Uudised ja oikumeenia

Esimesel advendipärjal oli üle 20 küünla

Foto: ekd.de

Paljud inimesed ei kujuta tänapäeval advendiaega ette ilma advendipärjata. Samas ei ole see komme üldsegi nii vana. Oli aasta 1839, kui Hamburgis elav diakon Johann Hinrich Wichern süütas igal päeval kuni  jõuluõhtuni uue küünla. See komme pärineb niisiis protestantlikult Põhja-Saksamaalt, roomakatoliiklikud piirkonnad võtsid selle üle  pea 100 aastat hiljem.

Advendi „ajamõõtjate“ – kalendrite ja just ka pärgade – eelkäijaid võib leida 19. sajandi protestantlikes peredes, ja need olid seotud omalaadi koduliturgiaga: lauluga, palvega ja piiblilugemisega. Advendiajal kustutati päev-päevalt kriidikriipse, rebiti lehekülgi ning põletati ühekaupa küünlaid. Sellest piisas, et luua saladuslikku pinget.

Protestantliku diakoonia isa, Johann Hinrich Wichern (1808-1881) oli arvatavasti esimene, kes ehitas ühe kroonlühtri (või teiste allikate järgi ka vankriratta) ümber advendipärjaks: vaesustund  või vanemateta lapsed, kellele ta pakkus enda rajatud varjupaigas kodu ja haridust, olevat temalt pidevalt küsinud, millal nüüd siis lõpuks jõulud on. Et nende küsimusele vastata, aga neile ka arvutamist õpetada, kinnitas ta kroonlühtrile (või rattale) niipalju küünlaid, kui oli päevi esimesest advendipühapäevast kuni jõuluõhtuni. Seetõttu varieerus väikeste punaste küünalde arv aastast aastasse, ainult neli suurt valget advendipühapäevade küünalt jäid samaks. Oma mälestustes rõõmustas Wichern: „Miks vaatavad poiste ja tüdrukute silmad nii lõbusalt üles kroonlühtri poole? Oh, see mida nad näevad, seda tunnete te kindlasti. See ei ole midagi muud, kui üks lihtne pärg, mida kroonlühter oma kätel kannab, ja pärjal põleb esimene küünal, kuna täna on esimene advendipäev (…). Ja mida rohkem küünlaid põleb, seda lähemale jõuavad jõulud ja seda rõõmsamaks muutuvad poisid ja tüdrukud; ning kui põleb terve pärg kahekümne nelja küünlaga, siis on ta siin, püha Kristus kogu oma hiilguses.“

Alates umbes aastast 1860 kaunistatakse advendipärga kuuseokstega, 1925 võttis esmakordselt advendipärja kombe üle üks roomakatoliku kogudus Kölnis, 1930 nähti esimest advendipärga Münchenis. Uue tava võidukäik oli nüüdseks pidurdamatu. Ainult küünalde arv oli kahanenud vahepeal neljale.

Suurt „originaalpärga“ võis pikka aega leida veel vaid  Hamburgis Wicherni rajatud varjupaigas ja Hamburgi St Miikaeli peakirikus. Nüüd valmistab aga Greifswaldi paadimeister Robert Schneider taas hiigelpärgasid, milledel on lisaks suurtele pühapäevaküünaldele ka igaks nädalapäevaks väiksed küünlad. Nende pärgade ostjateks on  peamiselt kogudused.

Advendipärja jätkuva populaarsuse põhjus seisneb arvatavasti selles, et see kannab edasi sügavat ja vahetult mõistetavat sümboolikat: ringivorm ilma alguse ja lõputa tähistab igavikku ja lõpmatust, kristlikus mõtlemises aga ka ülestõusmist ja osadust. Nelja küünalt pärjal võib tõlgendada nelja ilmakaarena maakera peal, kuuseroheline on talvel aga lootuse märk: keset jääd ja lund, külma ja pimedust valmistab ennast ette uus elu. Ja muidugi valgus, mis pühapäevast pühapäeva jõulisemaks muutub: kõnekas pilt Kristuse, „maailma valguse“ tuleku ootusest.

Küünalde värv on mõnikord sätitud vastavalt liturgiale: sellisel puhul võib roomakatoliku piirkondades leida pärjalt kolm violetset ja ühe roosa küünla. Kolmandal advendipühapäeval (nimega Gaudete ehk „rõõmustage“) katkestab rõõmus roosa tumeda violeti, mis muidu kehtib advendiaja liturgilise värvina.

Rootsis on esimene küünal reeglina valge – paradiisi värv. Roomakatoliku kirikusse kuuluvad iirlased hoiavad kinni kolmest violetsest ja ühest roosast küünlast, asetavad pärja keskele püha jõuluõhtu tähistamiseks veel viienda valge küünla.

Rahvakommete uurijad viitavad aga ka advendipärja üldsegi mitte kristlikule eelkäijale: varasel keskajal võisid teenijad ja teenijannad tugineda kirjutamata seadusele, mille kohaselt nad ei pidanud tugeva talvekülmaga väljas töötama. Selle märgiks viidi vanker, millega muidu põllule sõideti, küüni, ning võeti üks ratas alt ära, mis riputati kas katuseharjale või tuppa kamina kohale. Kuna rattas nähti ka päikesesümbolit, ehiti seda igihaljaste okstega: lootuse märgina päikese taastulemisele kevadel.

Allikas: ekd.de

 

Print Friendly, PDF & Email
English