Arvamused

Vabadusest ja valikutest

Üks kristluse keskseid mõisteid on vabadus (nt Gl 5:1 „Vabaduseks on Kristus meid vabastanud. Püsige siis selles ja ärge laske endid jälle panna orjaikkesse!“). Vabadusest rääkis ka Martin Luther, kui ta väitis, et inimest ei mõisteta õigeks tegude kaudu, vaid uskliku inimese teod on vabatahtlikud, tehtud mitte taevase kasu saamiseks, vaid niisama usust Jumalasse ja armastusest ligimese vastu („Traktaat kristlikust vabadusest“). Selline mõtlemine eeldab arusaamist vabadusest kui armastusest, mis ei eelda teo eest vastuarmastust, -tasu või -teenet. Augustinus kirjutab selle kohta nii: „Ei jää vähemaks ajutise või kestva jaotamisega headuse omandus, vaid isegi suurem on sedavõrd, kui suure üksmeelega on headus kaaslaste vahel jaotunud“ (De civitate dei 16:5). Augustinuse lauset „Sellist asja, mis ära andes ei vähene, ei ole õigus kellelgi jagamatult endale pidada“ (De doctrina christiana 1:1), on kasutatud õpetuse ja teadmiste jagamise kohta, kuid samas on nii mõnedki tänapäevased rangete intellektuaalomandi seaduste vastased kasutanud seda oma lipukirjana (nt https://fsfe.org/projects/wsis/issues.en.html). Jesuiit Antonio Spadaro on kirjutanud samalaadsest arusaamast lähtudes ka häkkerieetika ja kristlikust visiooni sarnasusest (http://www.economist.com/node/21527031).

Vabadus on muidugi midagi sellist, mida on tõlgendatud erinevatel aegadel erinevatel viisidel, ja vastav küsimus kerkib üles ka erinevates kontekstides. Küsimus vabadusest 1. sajandil on mitmeski mõttes erinev samast küsimusest tänapäeval. Siiski on see alati seotud meie maailmasolemisega ehk viisidega, kuidas me enda maailmasolemist teostame. Vabadust ei saa õpetada, sest see tähistab igale indiviidile ainuomast ja iseseisvalt mõtestatud püüdlust saavutada ja püsida oma loomutäiuses, teisisõnu, saavutada seda, mis on selle isiku jaoks parim. Lühidalt tähendab see liikumist suunas, kus inimene saab oma loomust võimaluste piires kõige paremini teostada.

Päris vaba ei ole see liikumine kunagi, sest alati on meid ju piiramas mingisugused kitsendused. Alates keele piiridest, mis mõjutavad meie mõtete väljendamist, füüsika piiridest, mis paigutavad meid teataval viisil ruumi, kuni majanduslike ja riigipiirideni, mis annavad meile võimaluse selles ruumis liikuda, jne. Sellisel moel oleme alati oma vabaduses seotud keskkonnaga, nende asjadega, mida me teeme, mida me hingame ja sööme. Siinjuures on oluline tähele panna, et keskkond võib piirata vabadust kahel moel: seades inimestele välised ja väga nähtavad piirangud või sisemised ja nähtamatud piirangud. Väliste piirangute seadmine on mitmes mõttes isegi tervitatavam: tõstab see ju needsamad piirangud, vabaduse puudumise, alati inimesele silme ette ning tematiseerib vabadust küsimuse ja probleemina. See seab inimese valikute ette ja sunnib otsustama. Inimene on sellisel juhul sunnitud olema pidevalt välise vabaduse puudumisega dialoogis, arutama selle üle ning otsima vabadust. Võiks öelda, et välise vabaduse puudumine teeb vabaduse nähtavaks ja asetab selle – võib-olla küll vaid igatsusena – silme ette. Just sellisest vabadusest on Martin Luther rääkinud: „Nimelt näeme elades, et oleme kõige alamad, kannatame paljutki, ka surma. Tõesti, mida kristlikum keegi on, seda rohkem langeb talle osaks häda, vintsutusi ja surmasid, nagu näeme ennekõike esmasündinud Kristuse ja kõigi tema pühade vendade puhul. See võim on vaimne, millega valitsetakse vaenlaste keskel ja mis on häda ajal kõige vägevam“ („Traktaat kristlikust vabadusest“). Ka väiksemal moel on see väga levinud – mida muud kreeka päritolu sõna askees („harjutamine“, „pingutus“) siis tähistab kui kannatamist millegi pärast. Alates sellest, kuidas paastu ajal seatakse endale väliseid piiranguid, et tõsta sisemine vabadus selgemalt esile, kuni lõpetades sellega, et soneti suhteliselt range vorm ergutab kirjutaja vabadust oma mõtteid selles väljendama.

Järelikult ei ole välise vabaduse puudumine või orjus see, mille üle me peaksime muretsema. Kui valitseb orjus, vägivaldne või isegi õiglane võim, siis see on kõigile selge. Me mõistame selle ebaloomulikkust ja välisust meie suhtes, võitleme selle vastu ja üritame vabadust just selle kiuste ja selle vastu teostada. Ka Martin Luther ütleb Vana Testamendi seaduste kohta: „Seaduse häält tuleb välja tuua, et tekiks hirm ja pöörataks tähelepanu oma pattudele ja seal edasi patukahetsusele ja pöördutaks parema elu poole.“ Sageli panebki väline vabaduse puudumine mõtlema ja igatsema just eriti selle vabaduse järele, mida parasjagu piiratakse. Nõukogude Liidu osana oli Eesti vabadus kõigi eestlaste silme ees selgelt rohkem kui miski muu. See kehastas vabadust üleüldiselt, vabaduse ideed. Oli lootus kojujõudmise järele ning see nostalgia andis suuna loomutäiuse poole püüdlemiseks. Nüüd, justkui koju jõudnutena, oleme olukorras nagu Aabraham Iisakiga Morija mäelt koju tagasi jõudes: miski ei ole enam endine, maad on võtnud mõnetine nõutus ja isegi piinlikkus.

Hullem on aga see, kui meie vabadust ei asetata üldsegi küsimärgi alla või küsimus kaetakse niimoodi kinni, et me ei näe ega oska isegi selle olemasolu oletada. Selline sisemise vabaduse puudumine on kõikidest kõige ohtlikum. Nii pani tähele juba Homeros, kes Odüsseias kirjeldab lotofaagide hõimu, kelle juures lootost söönud mehed unustavad oma kodumaa ja neil ei ole enam mingit tahtmist retkega edasi pingutada. Ei ole enam isegi soovi koju tagasi minna, pole nostalgiat ega tahet. Mugavus ja unustus orjastavad sisemiselt ning kuigi väline vabadus võib justkui pakkuda loomutäiuse saavutamiseks kõiki võimalusi, ei ole selle teostamiseks enam sisemist tahet. Just sisemise tahte rikutusest ja puudulikkusest räägib Augustinus, kui tekib küsimus inimese vaba tahte teostamisest. Kõikvõimalik hõlpsus, mugavus ja ohutus võtavad võimaluse valikuid märgata ja muutuvad selliselt vabadusele vastandiks.

Selline arusaam on muidugi laialt levinud ning leiab vägagi erilaadseid väljendusi näiteks amišite või ortodokssete juutide elukorralduses, kes – pannes ise endale peale reeglid, mis on ilmselges vastuolus muu ühiskonnaga, – eraldavad end ühiskonnast ja tekitavad niiviisi iseendale küsimuse; või näiteks spordivaimustuses (eriti ekstreemspordis), kus oma igapäevane mugavus ja ohutus pannakse treeninguga proovile; või vaba tarkvara kasutamises ja arendamises, kus tasuta ja heast tahtest pingutatakse kogukonna aitamise nimel; või internetipiraatluses, kus vabadustunne seisneb seadustega vastuollu minevas robinhoodilikus ümberjagamises. See ongi üks põhjuseid, miks seadustega nt internetipiraatluse vastu võitlemine on lootusetu – see vaid suurendab tajutavat vabaduse määra (arusaadavalt on siinkohal riigile ja majandusele sobiv lahendus piraatidele lootose pakkumises, ehk siis legaalsete võimaluste odavaks ja mugavamaks tegemises, mille käigus mehed unustaksid oma pingutuse ja musta lipuga kodumaa).

Sellisel moel aga olemegi jõudnud vabaduse juurest eetika valdkonda. Nagu öeldud, vabaduse mõistmine on juba antiigist alates olnud selge eeltingimus igasugust laadi loomutäiuse, ülima hüve liikumise poole. Niiviisi mõistetud eetika ongi parima poole püüdlemine. Sellisel viisil saab aga mõista eetilist käitumist nii amišite, vaba tarkvara entusiastide, ekstreemsportlaste kui ka piraatide puhul, see on soov üles leida lotofaagide maal mingisugused valikud, tahe ja sellega seoses ka vabadus.

Hiljuti olid ka Eestis laialdased meeleavaldused ACTA vastu (vt et.wikipedia.org/wiki/ACTA) – tänavatel oli hinnanguliselt rohkem inimesi kui kunagi varem 20 aasta jooksul pärast Nõukogude perioodi lõppu. Selgeks sai piirang, see ühendas mõtestama vabadust, mida paljud enne proteste ja ACTA’t ei olnud tähelegi pannud ega selle peale üldse mõelnudki. Aga loomulikult ei ole see ainuke sellelaadne asi, mis on unustuses ning mida kas mugavusest või teadmatusest igapäevaselt ignoreeritakse. Täpselt sama kehtib seakasvatuse, kanade pidamise, fossiilkütuste ja näiteks tarkvara kohta. Kõik need tegevused nõuavad teatavat pingutust, et end inimese jaoks küsimuseks ja teemaks tõsta, nõuavad mugavustsoonist väljumist. Ei ole taimetoitlus, jalgrattaga sõitmine või vaba tarkvara kasutamine alati kõige mugavam viis oma asju ajada. Kõike korraga pattulangusjärgsel ajal mõistagi ei saagi, kuid iga sellise teema enese jaoks välja toomine paneb inimese küsima oma valikute järele, toob need valikud unustusest välja. Pingutades valikute nägemiseks saab nende vahel otsustamine võimalikuks ning alles siis saab taotleda parimat võimalikest. Lühidalt, hea poole püüelda on ebamugav.

 

Meelis Friedenthal (1973), dr. theol., on Tartu Ülikooli Raamatukogu erakorraline vanemteadur ja EELK liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English