Arvamused

Usupuhastuspüha: vabastatud selleks, et Kristusest rõõmu tunda!

Matthias Burghardt

Kuulates või vaadates viimasel ajal mõningaid evangeelseid vaimulikke, kipub vägisi meeles mõlkuma üks võrdpilt: paljud kõnelevad oma kirikust, luterlikust kirikust, nagu keegi, kes on oma kaasaga juba pikka aega abielus olnud, kuid kellele abielu enam midagi ei paku. Enam ei võidelda koos ega kannatata koos, enam ei rõõmustata ei üheskoos ega üksteise üle; midagi ei oodata enam ning millelegi ei loodeta enam. Omavaheline suhe lihtsalt kulgeb kuidagiviisi edasi. Siis tulevad mängu tuntud refleksid: kui vanast enam asja pole, tuleb ette võtta uus, keegi, kes on noorem, sarmikam, elujõulisem, värskem, romantilisem; või hoopis keegi, kes on vanem, kellest õhkub elutarkust, salapära, kes jätab mulje, et ta teab, mida ta teeb, kellel on võimu – ükskõik, kuidas ta seda siis ka saanud pole või mis vahenditega ta seda enda käes ei hoia; võimu, millest endalgi oleks partneri kõrval hea osa saada.

Kuid argielu surve surub siiski meid kõiki põlvili: olgu siis põhjuseks ühised lapsed; majanduslik kindlustatus; eelistus olla koos prestiižika partneriga, isegi kui ta tegelikult kuigi sümpaatne pole, selle asemel et end marginaliseerida ja hüpata suhtesse, mis näib atraktiivsena, kuid tõotab kindluse kadumist – alati on midagi, mis hoiab rahulolematuid siiski otsustavat sammu astumast tagasi. Ja nii jäävadki nad, täis enesehaletsust, oma kaasa kõrvale, keda nad enam ei armasta. Või nad püüavad oma abikaasat enda unistuste partneri kuju järgi meelepärasemaks muuta: „Ole ometi rohkem nii- ja naasugune … !“ Mõnikord kasutatakse seejuures malbet survestamismeetodit. Kas abikaasa on selleks valmis? Nii naiivne ei tohiks ta pea 500 aasta vanusena ju ka enam olla … Või siiski?

Ma mõistan pettunuid väga hästi. Esiteks on väga inimlik niimoodi mõelda. Teiseks ei ole pettumus ju ka päris põhjuseta. Kriisil on alati vähemalt kaks osapoolt ning kirik annab ikka ja jälle põhjust enda üle nördimust tunda.

Seejuures on aga evangeelne õpetus oma rõõmsameelsuse ja vitaalsuse, nagu ka sellega, et ta Jumalale ja Tema väele ruumi jätab, igati elus ja elav!

Esmalt on tema juures oluline tahe seada Kristus keskpunkti. Seal, kus keskmes seisab Jeesus Kristus, Ristilöödu ja Ülestõusnu, seal ei lõhene kogudus, vaid see ühendatakse Tema ümber ja Temas. Eelkõige tähistame me usupuhastuspühal seda, et Kristus sai kaugelseisvast, hirmuäratavast kohtumõistjast taas iga kristlase Issandaks ja Päästjaks! Seal, kus Jeesus Kristus on keskmes, kaovad erinevused ja viha teise vastu, mis pole ju muud kui minu patu üks avaldumisvorme. Armastus ehitab üles – ka see sõna on meile taas kingitud! Kus aga midagi muud olulisemaks peetakse, kus Jeesus ja Tema sõnad ning teod taas kaugusse lükatakse – vundamendina, mis pole aga mingilgi moel oluline tänaste küsimuste juures; alustrajava loona, mida aga tänapäeval katavad palju olulisemate küsimuste kihid – seal ei ole kirik enam evangeelne ning seal hakkavad aset leidma lõhenemised ja viha üksteise vastu, samal ajal kui vastastikune armastus kaob.

Teiseks – kiriku roll, mida evangeelses kirikus vaadeldakse elujõulise, rõõmsameelse ja Jumalast lähtuvana. Küsimusele selle kohta, mis on kirik, vastas Luther: „Seda, mis on püha kirik, teab juba 7-aastane lapski, [need on] nimelt lambukesed, kes oma Issanda häält kuulevad ja talle järgnevad“. Hiljem lisab Melanchthon sellele, et kirik on seal, kus evangeeliumi üksmeelselt ja õiges arusaamises (s.t Kristusele, Pühakirja keskmele suunatult ja talle tema väge ja au jättes) kuulutatakse ning sakramente Jumala Sõna kohaselt jagatakse (CA VII). Seejuures kehtib: mitte leib ega vein, vaid Kristus on see, keda siin austatakse; kes end seletamatul kombel armulauas nende mõlemaga ning seeläbi kogetavalt meiega ühendab.

Paljud püüavad tänapäeval Lutherit näha kriitilise katoliiklasena, väites, et õigupoolest olla ta seisnud kindlalt katoliku õpetuse alustel, ning terve reformatsioon olevat olnud vaid arusaamatus. See ei pea aga paika, kui tolle aja keskseid tekste tõsiselt võtta. Nii seisab tuntud 62. teesis kirjas: „Kiriku tõeline aare on Jumala armu ja kirkuse ülipüha evangeelium“ (Martin Luther, „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks“ – M. Luther. Valitud tööd, koost U. Petti, lk 15). Ning seda ajal, mis pidas kiriku aardeks Kristuse ja pühakute heade tegude summat ning uskus paavstil olevat väge seda aaret jagada. Või Leipzigi väitluses: toona vaieldi rooma kirikus selle üle, kas kirikut peaks juhtima kirikukogud või paavst. Kui Lutheri käest Leipzigi väitluse ajal tema paavstikriitikast lähtudes kirikukogude võimu kohta päriti, vastas ta: „Kirikukogud eksivad ja on eksinud“. See väide tõi endaga Lutheri jaoks kaasa 20-aastase sisenemiskeelu Saksimaale. Alles pärast hertsog Georg Habemiku surma aastal 1539 oli Luther taas Leipzigis ja jutlustas Toomase kirikus, kus mõnda aega hiljem tegutses kantorina keegi Johann Sebastian Bachi nimeline muusik. Miski poleks Lutherile 1519. a olnud lihtsam kui „kontsiliaristide“ poolele asumine; sellega oleks ta aga reetnud kiriku tõelise aarde, kui ta oleks jälle seadnud üles tingimusi, mis Kristusel tee peal ees oleks olnud. Evangeelne kirik teab end olevat Jumalast tahetud ja hädavajalik usklikke ja kristlikku kuulutust ühendav suurus, mitte aga sakrosanktne õndsusevahendaja. Seetõttu peab ta ikka ja jälle Jumala tahte järele pärima ning laskma ka endale oma kuulutuses ja praktilises toimimises küsimusi esitada.

Ja veel – unustada ei saa ka kristlase pidevat määratlemist patusena, kellele kuulutatakse vabalt kingiks saadud Kristuse õigust. See on lausa hingemattev, et ma olen samaaegselt mõlemat: ma suudan tunnistada, et ma olen patune, inimene nagu iga teinegi, paljude vigadega. Kuid samaaegselt olen ma Jumala silmis väärtuslik ja hinnatud laps. Minu elu käimapanevaks jõuks pole seega enam pingutus saada paremaks inimeseks või hirm hukkamõistu ees, vaid tänu ja õnn olla Jumala poolt armastatud – ilma, et ma seda mingil moel ära oleks teeninud või ära teenida suudaksin. Kui ma seda tõsiselt võtan, tulevad head teod otsekui iseenesest. Kui ma tunnen, et mind armastatakse ja minust lugu peetakse, annan ma armastust ja lugupidamist edasi ka teistele. Kaob keskendumine patule, mis vaid halvab ning mind taas patu haardesse kisub, seda siis kas meeleheitest iseenda üle või uhkusest enda arvatavate edusammude üle patu võitmisel. Selles kontekstis tuleb mõista ka seda, mida Luther kirjutas oma sõbrale Amsdorfile, esimesele ordineeritud evangeelsele piiskopile: „Patusta julgelt! Usu veelgi julgemalt! Rõõmusta Kristuses, kes on saanud võitu surma, patu ja maailma üle!“

Seda rõõmu tähistame me ka usupuhastuspühal.

Ning muidugi ei saa unustada vabadust! Vabadust patust ja surmast, milleks Kristus meid vabastas! Kuid ka vabadust kõigest neist, kes tahtsid meile õndsust vahendada ning vastutasuks meie elude üle otsustada; kes tahtsid ja tahavad olla kui Jumal ning määrata kindlaks, mis on hea ja mis halb. Me tohime seda otse Jumala käest kuulda. Me tohime seda omas keeles omaenda silmadega lugeda ning teistega õige mõistmise üle nõu pidada. Ristiinimene on kõige vabam isand! (M. Luther, „Traktaat kristlase vabadusest“ – M. Luther. Valitud tööd, 310). Vabadus üle kõige! Kuid: see on vabadus, millel on piirid: ma pean Jumalat või oma ligimest oma vabadusega teenima ning mitte iseend upitama: Ristiinimene on kõige kohusetruum teener ja kõikide alam (samas). Alandlik, abivalmis, Jumalat kummardav vabadus. Ka selle vabaduse taasavastamist tähistame me 31. oktoobril.

Kes soovib, võib mõistagi seada teisi rõhuasetusi. Võib otsida oma vaimulikku kodu, oma kiriklikku seotust teistest konfessioonidest ning seal rõõmsalt ja Jumalat kiites elada! Ka see vabadus on, Jumalale tänu, taas olemas. Kes soovib, võib veidi teisel moel uskuda sellessesamasse Issandasse. Seal, kus keskmes on Jeesus Kristus, muutuvad kõik meievahelised erinevused niikuinii väikesteks. Ning ma tean ja usun, et ühel päeval juhib ta meid ka nähtavasse osadusse, kuna siis, kui Tema on tõeliselt meie juures, ei saa me teisiti kui teda ühiselt austada. Kuna seal, kus on Tema, ei saa me teisiti kui Teda ja oma ligimest armastada.

Minu jaoks on täna minu usutraditsioon ja koguni minu kirik jätkuvalt atraktiivsed, põnevad ja soojustpakkuvad. Võib-olla pakub usupuhastuspüha teistelegi head võimalust selle taasavastamiseks.

 

Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English