Artiklid

Kristliku poliitika õnnelik aasta

Ursula_Haava (1)Üheksakümmend aastat tagasi, 1923. aastal saatis II riigikogu valimistel edu üht õige väikest poliitilist rühmitust – Eesti Kristlikku Rahvaerakonda (KrRE). Haapsalus, Rakveres ja mõnel pool mujal Eestis tõusis see erakond valimistulemustelt lausa esimesele kohale. II riigikogu valimised olid erakordsed esitatud nimekirjade hulga poolest, sest ühtekokku osales 26 erakonda. Riigikokku jõudis neist 14 ja kaks neist vaid ühe esindajaga. Kristliku Rahvaerakonna nimekirju eelistas neil valimistel 7,3 % valijatest.

Mis siis kallutas valijaid toetama kristlikku ilmavaadet propageerivat parteid, mille esinumbriteks olid suures osas EELK vaimulikud?

Kristlik Rahvaerakond oli asutatud olude sunnil 1919. aasta varakevadel, Asutava Kogu valimiste lävel. Asutajate tuumiku moodustasid toonased ärksamad vaimulikud, kes otsustasid vasakpoolsete meeleolude domineerimise kiuste kandideerida Eesti Vabariigi esimesse seadusandlikku kogusse, mille ülesandeks pidi saama põhiseaduse väljatöötamine. Erakonda saatis valimistel tagasihoidlik edu: 120 saadiku hulgas esindas kristlaste (ja EELK) huve viis kristlikku poliitikut.

Asutavast Kogust alates tegelesid kristlased – nii nimetati Kristliku Rahvaerakonna liikmeid riigikogus – teemadega, millele keskenduti kuni erakonna eksisteerimise lõpuni 1931. aastal. Kristlased võtsid oma südameasjaks seista kirikule kuulunud maaomandi eest, mis oli maaseadusega kogudustelt võõrandatud. Valusaks küsimuseks kristlikele poliitikutele oli perekonnaseisuseaduse vastuvõtmine, mis oma olemuselt puudutas kõiki Eesti Vabariigi kodanikke ja riigis tegutsevaid kogudusi. Seni oli arve pidamine sündide, surmade ja abielude üle kuulunud koguduste kohustuste hulka. Lahutuseks tuli kuni 1925. aasta lõpuni esitada paberid vastava konfessiooni kirikuvalitsusele, millel oli ainsana voli abielu lõppenuks tunnistada. Kirikuraamatudki kuulusid kirikule ja pidid saama riigile üle antud.

Kristliku Rahvaerakonna suurim ja – olgu ette rutates öeldud – ka edukaim ettevõtmine, oli usuõpetuse säilitamine vabatahtliku ainetunnina algkoolides. 1920. aastal Asutavas Kogus vastu võetud avalike algkoolide seadus välistas võimaluse jätkata usuõpetuse õpetamisega. Seaduses seisis mustvalgel, et algkool on ilma usuõpetuse ja maksuta. Veel samal aastal keelas tööerakondlasest haridusminister Jüri Annuson usutalituste läbiviimise koolides. Vasakpoolsete vaadetega haridusministri meelest oli lubamatu isegi jõulukuuskede koolimajja toomine. Ajaleht Meie Kirik võrdles toona ministri tegevust kristlaste tagakiusamisega Rooma keisririigis.

Kuigi äärmusliku haridusministri ametiaeg jäi lühikeseks, kannustas see Kristlikku Rahvaerakonda otsustavalt tegutsema. Esimene samm usuõpetuse kaitsekava loomisel astuti juba 1921. aasta kirikupäeval, mis oli EELK kõrgemaiks seadusandlikuks koguks. Seal esinesid riigikoguliikmetest luteri kiriku vaimulikud ja Kristliku Rahvaerakonna alustalad Jaan Lattik ja Leopold Raudkepp aruannetega seni tehtud tööst riigikogus. Mõlemad saadikud arvasid, et usuõpetuse küsimus peaks minema rahvahääletusele ja selles toetasid neid ka kirikupäevast osavõtjad. Küll oli kirikupäeva saadikute soov, et algatus rahvahääletuseks ja selle läbiviimine saaks teoks mitte EELK, vaid Kristliku Rahvaerakonna ja riigikogus esindatud parempoolsete erakondade rühmade abil.

Selleks, et rahvahääletust läbi viia, tuli eelnevalt koguda rahvaalgatuse korras 25000 allkirja neilt, kes toetasid algkooli seaduse muutmist selle usuõpetust puudutavas osas. Selliselt pidi seadusesse kirja saama, et usuõpetus on õpetajatele ja õpilastele vabatahtlik aine ning algkoolis usuõpetust keelavad seaduse paragrahvid tuli muuta.

Kristlik Rahvaerakond alustas 1922. aasta augustikuus laiaulatuslikku allkirjade kogumise kampaaniat. Selle eesotsas toimetasid juba varem mainitud vaimulikud Viljandi õpetaja Lattik ja Tallinna Kaarli gümnaasiumi direktor Raudkepp. Mõlemad mehed osalesid kihutuskoosolekutel ja avaldasid ajalehtedes artikleid usuõpetuse kaitseks. Nii nagu tänapäeval, ei jätnud ka toona küsimus usuõpetuse kasulikkusest või kahjulikkusest koolis kedagi külmaks ning kampaaniat kajastati rohkelt ajakirjanduses.

Väheste nädalatega koguti pea neli korda rohkem allkirju kui tarvis. Seaduseelnõu muudatusettepanek liikus nüüd rahva toetusel riigikokku. Seaduse muutmiseks aga ei olnud vasakpoolsetel erakondadel suuremat tahtmist, seega tabas rahvaalgatust pikk ooteaeg, mille jooksul seati kahtluse alla ettepaneku juriidiline korrektsus. Õige vähe puudus, et rahvaalgatuse korras riigikokku saadetud seadusemuudatus oleks tühistatud selle vormistuslike vigade pärast. Kui pärast kõiki takistusi seadusemuudatus 1922. aasta novembris riigikogus hääletusele tuli, lükkas saadikute enamus selle tagasi. Seda hetke olid parempoolsed erakonnad koos Kristliku Rahvaerakonnaga oodanud, sest nüüd läks toosama seadusemuudatuse ettepanek rahvahääletusele.

Algas järjekordne kihutustöö, sest seekord oli vaja koguda 250000 kodaniku toetus usuõpetust algkoolis lubavale seadusemuudatusele. Mitte kõik konfessioonid ei seisnud algusest peale usuõpetuse õpetamise eest algkoolis. Kristliku Rahvaerakonna juhitud kampaania, mille eesotsas seisid EELK vaimulikud, osundas võimalusele, et ka usuõpetus saab olema luterlikel alustel. Baptistid otsustasid usuõpetuse poolt hääletada alles viimastel nädalatel enne rahvahääletuse toimumist. Õigeusklike seas aga oli ka neid, kes kutsusid üles rahvahääletusel vastuhäält andma.

Rahvahääletusele eelnenud pühapäeva, 11. veebruari 1923. aastal, kuulutas EELK piiskop Jakob Kukk usuõpetuse pühaks ning saatis selleks päevaks koguduste liikmetele karjasekirja, milles kutsus üles kõiki hääletama minema, sest see oli EELK liikmete kohus nii kiriku, kasvava noorsoo kui ka Jumala ees. 1923. aasta 17. jaanuari ringkirjas anti hääletuse toimumise ajaks juhiseid, mille järgi tuli terve kogudus osadesse jaotada ja iga osa jaoks määrata ustavad koguduse liikmed, kes siis kõik pered majast majja ja toast tuppa üksikult läbi käiksid ja selle järele valvaksid, et koguduseliikmed tõesti oma kohust täidaksid. Asja läbiviimiseks tuli asutada eritoimkonnad, kes pidid andma aru koguduste nõukogudele ja viimased omakorda konsistooriumile. Lisaks pandi vastutus praostidele, kellel tuli valvata koguduseõpetajate järele, et need aktiivselt usuõpetuse poolt hääletama kutsuksid. Neis kogudustes, kus õpetaja ja koguduse liikmete vahekord küllalt soodne ei olnud, tuli praostil endal kihutustööga tegeleda.

Rahvahääletuse eelne aeg oli kristlastest poliitikute tunnistuste kohaselt ainuke periood, mil poliitilist kihutustööd tehti ka kantslist. Üldiselt püüti küll poliitika tegemine ja vaimulikutöö lahus hoida, kuid võitluses usuõpetuse eest kadusid piirid kahe erineva ameti vahel. Piiskop Kukk osales vaid paar päeva enne otsustavat hääletust Kristliku Rahvaerakonna kõnekoosolekul Estonia kontserdisaalis ja taunis oma sõnavõtus Eesti poliitikute vaenu kristliku kasvatuse suhtes.

Rahvahääletus toimus 17.–19. veebruaril 1923. aastal ning sellest võtsid osa 461005 inimest. Hääletusel osalenutest 328369 andsid hääle usuõpetuse sisseviimise poolt algkoolis, 130476 aga olid selle vastu.

Kristliku Rahvaerakonna eestvedamisel läbiviidud rahvahääletus oli Eestis ja laiemalt Põhjamaades esimene, millega rahvas suutis nii selgelt oma tahet väljendada ja seda seadusandliku kogu enamuse kiuste ka ellu viia. 1923. aasta kogemus sundis riigikogu tõstma rahvaalgatuse tarvis vajaminevate allkirjade arvu, et edaspidi sarnaseid olukordi vältida, kus kerge vaevaga võiks algatada mõne seaduse muutmist rahva soovil.

Veel samal aastal korraldati ka Lätis rahvahääletus, milles osales üle 200000 inimese. Küsimuse all oli Läti valitsuse tehtud otsus anda üks Riia luterlikest kirikutest katoliku kiriku omandusse. Läti luterlik kirik koos mõningate poliitiliste jõududega nägid rahvahääletust viimase abinõuna, millega võis kirikuhoone võõrandamist ära hoida. Hääletusele pandud seadusemuudatuse kohaselt tuli kirikuhooned ja palvemajad jätta konfessioonile, mille kasutuses oli hooned olnud 1. augustil 1914. Kui Eestis toimunud rahvahääletusel anti neljandik häältest usuõpetuse vastu, siis Lätis hääletas seaduse muutmise vastu umbes kahekümnendik osalenutest. Kirikuhoonete kuulumine ühele või teisele konfessioonile ei äratanud ühiskonnas laiemat huvi ning kuna hääletuskastide juurde jõudis alla poole hääleõiguslikest kodanikest, siis Lätis toimunud rahvahääletus loodetud tulemust ei andnud.

Kristlik Rahvaerakond võis aga pärast rahvahääletuse tulemuste selgumist rõõmustada, sest lisaks usuõpetuse sisseviimisele vabatahtliku ainetunnina algkoolides tuli riigikogu enamusel tunnistada kristlike meeleolude võitu Eesti ühiskonnas. Et aga riigikogu rahva tahtest 1922. aasta novembris erinevalt otsustas, tuli reglemendi järgi senine koosseis laiali saata ja mõne kuu jooksul korraldada erakorralised valimised.

Neil erakorralistel valimistel saatis Kristlikku Rahvaerakonda suurem edu kui kunagi varem. II riigikogu koosseisus alustasid kaheksa erakonna esindajat: Heinrich Bauer, Oskar Amberg, Woldemar Linnamägi, Juhan Luur, Johannes Märtson, Heinrich Anniko ning Lattik ja Raudkepp. Erakond kaasati II riigikogus koos Rahvaerakonna ja Rahvusvabameelsetega kaheks aastaks Demokraatlikku Liitu. 1924. aastal oli riigivanema ülesannetes erakonna üks juhtfiguure ja senine välisminister dr Friedrich Akel. Haridusministriks oli alates Akeli valitsusest vaimulik Hugo Bernhard Rahamägi, kelle tööd jätkas 1925. aasta detsembrist Lattik. Amberg püsis mõnda aega töö- ja hoolekandeministri toolil. Riigikogu juhatuses sai erinevatel ametikohtadel end näidata erakonna väsimatu eestvõitleja Raudkepp.

II riigikogus kulus Kristlikule Rahvaerakonnale ära iga esindaja, sest nende aastate jooksul võeti vastu seadused, mis said aluseks riigi ja kiriku lahutamisele. Kuigi kristlastel oli riigikogus kaalukam esindus kui varem, polnud EELK huvide eest seismine lihtne ja ebaõnnestus pahatihti. Mitmete kirikule oluliste küsimuste puhul nagu kirikumaade tagastamine ja kirikuraamatute üleandmine, püüti sarnaselt usuõpetusega rahvahääletust korraldada, kuid neist ideedest loobuti enamasti juba eos. Toimus küll mõningane allkirjade kogumine, kuid laiemaid ühiskonnakihte haaravaid aktsioone korrata ei suudetud.

Lisaks jõudis II riigikokku luteri kirikus maad võtnud konfessionaalne tüli ning see jaotas vaimulikud erinevate poliitiliste rinnete vahel, kaasates lahingusse ka riigikogu kõnetooli. Kristliku Rahvaerakonna ja EELK suhted aga jahenesid tugevalt rahvahääletusele järgnenud aastatel.

 

Ursula Haava (1979) on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email
English