Kogu maailma ajakirjandus kajastas oktoobri keskpaigas 2013. aasta Nobeli rahupreemia väljakuulutamist. Küllap panid ka kõik Kirik & Teoloogia lugejad tähele, et laureaadiks oli Haagis asuv Keemiarelvade Keelustamise Organisatsioon (OPCW), mis 1. oktoobrist alates tegi oma igapäevast tööd keemiarelvade tuvastamise, kahjutustamise ja elanikkonna ohutuse tagamise nimel Süürias. Loomulikult pole selle organisatsiooni ainus tööpõld Süürias, nad on käinud uurimas ka Balti merre II maailmasõjast jäänud keemiarelvade seisukorda ja võimalikku ohtu ümbritsevatele maadele, kõnelemata Venemaa, Ameerika, Iraagi jne riikide inspekteerimisest. OPCW asutati 1997. aastal, sellel on 189 liikmesriiki ja OPCW eesmärgiks on keemiarelvade kaotamine.
Keemiarelvi on kasutatud alates I maailmasõjast. 1925. aasta Genfi konventsioon keelustas nende kasutamise, kuid mitte tootmist ega säilitamist. Ka II maailmasõda ei saanud ilma keemiarelvadeta läbi ning hiljemgi on keemiarelvi kasutatud nii riikide kui ka terroristide poolt. Keemiarelvade tootmise ja säilitamise keelustamise konventsioon jõustus 1997. aastal, ning sellest ajast alates on OPCW püüdnud kontrollida konventsiooni nõuete täitmist. Keemiarelvade täieliku hävitamise tähtajaks oli 2012. aasta aprill, ent kõik riigid ei ole sellest kinni pidanud. See käib eriti USA ja Venemaa kohta, nagu märkis Nobeli komitee.
OPCW koosneb kahest suuremast osakonnast: üks moodustub laboratooriumiteadlastest, kes analüüsivad inspektsioonidelt toodud proove ja saadavad neid edasi teistele laboratooriumidele sõltumatuks analüüsiks. Teine osakond koondab inspektoreid, kes kataloogivad keemiliste relvade varusid, kontrollivad nende hävitamist, võtavad proove, koguvad pealtnägijate tunnistusi keemiarelva kasutamise kohtadel jmt.
Paljude OPCW inspektorite haridus pärineb mõnest loodusteadusest või meditsiinist, mõned on sõjaväelased või diplomaadid ja vähemalt üks on eelneva sõjaväelise haridusega usuteaduskonna doktorant – nimelt Tartu Ülikooli usuteaduskonna välisüliõpilane Carol-Teodor Peterfi, kes alates 2011. aasta jaanuarist töötab selles organisatsioonis – alguses Tervise ja Ohutuse alaüksuse inspektorina (Health and Safety Officer (Chemical Weapons)). Tema peamiseks ülesandeks on planeerida ja tagada mingit riiki inspekteeriva meeskonna julgeolek ja maandada võimalikud terviseriskid seoses keemiarelvadega. Samuti õpetab ta välja teisi OPCW inspektoreid (kuidas toimida toksilistes ruumides või maastikul, kuidas dekontamineerida iseennast ja varustust jne) ning inspektorite julgeoleku ohvitserina saatis ta mitmeid ohtlikke inspektsioone. 2013. aasta veebruarist alates on Carol-Teodor Peterfi CWMS (= Chemical Weapons Munition Specialist) Inspektor, s.t tema ülesandeks on juhtida keemiarelvade hävitamist vastavalt keemiarelvade keelustamise konventsioonile. Tavaliselt toimub keemiarelvade hävitamine selle maa territooriumil, kus neid relvi valmistati ja hoiustati (USA, Venemaa, Liibüa, Iraak jne). Aegajalt käiakse missioonidel ka selleks, et uurida mahajäetud ja vanade (nt I maailmasõjast jäänud) keemiliste relvade olukorda ning korraldada nende kahjutukstegemist.
Jätkuvalt tegeleb Peterfi ka teiste inspektorite väljaõppega, õpetades keemiarelvade omadusi, kuidas neid leida, kuidas end kaitsta nende eest, riskihinnangute tegemist missioonidel, tervise ja julgeoleku planeerimist jmt.
See ülimalt pingeline töö on küll aeglustanud tema doktoritöö kirjutamist – eriti et ta samaaegselt omandas ka Läti Sõjaväeakadeemias teise magistrikraadi ning kirjutas lisaks tööga seotud raportitele mitmeid artikleid nii rumeenia kui ka inglise keeles. Ent Caroli järjekindlust ja distsiplineeritust teades võib võrdlemisi kindel olla, et ta doktoritöö ei jää pooleli.
Tartu Ülikooli usuteaduskonna jaoks aga on Nobeli rahupreemia laureaadi OPCW inspektorist üliõpilane arvatavasti lähim seos selle maineka auhinnaga, mida lähitulevikus oodata oskab!
(Uudise vahendas Anne Kull.)
