Artiklid

Kinneret Regional Project – arheoloogilised väljakaevamised Galilea järve ääres

Ave Timberg

2006. aasta kevadel pakuti mulle võimalust osaleda rahvusvahelises projektis Kinneret Regional Project 2006. See projekt hõlmas Šveitsi, Saksa, Soome ja Hollandi teadlaste koostöös toimuvaid arheoloogilisi väljakaevamisi Iisraelis Kinnereti nimelise muinasasula asukohas Galilea järve ääres. Projekt uuris põhiliselt pronksiaja lõppu ja rauaaja algust (vastab peamiselt Piiblis kirjeldatud Kohtumõistjate ajale). Leidsin nii hea võimaluse oma bakalaureusetöö kirjutamiseks ja otsustasin osaleda. Kahjuks katkestati Kinneret Regional Project 2006 Iisraelis 2006. aasta augustis arenenud poliitiliselt pingelise olukorra sunnil, kuna koht asub Liibanoni piiri lähedal. Kuid see ei vähendanud minu huvi – otsustasin teemaga edasi tegeleda. Diplomitöö pealkirjaks sai „Kinnereti leidude tähtsus Iisraeli ajaloole ja religiooniloole“. Kasutasin oma töös temaatilist kirjandust, samuti õnnestus lugeda projekti ametlikke raporteid. Lisaks aitas väga palju kaasa kirjavahetus projekti juhtide Stefan Müngeri ja Juha Pakkalaga. Uurimistöös esinevad tabelid, joonised ja pildimaterjal on asjaosaliste lahkel loal saadud projekti koduleheküljelt ning Jürgen Zangenbergi toimetatud artiklitekogust. Tööga on võimalik tutvuda Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudi raamatukogus.

 

Tell Kinneret

Galilea järv Iisraelis on tuntud oma puhtuse ja kõrge mineraalisisalduse poolest. Samuti leidub seal hulgaliselt soojaveeallikaid, mille raviomadusi on mainitud juba vanades Egiptuse allikates. Viljaka pinnase tõttu on põllumajandust kerge arendada ning seda on ka juba väga varasest ajast peale tehtud. Järve kalarohkus on samuti kuulus ning kalastamine on olnud kohalike elanike hulgas populaarne, mida tõestavad ka arheoloogilised leiud kalavõrkude ja -luude näol.

Tell Kinneret ehk Tell Kinrot asetseb Palestiina aladel Galilea järve loodekaldal 125 m kõrgusel merepinnast. Künkast edelasse jääb viljakas Guweri tasandik, kus asuvad tänapäeval mango-, banaani- ja datliistandused ning laiad maisipõllud.

Künka tipul asub väike muinasajale viitav varemete kõrgendik. Vanu asulakohti nimetatakse Iisraelis mitut moodi. Selleks on oma põhjus. Kui hirbet (rahvusvaheliselt tihti chirbet) tähendab varemete osalist nähtavust, siis tellseevastu tähendab küngast, kus varemed on peaaegu täielikult pinnasesse mattunud. Paljud tellid meenutavad looduslikku küngast ja avastati seetõttu alles 19. sajandil. Mitmed uued asulad on oma nime saanud vanade varemeküngaste järgi nagu ka Tell Kinneret.

Nimi Kinneret (knrt), mille tegelik tähendus on ähmane, arvatakse pärinevat järve harfitaolisest kujust, kuna heebrea keeles kinnortähendab harfi.

Kinnereti araabiapärane nimetus on Tell el-’Oreme, heebreapäraselt Tell Kinneret, Piiblis on seda piirkonda mainitud Kinnereti või Kinroti nime all (Jo 19:35–39): „Kindlustatud linnad on: Siddim, Seer, Hammat, Rakkat, Kinneret, Adama, Raama, Haasor /…/ üheksateist linna ja nende külad. See oli naftalilaste suguharu pärisosa nende suguvõsade kaupa, linnad ja nende külad.“

Kuna tegu oli peamiselt kaanani kultuuri esindava asulaga, siis ei mängi linn Piiblis erilist rolli, vähemalt mitte enne, kui selle valitsejaks saab Iisraeli kuningas Joas. Esimest korda on linna maininud väidetavalt vaarao Thutmosise annaalid 15. sajandil eKr. Raidkiri asub Karnaki templi seinal Egiptuses ja selles mainitakse nelja Palestiina Jordani oru olulisimat linna, Kinneret nende seas.

Iidsel ajal omas Kinneret strateegilist tähtsust. Siit viis läbi antiikaja tähtsaim kaubatee Egiptuse ja Mesopotaamia vahel – Levantia tee ehk Via Maris. Künka veerel lookleb veel tänapäevalgi maantee, mis on osa vanast kaubateest. Strateegiliselt asetses Kinneret mitme suure poliitilise jõu vahel – Egiptus, Levantia ja Mesopotaamia – ning see mängis ajalooliselt olulist rolli ka paiga kujunemisel. Kinnereti parimad ajad langesid varasele rauaajale, 11.–10. sajandil eKr, mil tegu oli kohaliku metropoliga. Linn omas kontrolli ümberkaudsete asulate üle ja sellest sai Iisraeli üks tähtsamaid keskusi. 734733 eKr hävitati Kinneret assüürlaste kuninga Tiglat-Pileser III vägede poolt. Linna ei asustatud enam ning nimi Kinneret kadus minevikku. Kuni 19. sajandini oli piirkonna araabiakeelseks nimeks Tell Hanazir (tõlkes Sigade mägi). Alles alates 20. sajandi esimesest poolest on piirkonda hakatud taas kutsuma Kinneretiks. Siis leitud Egiptuse 18. dünastia ajast pärit steel viitas Kinnereti nimele.

Kuna Piibli kõrval leidub Palestiina kohta kirjalikke dokumente väga vähe, on arheoloogiline uurimistöö otsustava tähtsusega allikas. Tell Kinneretil toimusid esimesed kaevamistööd Robert Köppeli juhtimisel 1932. ja 1939. aastal. Teise maailmasõja tõttu uurimised katkesid ja jätkusid uuesti 1980. aastatel.

Järgneva taustaks olgu nimetatud arheoloogilised ajastud (aastast 1989 Kinnereti projektiga seotud Helsingi Ülikooli teadlase Kirsi Valkama järgi):

Hiline pronksiaeg 1550–1200 eKr.

Rauaaja I periood 1200–1000 eKr.

Rauaaja II periood 1000–600 eKr.

Babüloonia aeg 586–538 eKr.

Pärsia aeg 538–332 eKr.

Hellenistlik aeg 332–37 eKr.

Rooma aeg 37 eKr – 132 pKr.

Bütsantsi aeg 324–638.

Araabia ja Otomanide aeg 638–1917.

Väljakaevamised Tel Kinrotis, foto: uni-mainz.de

Väljakaevamised Tel Kinrotis, foto: uni-mainz.de

 

Ajalugu

Kui veel 19. sajandil avanes Iisraeli ja Lähis-Ida varasem ajalugu peamiselt vaid Piibli vahendusel, siis arheoloogia on toonud Iisraeli ja Lähis-Ida ajaloo käsitlusse tõsise murrangu. Väljakaevamistel on tõdetud, et tegelik pilt muistses Palestiinas oli tunduvalt mitmekesisem ja keerulisem, kui arvatud. Palestiina elanikud kuulusid küll ühte suurde etnilisse rühma, kuid neil olid oma erinevused tõekspidamistes ja kultuuris.

Varajasest pronksiajast on üldiselt vähe teada. Leitud on ulatuslikult keraamikat ja potikilde, mis viitavad tihedale asustatusele. Linna kaitses korralik rahnudest ja suurematest kividest ehitatud linnamüür. Väljakaevamised viitavad, et umbes aastate 2700–2650 eKr paiku hävis asula maavärina tõttu ja hüljati ning seisis pea tuhat aastat unustuses. Seejärel ehitati linn uuesti üles. Uus linn oli samuti tugeva kindlusmüüriga ja kaitsevarustusega. Siinne territoorium oli 16.13. sajandil eKr Egiptuse võimu all. Thutmosis III võim ulatus Põhja-Süüriani ja paljud linnad maksid Egiptuse valitsejale tribuuti. Sellele viitab ka Kinnereti järve kaldalt leitud steel e kivitahvel, kus mainitakse egiptlaste sõjakäiku sellesse piirkonda.

Rauaaja algus oli Lähis-Ida jaoks suurte muutuste periood. Hiigelimpeeriumid lagunesid ja hakkasid tekkima väikesed linnriigid. Rauaaja esimesel perioodil sai alguse Iisraeli ja Juuda eel- ja varakuninglik monarhia. Samas arenes Galilea järve piirkond välja tähtsaimaks keskuseks Põhja-Palestiinas. Sellest ajast on leitud palju pisikeraamikat, kauplemisriistu, pitsateid ja importkaupa. 12. sajandi keskel eKr aset leidnud suur põud sundis rahvaid rändama, sellest said alguse ka mererahvaste vallutusretked ja sisseränne Palestiina kultuuriruumi. Vilistitega koos toodi maale sea- ja veisekasvatus. Linn kasvas jõudsalt ja arenes, rajati korralik kanalisatsiooni- ja tänavate süsteem, samuti oli linnas valitsushoone. Kinneret tundub olevat kireva elanikkonnaga tugev suhtlemiskeskus.

800. aastal eKr võis Kinneret kuuluda iisraellastele. Linna planeering oma sammashoonete, väravaesise linnaväljaku ja hoonestusega viitab otseselt iisraellaste linnale ja Iisraeli kuninga Jerobeam II (787–747 eKr) ajale. Ehitiste järgi võib oletada, et ilmselt on vajatud kontrollpunkti maantee kindlustamiseks ning linn on mänginud siin olulist rolli.

734–733 eKr hävitati Kinneret assüürlaste kuninga Tiglat-Pileser III vägede poolt. Piiblis mainitakse suurt hävingut (2Kn 15:29). Viljaka pinnase tõttu elas siin kandis küll ka hiljem inimesi, kuid kindlustatud jõukat linna enam ei arenenud. Bütsantsi ajal rajati mäe jalamile Tabghasse kirik (Heptagon), varasel araabia ajal ehitas omajaadide dünastia (920–1031) läänenõlvale luksusliku palee. See on tänapäevalgi tuntud vaatamisväärsusena (Chirbet el-Minye).

 

Religioonilugu

Kõige hämmastavamad arheoloogilised leiud on need, mis jutustavad vanade generatsioonide religioossest elust. Kinnereti rikkalike varemete keskel on säilinud mõned esemed, mis oletatavasti võimaldavad heita pilku tolle aja Kinnereti elanike kodusele usupraktikale. Peamiselt rauaaja I perioodist pärit esemed näitavad, et Kinnereti elanikkond tegeles aktiivselt kodukultusliku praktikaga. Leide ei ole palju, kuid kõik leiud on väga huvitavad ja paljutähendavad.

Kaanani kultuurile olid omased näiteks Ašera ehk Astarte nimelisele jumalusele kuuluvad naisskulptuurikesed. Astarte aitas naisi sünnitusel ja imetamisel ning hoidis väikelapsi surma eest. Viljakusjumalannana kujutati teda tavaliselt alasti, kuigi aeg-ajalt võib kohata pilte ka võimukast valitsejannast, kes hoiab oma käehaardes madusid.

Madu on Palestiina pildiloetelus peetud väga väärikaks loomaks. Nii võib tema kujutisi leida sageli kivialtaritele graveeritud motiivina, voolituna keraamikas ja kultusanumatel või seinamaalingutel. Neil kasutusaladel omab madu kaitsefunktsiooni kas siis hoone sisu, mõne kuju või vastava koha üle. Üks piiblilegend jutustab pronksmaost, kelle Hiskija hävitas (2Kn 18:4): Tema kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulbad ja pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele.“

Seda, et pronksmaol arvati olevat raviv mõju, on samuti võimalik lugeda Vanast Testamendist (4Ms 21:8 jj): Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!“ Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis jäi ta elama.“

Lisaks nendele esemetele on linnast leitud rohkelt Egiptuse püha putuka skarabeuse kujukesi ja muid põnevaid kujukesi ja amulette. Samuti mitmesuguse otstarbega nõusid, mille välimus annab alust arvata, et tegemist oli kultusanumatega.

Seniste leidude põhjal tundub, et austati paljusid jumalaid või ka mitut jumalat korraga ning igal jumalusel oli täita oma funktsioon. Arheoloogiliste leidude järgi võib pigem järeldada, et isegi kui valitsejate või riigikultusega olid kehtestatud kindlad reeglid ja kindel jumal, kelle poole kummardada, elas rahvas igapäevaelus edasi esivanemate traditsioonilises kultuses.

Millal lõppes polüteism ja millal algas monoteistlik „Jahve ajastu“, seda ei saa seniste leidude põhjal üheselt öelda. Ja kas vanad uskumused ning traditsioonid hävitati reformide käigus jäädavalt või elavad need tänaseni? Nimelt on tänapäevalgi juudi kultuuris oluliseks esemeks seitsmeharuline küünlajalg menora, mis sarnaneb muistse elupuu (mandlipuu) sümboliga, mis omakorda on otseselt seotud kaanani viljakuskultusega ja jumalanna Ašeraga. Märkimisväärne on seegi, et tänapäeval Lõuna-Ameerika katoliku ühiskonnas kummardatakse Neitsi Maarjat kui kaitsepühakut. Teda palutakse samuti naiste ja sünnitamisega seotud rituaalides abiks ja toeks olla. Maost on aga saanud meditsiini sümbol ja tema mürk kuulub paljude ravimite koostisse.

 

Uued avastused

Siinne uurimistöö sai paberile kantud 2007. a kevadel. Kinnereti muinasasula kaevamistele pühenduv rahvusvaheline projekt kestis veel aastatel 20072008. Oluliseks osaks arheoloogiliste leidude jäädvustamisel on olnud tänapäeva tehnilised võimalused: GPS-i kasutamine, aerofotod ja digitaalsed kolmemõõtmelised fotogrammid aitavad visualiseerida Tell Kinnereti aja- ja kultuurilugu.

Alates 2008. aastast on Tell Kinnereti väljakaevamised katkestatud ja projekt siirdus lähedal asuvale Uue Testamendi aegsele asundusele Horvat Kur. Järgnevad leiud viitavad selgelt juba Rooma ja Bütsantsi ajale ning aitavad valgust heita hellenistlikule perioodile Galilea järve ääres. 2010. aasta suurimaks avastuseks oli Bütsantsi ajast pärinev sünagoog, mille väljakaevamised jõudsid lõpule käesoleva aasta suvel. Projekti ühe juhi, Leideni ülikooli professori Jürgen Zangenbergi sõnul on Horvat Kuri sünagoog paljuski unikaalne ja aitab meil saada aimu iidsest elust Galileas. Samuti on ebatavaline sünagoogi sissepääs, mis avaneb läände, vastupidiselt tavapärasele lõunale. Sünagoogi interjöör annab aimu hierarhiast ja tolleaegsest kihistunud ühiskonnast. Samuti asetseb sünagoogi lõunaseinas massiivne paekivist iste jalatoega selle ees. Taolist istet ei ole Iisraelis varem originaalasukohas leitud. Istujal pidi olema kogukonnas väga eriline positsioon, kuna ta asetses teistest kõrgemal ja oli kõigile kohalviibijaile hästi näha.

 

Arheoloogia ja arheoloogiliste tulemuste tähendus Piibli tundmisele on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt kasvanud ja senised avastused annavad põhjust arvata, et arheoloogia osakaal Piibli uurimisel kasvab veelgi. Kinneret Regional Project’i dokumentatsiooni ja pildimaterjaliga saab tutvuda projekti kodulehel, tulemustega ka Iisraeli Muinsuskaitse Ameti leheküljel. Projektis osalejad on avaldanud mitmeid esitlusi ja artikleid erinevates ajakirjades. Samuti on huvilistel võimalus registreeruda projekti vabatahtlikuks ja osaleda Horvat Kuri väljakaevamistel Galilea järve ääres Iisraelis. Alates 2006. aastast on projektiga juuniorpartnerina ametlikult ühinenud ka Tartu Ülikool.

Artikli autor tänab ajakirja Sulane loa eest kasutada seal ilmunud (Sulane nr 2, jõulukuu 2009) materjali siinses artiklis.

 

Ave Timberg (1976) on vabakutseline taaskasutusdisainer ja EELK Kaarli koguduse liige.

Print Friendly, PDF & Email
English