Arvamused

Igavik ja surm

25. novembril on selle kirikuaasta viimane pühapäev. Eesti keeles nimetatakse seda päeva igavikupühapäevaks. Saksa keeles on sel pühapäeval kaks nime: Ewigkeitssonntag (igavikupühapäev) ja Totensonntag (surnute pühapäev). Igavik ja surm? Kas need sobivad üldse kokku ja kui jah, siis kuidas? – Esmapilgul paistab, et ei sobi, sest surm võrdub lõpuga. Vaatenurka muutes paistavad asjad aga teises valguses. Sellele viitab juba väljend „igavikku minema“, mis tähendab „surema“. Aga vaatame veidi sügavamale.

Igavikupühapäevaga seovad mind isiklikud mälestused. Nimelt töötasin 1990. aastate teisel poolel Zürichi kõige suuremas kirikus (Grossmünster) abiköstrina. Selles ametis valvasin tavaliselt laupäeviti kirikut ja vastutasin üks kord kuus, mil peaköstril oli puhkepäev, pühapäevase jumalateenistuse eest. Kui midagi vahele ei tulnud ja mõnda suurt kiriku püha ei olnud, kus peaköster pidi kohal olema, siis oli minu jumalateenistuse päev kuu kolmas pühapäev. Seega langes see novembris tavaliselt igaviku- või surnute pühapäeva peale. Ja erinevalt näiteks augusti- või märtsikuu tööpäevast oli see pühapäev alati midagi erilist.

Mis siis toimus? – Me mälestasime antud kirikuaastal surnuid. Kirikuõpetaja luges teenistuse lõpuosas ette kõigi lahkunute nimed – kolmkümmend, nelikümmend või isegi viiskümmend nime. Kuna meie kogudus oli suhteliselt väike – kui ma õigesti mäletan, olime tolleks hetkeks juba alla 3000 hinge –, siis tundus see kaotus mulle alati väga suur. Seda enam, et aktiivsed koguduseliikmed olid niikuinii enamasti vanemast põlvkonnast. Mulle jäi meelde ka see, et tundsin nendest etteloetud nimedest suhteliselt väheseid. See tähendas, et alati oli meie koguduses ka üsna paljud neid, kes kehva tervisliku olukorra pärast ei saanud enam jumalateenistusel osaleda, aga olid siiski vaimus meiega koos. Mina aga esitan endale iga kord küsimuse: Kuhu see kunagi viib, kui noored enam kirikuga ei liitu või kirikust välja astuvad ning kui igal aastal sureb ära nii palju koguduseliikmeid?

Loomulikult ei seadnud see meie jumalateenistuste toimumist küsimärgi alla, sest kesklinna kirikuna oli meil alati suur tõmbejõud ja teenistusele tulid ka külalised teistest kogudustest – isegi väljastpoolt Zürichi linna. Kuid siiski küsisin enda käest, millal sureb meie kogudus? Ta püsib tänase päevani – küll langusrežiimis ja just sel aastal räägiti Zürichi kantoni koguduste liidus sellest, et nii mõneski kirikus jumalateenistusi varsti ilmselt enam ei peeta, ei tasu pidada. Samas mõtiskletakse selle üle, kuidas kirikuhooneid edasi kasutada. Üks mõte oli anda need ülikooli kasutusse, kus napib suurteks loenguteks auditooriume. Majandustudengid ja tulevased juristid asendamas usklikke, ja marketingi või tsiviilõiguse professorid asendamas kirikuõpetajaid? Imelik ette kujutada.

Kes teab, võib-olla saabub varsti meie koguduse surm. Isegi siis, kui kirikule ustavad inimesed teevad nagu arstid kõik, et patsiendi surma ära hoida. Kes tahaks surra ja kes ei kardaks surma? Sellepärast on sellised jõupingutused normaalsed. Siiski on surm normaalne ja igapäevane nähtus, millest lõppkokkuvõttes ei pääse ei üksikisikud ega ka meie institutsioonid. Seda tõsiasja peab endale tegelikult ikka ja jälle uuesti teadvustama.

Kuid jääb ka teine küsimus, mida ma endale noore kirikuliikmena esitasin: miks on see surnute ja igavikupühapäev just novembris? Miks lõpeb kirikuaasta sel aastaajal? Kalendriaasta lõpeb 31. detsembril, roomlaste aasta lõppes veebruari lõpus ja ka Hiina uusaastat tähistatakse just siis, kui päevad muutuvad taas pikemaks. Samuti lõpeb lääne astroloogide aasta märtsi keskel, mis tundub mõistlik, sest nende uus aasta algab kevadega – siis, kui taimed hakkavad (vähemalt Kesk-Euroopa kliimas) taas kasvama. Lisaks sellele on meil veel kooliaasta ja palju muid aastaid. Alati ehk aastaringselt on mingi aastalõpp ja uue aasta algus. Nii näiteks toimuvad börsikrahhid, mis on põhjustatud massipsühhoosist, oktoobri lõpul, mida aga õnneks ei juhtu mitte igal aastal.

Börside „aastalõpu“ ja igavikupühapäeva vaheline aeg kestab umbkaudu kuu. Tegemist ongi selle erilise kuuga, kus inimesed mõtlevad kõige rohkem surmast. Ühel 31. oktoobril võttis Martin Luther haamri ja naelu ja pani üles oma teesid, mis tähendasid surma vanale kirikusüsteemile. 2. novembril tähistame veel hingedepäeva. Samuti muutuvad päevad kogu kuu vältel lühemaks ja looduses surevad viimased taimed. Sel aastaajal sureb lootus ja vaadatakse tõele näkku, hakatakse mõtisklema ja süüvitakse. Igaüks saab siis aru, et elu ja „vana“ ei kesta igavesti. Ainult surm jääb igavesti meie maailma „elama“. Iseenesestmõistetavalt on seesama kuu endale kuulsust kogunud enesetappude tippkuuna. See aeg aga lõpeb novembrikuu lõpul. Igaviku- ja surnute pühapäev leiab seega aset aasta kõige sügavamas punktis, mis on tõeline aasta lõpp ja millele järgneb uus algus. Seda isegi meie sisetunde järgi. See, kes selle päeva üle elab, elab vanaviisi, ja see, kes pidi surma läbi igavikku minema, elab teises paigas edasi. Areng jätkub ka siis, kui „toimus“ surm.

Pärast igavikupühapäeva ootab meid ees advent. See on ootuseaeg. Siis kogevad inimesed taas rohkem (enese)usku ja (l)ootust. Piiblis on kirja pandud, et (l)ootuseaja lõpul sünnib päästja. Kuni tema sünnini ootame aga seda imet. Urmas Alenderi (kelle sünnipäev ongi muide igavikupühapäeval) laulust teame, et „alati on ootamine jube“. Sest ei teata, kas lootuses oodatud sündmus täitub, kas päästja üldse sünnib ja tuleb, ja kas ta meid päästab. Aga ikkagi on lootusega elamine kergem kui ilma lootuseta. Teatavasti kaob lootus viimasena ka kirikuaastal – enne igavikupühapäeva. Ja kirikuaasta algab taas lootusega, usuga, et elu areneb paremuse poole.

Surm ei tähenda seega lõppu. Ta on pigem otsustav hetk. Ta lõpetab lootuseta perioodi, mida meil on väga raske taluda. Ja ta teeb seda alati – igavesti. Sellepärast arvan ma nüüd, et kui meie kirik enam praegusel kujul ei eksisteeriks, siis ta ei sureks. Ta muutuks just samamoodi nagu Martin Lutheri ja Huldrych Zwingli ajal. Vahel on selliseid muutusi vaja, näiteks majanduses või poliitikas, võiks öelda Euroopa Liidus ja Toompeal. Iga asi lõpeb kunagi, kuid siis tuleb asemele midagi uut, mis ei pruugi olla halvem. Surm on siis isegi kosutav, kui me muudame oma käitumismustreid.

 

Kaspar Näf on lõpetanud Zürichi ülikooli ajaloo erialal ja kommenteerib Eesti meedias regulaarselt poliitikat ja majandussündmusi, ta on Aargau Reformeeritud Maakiriku liige Šveitsis.

Print Friendly, PDF & Email
English