Arvamused

Olümpiaadi essee: Milleks rituaalid usundimaailmas, ilmalikus elus, loomariigis?

Inimene on omistanud rituaalidele sümboolsuse, järjekestva täpsusnõude. Seepärast ma arvan, et rituaalid on seotud inimeste teadliku, maailmavaatest sõltuva tegevusega. Aga… Mitte ainult inimeste seas ei peeta teatud tavasid oluliseks. Kuna inimene on osa loodusest, siis küllap on inimeste rituaalidel üht-teist sarnast ka loomade käitumisega.

Arvan, et paralleele võib tõmmata inimeste pulmade ja loomade „pulmade“ vahele. Peigmees läks vanasti kosja, ja „kosjas“ käivad ka isasloomad. Pulmade ajal on loomadele omane liigikaaslase nügimine, nuusutamine, hõõrumine, isasloomade omavaheline võitlus. Kui isane pruun-linttiib ei demonstreeriks oma labahootiibu pulmade ajal, ei paneks emane lind teda tähelegi. Tekib võrdpilt inimestega: mehedki püüavad sageli üksteist üle trumbata, et naise tähelepanu võita. Noormeestel on kombeks oma armastatu pärast sageli võidelda rusikate abil. Vägivaldselt käituvad ka metssead, kes pusklevad omavahel, et emisele muljet avaldada. Isegi rästikutel on omad traditsioonid. Pulmatantsu ajal, mis kestab kaks-kolm nädalat, ajavad rästikud end poolest kehast püsti ja võngutavad oma saledat keha üksteise suunas. See on väga keerukas rituaal – keha ühtevõngutamine määrab ära nende sobilikkuse. Ka skorpionitele on oluline üks kindel pulmarituaal: isane haarab oma lõugtunglatega emasest ja viib ta oma urgu. See on peaaegu sama, kui noormees tõstab oma pruudi üle oma ukse läve. Loomad ei ole sugugi meist erinevad ja nemadki säilitavad oma vajalikud käitumistavad pulma eel ja ajal. Loomadele on need tavad evolutsiooni käigus kaasa antud, ja erinevalt inimestest nad ei unusta neid kunagi.

Loodusseadus näeb ette, et järglaste ilmaletoomine on elukestvuse tagamiseks ülioluline. Aga loomad ei abiellu, inimesed küll. Abielu on inimeste elus üks olulisim pöördepunkt. Seepärast on abiellumine läbi aegade olnud seotud omanäoliste traditsioonidega.

Milleks inimestele rituaalid? Sellele küsimusele püüdsin vastust leida setode pulmakombeid uurides. Lisaks raamatutarkusele leidsin, et huvitav on teada saada, mida arvavad tänapäeva inimesed rituaalide vajalikkusest. Seepärast helistasin setodele, nende hulgas Helen Külvikule, kes on ise setode pulmarituaalid täpselt läbi teinud ja kes jagas mulle vastutulelikult oma kogemusi.

Setode jaoks on väga tähtis pulmakommete traditsiooni jätkata eelkõige selleks, et oma kultuuri säilitada. Aastal 2010 abiellus seto kommete kohaselt ainult kaks noorpaari. Setod tegid isegi ettepaneku Eesti Kultuurkapitalile, et kord aastas rahastataks ühel korral täisväärtuslikku ja korralikku pulma, kuna traditsiooniliselt kolm päeva kestva pulma pidamine on väga kulukas. Noored, kes on alles alustamas oma iseseisva elu elamist, ilmselt sellist raha ei leia. Kihnlastel on pulmakommete traditsioonide hoidmiseks toetus olemas. Ja miks peaks setodel vähem kangust olema – nemadki soovivad endile sellist toetust nõutada. Paljud eakad setod, kes on nooruses n-ö õigete pulmadega kokku puutunud, leiavad, et esivanemate vanu pulmatraditsioone on vaja jõudsamalt taaselustada. See tähendab, et ka tänapäeva noorpaarid võiks tunda, mida tähendab üks väge täis seto pulm. Teine oluline põhjus, miks Setumaal on vaja pulmakombeid elus hoida, on seotud laulutraditsioonide säilitamisega. Leelotajatel on väga tähtis osa pulmarituaalis, sest paljud toimingud tuleb läbi viia lauluga. Leelotajaid on vaja suurtel viinadel ehk siis kihlumisel, laulatama minnes, pulma kutsudes, mõrsja lahkumisel kodust. Laulude varamu on setodel selge juba lapsepõlves. Leelotajad oskavad peast esitada üle tuhande rea leelo, ja suudavad seda teha eksimusteta. Seto pulmas on ilusaid kombeid, mis peaksid kanduma edasi põlvest põlve. Kui ühel põlvkonnal ei ole võimalust esivanemate kombel abielluda, hakkab lüli katkema ja paljud traditsioonid võivad ununeda. Seega on oluline järjepidevus.

Vanasti olid pulmarituaalid selleks, et valmistada ette noori tulevaseks eluks. Tänapäeval aga enam nii noorelt (17-20-aastaselt) ei abielluta, ja rituaalid kannavad endas teist tähendust. Praegusel ajal on tähtis pigem see, et kui noorpaar on pühad kombed täpselt läbi teinud, siis – nii usutakse – hoiavad nad oma abielu ka tulevikus. Seto rituaalide kohaselt peavad mõrsja ja peig läbima palju toiminguid. Näiteks peab mõrsja juba varakult valmistama kindaid, sokke, vöösid; kuduma, õmblema. See tava pole hääbunud. Kes setodele omast hingelaadi oluliseks peab, teeb ka tänapäeval käsitööd. Seto pruut peab ääretult palju kinkima – iga väiksemagi abi eest. Kingitusi on vaja teha peigmehe vanematele, õdedele, vendadele, külalistele.

Oluline osa setode pulmatseremoonias on riietumisrituaalil. Mõrsja riietamine toimub aidas. Kõige olulisem on peakatte muutmine. Peakate on ajalooliselt olnud kõige tähtsam naise sümbol. Esimesel päeval kandis pruut rätikut. Kui naine mehekoju viidi, pandi talle abielunaise peakate – linik. Seda nimetas ka Helen Külvik oma pulma kõige sümboolsemaks ja võimsamaks hetkeks. Eriti just sellepärast, et linikut ei pandud pähe avalikult, vaid suure lina taga. Teine oluline abielunaise sümbol on seto sõlg. Suurt uhket kuhiksõlge peab kandma seto naine seni, kuni tal sünnib esimene lapselaps.

Ühed traditsioonid saavad alguse teisest. Kuigi seto pulmad on valdavalt ilmalikud, on kodusel pulmapeol kasutatud mõningaid vene õigeusuga seonduvaid aspekte. Näiteks pannakse noorpaari istekoha kohale põlema kirikuküünlad. Sellepärast võib väita, et setod on sidunud oma usundimaailma pulmatraditsioonid kristlike kommetega.

Kui rääkisin Helen Külvikuga, siis mõistsin traditsioonide järgimise tõelist tähtsust. Rituaalide abil on võimalus end oma juurte ja esivanematega siduda, olla nii geograafiliselt kui ajaliselt kinni oma juurtes. Vanades kommetes on midagi, mis kannab endas kindlat ja püsivat. Külvik ütles: „Ma tunnen, et rituaalidel on mingi sügavam tagapõhi. Kui täita rituaale õigesti, on selles olemas teatud ürgne jõud“. Kuigi paljud vanad pulmakombed on Külviku arvates jäänud unustuse hõlma, on vähemalt tema üks neist, kes pulmarituaale endiselt järgida tahab. Ta ei ole kunagi tahtnud midagi sellist nagu Big White Wedding, mitte iial. Teda on pigem huvitanud elu sügavam olemus. Pulmadega kaasnev kombestik on Külviku jaoks olnud lihtsalt nii põnev, et mingi seesmine sund pani teda vanu rituaale uurima. Helenit kuulates tundsin, nagu oleks ma isegi osa saanud iidsest kombestikust.

Seto kombeid saab tänapäeval ilmsel säilitada ka nii, kui neist palju rääkida, kirjutada, salvestada. Ent kõige paremini salvestab infot siiski inimese mälu. Paistab, et suulise pärimuse alahoidmiseks on rituaalid väga vajalikud.

Kirikliku laulatuse puhul on samuti tähtsad rituaalid. Millist sõnumit kannavad kirikliku laulatuse rituaalid? Abiellujad peavad olema ristitud ja leeris käinud. Laulatusel on oluline roll, kuna laulatus on talitlus, mille käigus mees ja naine sõlmivad abielulepingu, seovad ennast igaveseks. Arvan, et oluline on tõotus, kus noorpaar lubab armastada ja austada üksteist nii heas kui halvas kuni elupäevade lõpuni. See lause peaks neid mõtlema panema abielu tõelise tähtsuse üle. Tõotust ei öelda lihtsalt niisama, ütlemise pärast, vaid nad tõesti peavad uskuma neisse sõnadesse, mida valju häälega välja ütlevad. Kindlasti on ka sõrmuse sümboolika väga oluline: ring väljendab täiuslikkust, armastuse lepingu kestvust. Kuigi tänapäeval paljud noored soovivad pidada kiriklikke pulmi pigem sellepärast, et need on midagi uhkemat ja suurejoonelisemat, ei tohiks nad unustada, et rituaalidel on oma varjatud sõnum ja see sõnum on vaja iseenda jaoks selgeks mõtelda.

Milleks on aga vaja rituaale tänapäeva ilmalikesse pulmadesse? Paistab, et pulmaisade korraldatud pulmatseremooniad on mitmekülgsemad, kui seal on teatud rituaalidele rõhku pandud. Sageli on nende ülesandeks korraldada segapulmi, kus liidetakse kokku erinevate rahvuste pulmakombed. Näiteks inglastel on komme pidada hulganisti kõnesid (peigmehe kõne pruudile, peigmehe isa kõne, pruudi ema kõne, pruutneitsite, peiupoiste kõned jne). Valge pruutkleit, pulmavalsi tantsimine, pruudipärja õhkuviskamine ja selle kinnipüüdmine uue pruudi kandidaadi poolt on muutunud lausa rahvusvahelisteks rituaalideks. Ometi peab ütlema, et järjest enam kogub populaarsust vanade traditsioonide lisamine pulmakommetesse. Moodsas tänapäevases pulmas soovitakse mingil ajahetkel tulla tagasi juurte juurde ning kasutada osaliselt esiemade ja -isade pulmatraditsioone (nt eestlaste puhul pulmaväravate tegemine, tanutamine, põlletamine, rahakogumine jms). Paljud vanemad on rõõmsad, kui laps tuleb nende juurde ja avaldab soovi oma pulmas kanda nt ema pulmakleiti (või rahvariiet) või midagi muud tähenduslikku. Arvan, et kui noorpaarid lähtuks rituaalidest, oleks praeguses ühiskonnas palju vähem lahutusi. Sest enamik abiellumisrituaale on seotud tähendusrikkusega, ennete ja uskumustega – nende abil sisendati noorpaarile usku oma eluõnne, sigivusse ja heasse läbisaamisse.

Ongi oluline, et rituaal võetakse kastutusele koos tähendusega, sisulise väärtusega. Traditsioone säilitades, rituaale pühaks pidades on igal inimesel võimalik sügavuti mõista, kes ta on, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Loomadel ja lindudel on nende rituaalne käitumine „kirjutatud“ geenidesse. Inimestel on välja kujunenud erinevad rituaalid, mis kokku moodustavad (pärimus)kultuuri. Erinevatel rahvastel on rituaalides nii sarnast kui erinevat, ka usust tulenevat, sest religioon on osa kultuurist.

 

Marin Loorits (1993) on Varstu Keskkooli õpilane.

Print Friendly, PDF & Email
English