab „puhas evangeelium“ pole ka kiriku sees alati üksmeelt. Leian, et EELK vaimulikena peaksime suurema tõsidusega suhtuma oma ametivandesse, kus oleme tõotanud „kuulutada ja levitada ainult kiriku õpetust, mille aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse“. Kuna luterlikud usutunnistuskirjad on alates eelmisest aastast täielikult kättesaadavad ka eesti keeles, siis on loodud kõik eeldused nendesse tekstidesse süvenemiseks. Seda eriti teoloogiaõpingute ajal. Suur puudus on minu meelest ka luterlikust kateheetilisest kirjandusest EELK-s. Mõtlen kadedusega tagasi näiteks 19. sajandile, mil kiriku põhiõpetusest kirjutati terve rida raamatuid. Kõik ikka selleks, et iga koguduseliige teaks, millesse ta usub. Teeb kurvaks, kui Jehoova tunnistaja toob oma arusaamade propageerimiseks välja terve arsenali kirjandust ning minul pole talle suurt midagi vastu pakkuda. Usun, et siin lasub vaimulikel suur vastutus oma kiriku liikmeskonna ees.

Print Friendly, PDF & Email
English