Arvamused

Mõista-mõista, mis see on? Elu mõistatuse ambivalentsuses

Johann-Christian.mvAlljärgnevate mõtete ajendiks on kaks kirikuhoonetega seotud mõistatust. Esimene on saanud vähemalt osaliselt lahenduse: hoolimata tugevalt kulunud kirjatähtedest suutis ajaloolane Anu Mänd tuvastada, et Harju-Ristil Püha Risti kiriku kooriruumis paiknev hauaplaat kuulub raehärra ja linnapea Johan van Gresti tütrena sündinud kaupmeheproua Gertrudile (surnud 1531). Mõistatuse lahendus oli mitmes mõttes tähelepanuväärne, eriti seetõttu, kuna meie teadmised naise rolli kohta tolleaegses ühiskonnas on andmete vähesuse tõttu üsna piiratud. Hauaplaadi kirjade lugemine sellega seotud mõistatust siiski täielikult ei lahenda. Nii ei tea me näiteks, miks ja kuidas sattus tõenäoliselt Oleviste kirikusse maetud kaupmeheproua hauaplaat just Harju-Risti kirikusse (vt lähemalt siit).

Teine mõistatus on seotud Helsingøri Püha Maarja kirikuga Taanis, mida külastades jäävad silmad peatuma lage kaunistavatel omapärastel, üsna veidratel maalingutel. Ühel on kujutatud nägu või mask, mille suust tuleb välja rebane, lõugade vahel hani. Teisel maskil tuleb suust välja avatud tiibadega ja allapoole painutatud kaelaga luik või hani. Kolmandal, kohtunikumütsi kandval näol ulatub suust välja jalg. Neljandal maskil tuleb suust välja paljas mees, vaadates ennast peeglist (vt pilte allpool). Ja need on vaid mõned näited. Mida need pildid tähendavad? Mõistatus missugune! Enne, kui osutan professor Niels Haastrupi abil paarile võimalikule lahendusele, tahan esile tõsta mõistatuse ja mõistatuslikkuse rolli meie elus. Mõistatuslikkus märgib meie elu – tihti valusaid! – piire, samas teeb mõistatuslikkus meie elu üleüldse võimalikuks, elamisväärseks, elusaks. Meie elu on elu mõistatuse ambivalentsuses.

Foto: Johann-Christian Põder

Foto: Johann-Christian Põder

 

Mõista-mõista, mis see on?“ – mõistatustel on mänguline võlu. Mõistatused kätkevad endas mängulist põnevust, uudishimu, proovilepanekut, võidu- ja leidmisrõõmu. Seetõttu toetub sellele ka meelelahutus, nii kvaliteetne kui ka labane. Mõistatustest elab mustkunst ja televiktoriin, ristsõnad ja sudoku. Veristele mõistatustele pühendab oma halle ajurakke eestlaste suur lemmik, ületamatult tagasihoidlik detektiiv Poirot. Tohutu variatsioon mõistatusmänge ja mängudesse põimitud mõistatusi osutab inimese mängulise karakteri ja mõistatuslikkuse intiimsele seosele. Kuigi ainudefinitsioonina on homo ludens – mängiv inimene – ilmselgelt kitsas, tabab see ometi üht inimloomuse olulist omadust. Mäng ja mõistatamine on igati tõsine, meie inimlikkust, elu ja kultuuri puudutav asi. Mängus on vabadust ja eesmärgipäratust, hetkelisust ja loomingulisust, vahetust ja elurõõmu. Me vajame seda kõike just ka „elu tõsiduse“, selle inimlikkuse pärast.

Mõistatustega on lisaks mängule põimunud ka teadmine ja teadus. Mõistatusega on seotud imestamine ja avastamine, uudishimu ja teadmisrõõm. Aga ka teaduse piiratus, teadmatus ja selle tunnistamine. Teadusfilosoof Thomas Kuhn kirjeldabki teadust mõistatuse lahendamisena (Normal Science as Puzzle-solving, Kuhn 1996). Mingi „paradigma“ raames teostatav „normaalteadus“ püüab mõistatust lahendada, kui aga liialt palju juppe ja tükke mõistatuse tervik- ehk lahenduspilti ei sobi, võib see mingil hetkel viia senistest peamistest hüpoteesidest loobumiseni ja nende asendamiseni („revolutsioonini“). Teadus suudab tõepoolest lahendada palju mõistatusi, ja ühel või teisel viisil ei ole seetõttu vale rääkida ka teaduse progressist. See kehtib ka siis, kui me tunnetuskriitiliselt lahenduste tõeväärtust ei ülehinda ja nõustume nende läbiva hüpoteetilisusega. Samas on aga mõistatusi, mida empiiriline teadus põhimõtteliselt lahendada ei suuda, mis osutavad teaduse piiridele. Mis on elu mõte? Mis on inimene? Mis on õnn? Kuidas me peaksime elama? Kas Jumal on olemas? Taoliste küsimustega seoses osutas Wittgenstein tabavalt: „Me tunneme, et isegi kui kõik võimalikud teaduslikud küsimused on vastatud, ei ole meie eluprobleeme veel puudutatudki“ (Wittgenstein 1998: 6.52).

Vahel võib tunduda, et oleme mõistatuste lahendamisel päris meistrid. Teaduse ja tehnika areng viimastel sajanditel näib seda kinnitavat. Mida me aegade jooksul küll kõike taibanud ei ole! Küllap tundis ennast meistrina ka Oidipus, kui ta enesekindlal moel sfinksi mõistatusele õige lahenduse pakkus. Nii tabav ja irooniline, et ta samas ei mõistnud iseenda elu suurt ja traagilist mõistatust. Eksistentsiaalsel pinnal näibki, et inimene on iseendale suur ja läbipaistmatu mõistatus – homo absconditus, iseenda eest varjatud ja peidetud inimene. Meie eksistentsi kitsikus väljendub inimelu juhuslikkuses, ebakindluses, mitmetähenduslikkuses, meie olemise ja teadmise piiratuses, fragmentaarsuses, haavatavuses, läbipaistmatuses. Ja me püüame selle kitsikusega hakkama saada, elu mõistatusi lahendada või vähemalt lahenduste puudumist kompenseerida.

Elu ja -tunnetusvõimalustena saavad siinkohal oluliseks kunst, eetika ja religioon. Ja tähtis on mõista, et iga mõistatus ei tahagi saada lahendatud. Mõistatuslikkus kuulub elu juurde, on meie eksistentsi lahutamatu osa. Nii räägib filosoof Adorno kunsti mõistatusekarakterist, ilma milleta ei oleks kunst võimalik. Mõistatuslikkusega on seotud kunsti mitmekihilisus ja tõlgenduslik avatus, mis tegevat kunstis ilmneva „tingimatu“ haaramise ühteaegu nii võimalikuks kui võimatuks. Sarnaselt räägib Leedu päritolu Prantsuse filosoof Lévinas mõistatuslikkusest seoses eksistentsi eetilise mõõtmega. Kaasinimesega kohtumine toimub võõrapärasuse ja tuttava mõistatuslikus pingeväljas, kusjuures ka siin on mõistatus „absoluutsega“ kohtumise viis. Mõistatus on nii Adorno kui Lévinase jaoks midagi, mida iseloomustab justnimelt lahenduse põhimõtteline puudumine. Nii nagu meie kohtumine kunsti või kaasinimese võõrapärasusega ei katke, ei saa kaduda meie elust ka mõistatuslikkus. Evangeelne teoloog Eberhard Jüngel räägib seoses Jumalaga mõistatuslikkuse asemel küll saladusest, määratleb saladust aga üsnagi sarnasel viisil: „Saladuse positiivse mõiste struktuuri juurde kuulub seega […], et selle mõistmine ei lõpeta selle saladuseks olemist. Selle poolest erineb saladus mõistatusest, mille mõistatuslikkus mõistetud-olemisega lõppeb“ (Jüngel 2010:341). Jüngel iseloomustab Jumalat kui maailma saladust, rõhutab aga seejuures Jumala eneseavamises kätketud mõistmise ja kõnelemise võimalust. Oluline on siinkohal aga üks: olgu tegemist kunsti, eetika või religiooniga – meie elu läbib ja kannab mõistatuslikkus (saladuslikkus), ilma milleta kaotaksime oma inimlikkuse, ilma milleta meie elu ei oleks elav ja tõeline.

Me elame seega mõistatuse ambivalentsuses. Elu fragmentaarsus, läbipaistmatus ja haavatavus esitab mõistatusi, mille lahendamine näib ühteaegu möödapääsmatu ja lootusetu. Need on elu kibedad mõistatused, mis täidavad meid ebakindluse ja hirmuga. Elu kandvad mõistatused ei kaota seda kitsikust, kätkevad endas – mõistatuslikul kombel! – aga inimlikkuse autentseid võimalusi: vabadust, armastust, usku ja lootust. Mõistatused on nõnda ka anti-ideoloogia, kriitika ja iroonia elu ja kaasinimesi ideologiseeriva ja instrumentaliseeriva hoiaku suhtes. Seda ka siis, kui eetikast tehakse jäik moralism ja usust maailmavaateline konservatism. Usk ja armastus suudavad haarata endasse ka meie inimlikkust iseloomustava ebakindluse, võimaldades sellega jätkuvalt arvestada. Usk vabastab meid „õnnestuva elu türanniast“ (Schneider-Flume), kiusatusest lahendada ja kontrollida kõiki mõistatusi, asetades meie elu jumaliku lahendatud-olemise eshatoloogilisse perspektiivi.

Lõpetuseks aga tagasi Helsingøri Maarja kiriku veidrate maskide juurde! Mida võiksid need küll tähendada? Mõne aasta eest surnud Roskilde ülikooli professor Niels Haastrup paneb ette kaks hüpoteesi: esiteks olevat nendel piltidel tegemist miskit õpetatuse, retoorika ja mnemotehnikaga, teiseks aga illustreerivat need rahvalikke kõnekäände. Maarja kirik kuulub Helsingøri karmeliitide kloostri juurde, mis oli Taanis 15. sajandi lõpul üsna kuulus haridusekants. Klooster tegi tihedat koostööd Kopenhaageni ülikooliga ja ordusse kuulus näiteks kirjanik, piiblihumanist ja kiriklik reformija Paulus Helie. Seetõttu ei olevat üllatav, et kloostrikirikust võiks leida jälgi toonastest hariduslikest moevooludest, nt mnemotehnikast (ars memoriae). Ilma käsikirjata jutlustades võis kasu olla (kõver-)piltidest, mille elementide ebaharilikkus või veidrus võimaldas ettekande olulisi punkte ja pöördeid meelde jätta. Piltide komplekssuse tõttu seob Haastrup neid aga ka kõnekäändudega. Nii kehastas nt hani kõnekäändudes rumalust („„Vaata kurg, ma sõidan!“ ütles hani, kui rebane teda metsa vedas“), luige kohta ütleb aga kõnekäänd, et välimuse järgi ei tohiks millegi üle otsustada („luik on ilus, aga tal on siiski must liha“). Suust välja ulatuv jalg võib viidata enda võõraste sulgedega ehtimise taunitavusele („Keegi ei saa peita võõrast last oma rinnale, ilma et jalg välja ei paistaks“), end peeglist vaatav paljas mees aga – edevuse kõrval – näiliste argumentide ja sõnavahu ebatõesusele ja tühjusele („Mitte kõik, mida on võimalik näha, ei näita end peeglis“). Haastrupi järgi manitsevad maskid jutlustajat, et see ei langeks retoorilistesse pahedesse ega sülitaks suust välja ebakohaseid – s.t rumalaid, pealiskaudseid, tühje jne – „sõnu“. Kas see tõlgendus on õige? Võimalik. Samas osutab Haastrup, et me – ausalt öeldes – nende piltide tähendust siiski ei tea. Sellisena on nende märgifunktsioon ja referents vähemalt meie jaoks muutunud, ehk isegi fundamentaalsemaks, kui oli nende piltide algne eesmärk. Jumalateenistusel pilte vaadates lähevad mõtted sellele, et meie elu on täis mõistatusi – et meie elul on mõistatuslikkuse iseloom.

 

Kirjandus 

Theodor W. Adorno (1970) Ästhetische Theorie. Frankfurt.

Niels Haastrup (1994) “Die Masken in der Marienkirche in Helsingør” – Kröll/Steger (toim), Mein ganzer Körper ist Gesicht. Groteske Darstellungen in der europäischen Kunst und Literatur des Mittelalters. Freiburg, 335-345.

Eberhard Jüngel (1977) Gott als Geheimnis der Welt. Zur Begründung der Theologie des Gekreuzigten im Streit zwischen Theismus und Atheismus. Tübingen (2010. a väljaanne).

Thomas S. Kuhn (1962) The Structure of Scientific Revolutions. Chicago (1996. a väljaanne).

Emmanuel Lévinas (2007) Die Spur des Anderen – Untersuchungen zur Phänomenologie und Sozialphilosophie. Freiburg.

Ludwig Wittgenstein (1921) Logisch-philosophische Abhandlung, Tractatus logico-philosophicus. Kritische Edition. Frankfurt (1998. a väljaanne).

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol. ja EELK õpetaja, on Greifswaldi ülikooli meditsiinieetika teadur ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English