Jutlused ja mõtisklused

Ta tuleb meie juurde ja meie keskele (Js 40:1–10)

„Trööstige, trööstige minu rahvast, ütleb teie Jumal. Rääkige Jeruusalemma meele järgi ja kuulutage temale, et ta vaev on lõppenud, et ta süü on lepitatud, et ta on saanud Issanda käest kahekordselt kõigi oma pattude eest. Hüüdja hääl: „Valmistage kõrbes Issanda teed, tehke lagendikul maantee tasaseks meie Jumalale! Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu: mis mätlik, saagu tasaseks, ja mis konarlik, siledaks maaks! Siis ilmub Issanda au ja kõik liha näeb seda üheskoos. Jah, Issanda suu on rääkinud.“ Hääl ütleb: „Kuuluta!“ Ja teine kostab: „Mida ma pean kuulutama?“ „Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi. Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti.“ Astu kõrgele mäele, Siioni sõnumiviija, tõsta valjusti häält, Jeruusalemma sõnumiviija, tõsta, ära karda! Ütle Juuda linnadele: „Vaata, teie Jumal!“ Vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ja tema käsivars valitseb. Vaata, temaga koos on te palk ja tema ees on teie töötasu“ (Js 40:1–10).

Nägemusteta oleks meie elu palju vaesem, armsad õed ja vennad. Nägemused ületavad meile kogetava maailma piirid. Nad ulatuvad kaugemale sellest, mida võime oma silmadega näha ja ära tunda. Nad näitavad meile, milline maailm võiks olla. „Mul on üks unistus,“ ütles Martin Luther King 28. augustil 1963 Washingtonis Lincolni memoriaali ees ning kirjeldas meeldejäävalt erinevatest rassidest ja erineva nahavärviga inimeste ühist tulevikku USA-s. See on üks uuema ajaloo võimsamaid nägemusi: „Mul on üks unistus.“

Ka meie usk elab nägemustest. Piibel on neid täis – kuni Ilmutusraamatuni välja. Advendiajal, milles me elame, on ikka ja jälle leitud inspiratsiooni prohvet Jesaja suurest nägemusest, sest see maalib meie silma ette terve rea pilte. Paljusid neist kohtame taas advendilauludes. Advent ei ole ju kunagi üksnes Jeesuse Kristuse sündimise meenutamine enam kui kahe tuhande aasta eest. Advent on alati ka vaatamine Jumala tuleviku poole meiega ja meie maailmaga.

Kaks lauset Jesaja nägemusest on saanud minu jaoks iseäranis oluliseks. Esimene neist kõlab: „Valmistage /…/ Issanda teed.“

See, millele prohvet Jesaja meid üles kutsub, ületab meie kujutlused. „Kõik orud ülendatagu ja kõik mäed ning künkad alandatagu /…/. Siis ilmub Issanda au.“ Meie vaimusilma ette kerkib uhke allee – niisugune, nagu oli kunagi Babülonis ja nagu täna võime imetleda Berliini Pergamoni muuseumis. See allee on lai, täiesti tasane, igas mõttes muljetavaldav. Ja milleks seda ehitatakse? Üksnes ja ainult eesmärgil, et Jumal saaks mööda seda teed tulla. Kõik on tema jaoks valmis!

Selle nägemusega suursugusest võidutänavast tahetakse meile ju tegelikult öelda, et Jumal ei tule lihtsalt iseenesest, n-ö ühe ropsuga ja teispool kõiki inimlikke tingimusi. Ei, selleks et meiega kohtuda, kasutab ta meie teojõudu: „Oh võta parandada teed suure võõrale, nii ennast valmistada, et kõlbad temale,“ öeldakse õigusega ühes vanas advendilaulus (ULR 119). Me oleme Jumala teevalmistajad! See on meie ülesanne kõikidel aegadel. Ka kõik need imeilusad kirikud siin Eestis on paigad, mis me oleme rajanud tema jaoks, selleks et ta tuleks meie juurde – oma Pühas Vaimus, oma Sõnas, sakramentide talitamises.

Seepärast on tõsi: me saame aidata kaasa kolmainu Jumalale tee valmistamisel.

Kui hea ja oluline see on, et Jumal oma õigluses ja halastuses on meie keskel, meie maailmas. Temata oleks siin külm ja kõle ja väljakannatamatu. Seepärast teeme kirikus uksed pärani lahti. Avatud ruum kutsub Jumalat meie juurde ja meid tema juurde tulema. See kohtumine on olulisim, mis meile elus võib osaks saada. Evangeeliumi tõotus muudab meid. Süü antakse meile andeks ja see ei rõhu enam, mõistmata jäänud valu leiab temas vaigistamist ja troosti. Jumal tuleb meie juurde ning me saame vabaks hirmu painest ja jõuetuse tundest. Kogeme uut elu ja igavest õndsust. Seepärast valmistame talle – kus iganes meilt seda palutakse – teed meie juurde: „Oh tule, Õnnistegija“.

Ja teine oluline lause prohvet Jesaja nägemusest? See kõlab nii: „Meie Jumala sõna püsib igavesti“.

Kirikud on allutatud pidevale muutumisele. Mitte miski, mille oleme loonud, ei jää viimselt püsima. Arusaamine sellest võib vahel – kui tuleb loobuda armsakssaanud traditsioonidest – valmistada suurt valu. Muutumine kuulub ka kirikus elu juurde.

Ometi ei kaota me selle arusaamise tõttu julgust, sest kristlastena teame, millele võime keset kõiki muutusi kindlalt toetuda: nimelt Jumala päästvale Sõnale. Kui tema meid juhib, ei koorma meid soov luua omaenese väest midagi jäävat. Selle, kes me oleme ja milles seisneb meie inimväärikus, kingib meile Jumal – nii, et me ei saa seda kaotada. Kes toetub temale ja tema Sõnale, ei looda omaenda näilisele tugevusele, vaid kogeb, kuidas Jumal teda juhib ja kannab.

Iseäranis ebakindlatel aegadel, milles elame praegugi nii Euroopas kui kogu maailmas, aitab ja suunab see meid. Me kõik ju – igaüks omal moel – viibime olukorras, kus meilt oodatakse vastutustundlikku mõtlemist ja toimimist, olgu tööl või pereelus, ühiskonnas või kirikus, või ka õpilasena koolis. Tänapäeval tuntakse nii sageli hirmu tuleviku ees. Toetumine Jumala vankumatule Sõnale laseb meil aga näha usaldusväärset, avarat ja tulevikule avatud horisonti.

Sest Jumala Sõna on kriitiliseks mõõdupuuks kõigele, mida me teeme. See õpetab meid eristama olulist, vähem olulist ja ebaolulist. See ütleb meile, kuidas peame toimima just siin ja praegu.

Ent Jumala Sõna ka vabastab meid meie endi või võõraste nõudmistest meie elule, sest ta näitab meile, mis jääb püsima üle aja ning kelles ainsana leiame oma elu aluse.

Ja viimaks on Jumala Sõna meile julgustuseks: vaatamata kõige kaduvusele ja kõigile ebaõnnestumistele tohime rahus ja usalduses elada ning – kui aeg on käes – kartmata ja lootusrikkalt surra.

Sellest rõõmusõnumist ei saa meile kunagi küll, peame seda ikka ja jälle uuesti kuulma: meie Jumala Sõna jääb igavesti – tulgu, mis tuleb!

Niisiis, armas kogudus, ei mingit võltsi tagasihoidlikkust! Prohvet Jesaja imelise nägemusega kutsub advendiaeg meid uskuma midagi tõeliselt suurt:

me valmistame Jumalale teed meie juurde;

me toetume tema kohalolule meie keskel;

me usaldame tema Sõna, mis ta on öelnud meile.

Ta tuleb. Ja seal, kus on tema, muutub meie maailm valgeks. Aamen.

Ja Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoidku teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses igaveseks eluks.

 

Jutlus on peetud 16.12.2012 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus (vt “EELK koostöömedal piiskop Heinile”, Eesti Kirik, 19.12.2012), avaldatud autori loal. Tõlkinud on Kadri Eliisabet Põder.

 

Martin Hein (1954), dr. theol., dr. theol. habil., on Kurhessen-Waldecki Evangeelse Kiriku piiskop ja Kasseli ülikooli honoraarprofessor.

Print Friendly, PDF & Email
English