Arvamused

Tabernaakel ja säilituskapijumal ehk „Tule taevas appi!“

Eelmisel nädalal tõstsin tähelepanu keskmesse eelnõu nimega „Jumalateenistuste ja talituste juhendi“ (JTJ) ja selle põhimõttelise probleemi: juhend orienteerub Kirikukäsiraamatule, millel puudub vaimulike konverentsi ning kirikukogu heakskiit ning mis on evangeelset-luterlikku õpetust ja Eesti luterliku kiriku traditsioone arvestades väga tõsiselt – ja problemaatiliselt – kallutatud (vt “Liturgiakomisjoni uus eelnõu  – milles probleem?”, Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012). Seejuures täpsustab juhend Kirikukäsiraamatut mitmes suhtes veelgi äärmuslikumaks.

Paradoks ja suisa absurdne on see, et JTJ pretendeerib olema ühtlasi juhend ka juhul, kui massiivsete probleemidega ja kallutatud Kirikukäsiraamatu redaktsiooni ootuses ollakse jätkanud Agenda kasutamist. Igatahes, JTJ eelnõu ei püüa astuda samme vastutustundliku kompromissi poole ning toetada sillaehitamist Agenda ja Kirikukäsiraamatu praeguse redaktsiooni tekstide ja kasutajate vahel, vaid mitmel puhul isegi forsseerib Kirikukäsiraamatu vastuolusid ja pingeid evangeelse-luterliku teoloogia ja õpetusega.

Tõsiasi on, et Kirikukäsiraamat on – suisa copy-and-paste meetodina näival viisil – ilma tõsiseltvõetava teoloogilise vahendamise, selgitamise, asja õigustatuses veenmise katseta importinud nii tendentsina läbivat vaimsust ja meelsust kui hulgaliselt sõnu, vormeleid, asju, riideid ja liigutusi, mille seos evangeelse-luterliku usu ja usueluga – ja seda nimelt meie oikumeenilisel ajastul! – jääb täiesti arusaamatuks. Teoloogiliselt vaieldavad teemad tuleks enne käsiraamatusse kirjutamist läbi arutada. Faktiliselt paistab aga liturgiakomisjonist olevat EELK-s kujunenud kõige tähtsam organ – organ, mis näib tahtvat oma eelnõude abil kirjutada ette, mida ja kuidas uskuda. Selle Kirikukäsiraamatu-komisjoni eksperimenteerimised, mis ignoreerivad vaimulike konverentsi ja kirikukogu põhimõttelise toetuse puudumist, on võtnud täielikult oma vastutada piiskoplik nõukogu.

Igatahes teeb nüüd paraku ka JTJ eelnõu n-ö lambist täpsustavaid ettepanekuid, kuidas jätkata Kirikukäsiraamatu eeskujul teoloogiliste ideede, liturgiliste kujutluste ning praktikate turbo-juurutamist, mille peale saab evangeelse-luterliku dogmaatikuna, st kiriku õpetuse uurija, avaja ja selgitajana kosta koos peaministriga – täie tõsidusega ja igasuguse naljata – üksnes: „Tule taevas appi!“

Markantseid näiteid selle kohta võib tuua juhendist mitmeid. Esimeseks olgu neist valitud tabernaakel. Kristliku usu ja kiriku luterliku mõistmise kohaselt ei vääri tabernaakel iseenesest muidugi ka mitte käesoleva pisikese arvamusloo mahus käsitlust. Reformatsiooni käigus ja järel jõuti samm-sammult arusaamiseni tabernaaklite teoloogilisest õigustamatusest ning seetõttu luterlikes pühakodades – tänu Jumalale! – tabernaakleid reeglina ei kohta. Tabernaakel on nii teoloogiliselt kui igapäevase usuelu jaoks tähtsuselt heal juhul umbes kümnenda järgu teema. Ka kiriku sisustuselemendina on ta õpetuse seisukohalt niisama – st täiesti – ebaoluline ja ülearune. Miks on tabernaakel muutunud ka Eestis täiesti tundmatuks asjaks? Sellepärast, et tabernaakliga seotud ja sellest inspireeritud kujutluste eksitava ja usukahjuliku potentsiaali tõttu niisugusest sisustuselemendist loobuti.

Kuid mida teeb JTJ? Laskem kõnelda faktidel. JTJ eelnõu Kiriku- käsiraamatust lähtuv ja kohati forsseeritud tendents kallutatusele ja lõhe süvendamisele EELK senise traditsiooniga tuleb üliselgelt esile, kui võrrelda teda 1993. aasta „Juhistega armulaua ainete, armulaua jagamise hügieeni ja armulauariistade korrashoiu kohta“. Toonased juhised on väga hästi kooskõlas Agenda põhihoiakuga ning sedastavad muu hulgas lakooniliselt: „Koguduse õpetaja vastutab selle eest, et pärast armulauda toimitakse ülejäänud veini ja ka leibadega väärilisel viisil.“

Mida ütleb sama teema kohta JTJ eelnõu, mis olevat seniste juhendite koondaja? „181. Armulaua jagamisel üle jäänud pühitsetud andidega tuleb ümber käia väärikalt ja austusega, nagu on sakramendile kohane. Kui pühitsetud ande jääb üle väikeses koguses, on loomulik need altari juures (koos abilistega) ära tarvitada või teha seda vahetult pärast missa lõppu. Pühitsetud ande ei panda pühitsemata andide juurde ega tarvitata mingil muul otstarbel. 182. Kui koguduse jumalateenistusel pühitsetud Kristuse ihu ja verd viiakse vana kristliku kombe kohaselt vanadele ja haigetele, tuleb tagada, et pühad annid oleksid kindlalt suletud nõudes ning et nendega ei käidaks ringi ettevaatamatult või hoolimatult. 183. Kui üle jäänud pühitsetud leibasid ei tarvitata, suletakse need vastavasse nõusse ning asetatakse tabernaaklisse või säilitatakse muus selleks otstarbeks eraldatud väärikas kohas /…/“

Arvestades JTJ poolset tabernaakli kohtlemist n-ö esimese ja parima võimalusena, sõnastab kirikuruumi sisustust puudutav peatükk järgmist: „76. Jumalateenistusel pühitsetud Kristuse ihu (ja veri), mida soovitakse säilitada järgmiseks kasutusajaks, hoitakse käärkambris, palvekabelis või kirikuruumis sobivas ja turvalises kohas (nt tabernaaklis). Keskaegsetes kirikutes on võimalik restaureerida ja võtta uuesti kasutusele vana kooriruumi seina sisse ehitatud tabernaakel. Kui sakramendi säilitamise jaoks ei ole tabernaaklit või ei ole või niiske kliima tõttu ei ole võimalik kirikut säilituskohana kasutada, hoitakse pühitsetud armulaualeivad leivakarbiga (ja vein kindlalt suletud hoiunõuga) mujal väärikas kohas.“

Tsiteerisin pikemalt, sest need osundused näitlikustavad väga ilmekalt JTJ üldist hoiakut ja tendentsi. Kes ütleb, et need väited ei ole väga tõsises konfliktis Agendaga, on kas teoloogiliselt ebapädev või püüab teoloogiliselt ilmselget mingil põhjusel varjata.

Tõstan tsitaatidest esile mõned JTJ väited või juhised: (1) üle jäänud pühitsetud annid on sakrament; (2) pühitsetud ande ei panda pühitsemata andide juurde; (3) esimene ja parim võimalus ülejäänud pühitsetud leibade säilitamiseks on tabernaakel, mis on sakramendi säilitamise kapp.

Kommenteerin. Esiteks: tõsiasi, et tabernaakel on juba Kirikukäsiraamatusse sisse kirjutatud ning nüüd JTJ eelnõus nii olulisena „täpsustatud“, on mõistetav üksnes selliste õpetuslike ja vagadustehniliste eelduste pealt, mis on evangeelse luterliku usutunnistuse kohaselt ülimalt problemaatilised. Ma ei hakka arvamusloos esitama lähemat dogmaatilist argumentatsiooni. Viitan vaid sellele, et evangeelse luterliku kiriku usutunnistuskirjade kohaselt kehtib ühemõtteliselt: leib ja vein väljaspool nende kasutamist sakramendi – see on: armulaua! – konteksti ei ole Kristuse ihu! Muuseas, ka nn „sakramendimajake“ või „sakramendi säilitamise kapp“ on luterlike usutunnistuskirjade poolt selgesõnaliselt tagasilükatud ja hukka mõistetud (vt Konkordiavormeli Solida Declaratio armulauakäsitluse (VII) lõpus väärõpetuste ja -praktikate tagasilükkamisi, eriti esimest, BSLK lk 1010).

Väljaspool armulaua konteksti on täiesti ebaõige ja eksitav kõnelda sakramendist ning seetõttu ka sakramendikapist või „sakramendinõust“ (JTJ 58, 163). Kuid tabernaakel omandab oma profileeritud mõtte ja tähenduse üksnes sellel eeldusel!

Rõhutada tasub: tõsiasi, et evangeelse luterliku õpetuse kohaselt – ja ka Eesti luterliku kiriku sajanditepikkuse praktika kohaselt – ei ole väljaspool armu- lauda resp armulaual ülejäänud leib ja vein sakrament, pole mitte mingil kombel vastuolus evangeelse luterliku usu ja õpetusega, et armulauas on Kristus ise tõeliselt kohalolev ja jagab end meile ehk teeb meid temas osalisteks. (Teistsuguses žanris ja põhjalikumalt käsitlesin seda teemat hiljuti artiklis „Euharistia ja jumalateenistus. Jumalateenistuse teoloogia põhijooned luterlikus perspektiivis“, Usuteaduslik Ajakiri 2/2010.)

Teiseks: igatahes on evangeelse luterliku õpetusega otseses vastuolus nõue, et „pühitsetud ande ei panda pühitsemata andide juurde“. Eesti luterlikus kirikus ei ole taolist nõuet olnud sajandeid ning seda ei nõua ka 1993. aasta juhend. Äärmisel juhul oleks mõeldav, et JTJ n-ö sekundaarse või tertsiaarse alternatiivina viitab ka tabernaakli võimalusele ning lubab neil vaimulikel, kelle usutunne taolist mitteeristamist ei talu, siiski taolist eraldamist harrastada. Kuid esiteks, see peab toimuma viisil, mis ei tekita segadust ja hingehoidlikke probleeme, ning teiseks peab olema selge, et tegemist on adiaaforaga, nii nagu seda oleks näiteks enne kirikusse sisenemist ühe jala peal ümber kiriku hüppamine või jumalateenistuse järel roomates kirikust väljumine. Ka need žestid on mõeldavad kui austuse ja vagaduse väljendused, kuid midagi usule olemuslikku nad ei ole. Nii on lugu ka pühitsetud ja pühitsemata andide eristamisega. Õpetuslikult on see igal juhul täiesti tarbetu! Kui keegi tahab seda teha, siis tehku, kui ta ei tekita sellega (hingehoidlikku ja õpetuslikku) segadust! Aga eraldamise kohustuslikuna esitamine on teravas vastuolus õige õpetuse ja vastutustundliku praktikaga.

Ehkki ma loodan, et ei pea kirjutama edaspidi tabernaaklist, kirjutan meelsasti Jumalast ja Kristusest ja Pühast Vaimust; seejuures muutub küll paratamatult nähtavaks tabernaakli idee mõttetus. Tabernaakli traditsiooniline idee on eksitav, kuna soodustab muljet, nagu seisneks kristlaseksolemine n-ö musterkujul Kristuse vaikivas ja austavas kummardamises tabernaakli ees. Ometi toimub tõeline kristlaseksolemine mitte ainult kirikuhoones, vaid samamoodi ka kõigis teistes kohtades ja kõigil teistel aegadel. Ning mis peamine: Jumala läheduses ei ole me kõige intensiivsemalt mitte tabernaakli ees, vaid Jumal on meie lähedal – ületamatult lähedal – igas meie hetkes ja kõikjal, kus me oleme. Just sellise olemise ja veendumuse armu kinnitab-jagab meile armulaud!

Kolmandaks: tabernaaklitega seotud ja eelnevas visandatud dogmaatiline probleem kätkeb endas ka väga tõsist praktilist hingehoidlikku probleemi. Täiesti vale on tekitada muljet, et kogudustes, kus tabernaaklit pole, on midagi puudu. Nii õpetuslikult kui hingehoidlikult on selles olukorras ainuõige kinnitada: tabernaakel on täiesti ebaoluline asi. Koguduses, kus seda ei ole, ei ole midagi puudu. Pigem on nii, et just siis, kui kogudus raiskab oma raha tabernaakli peale, kuid jätab nt küttepuud ostmata või katuseaugu parandamata, on ta tegutsenud vastutustundetult. Veel kord: tabernaaklite kasutamine oleks ka meie kirikus n-ö erihobina isegi sallitav, kuid igal juhul peaks sellega kaasnema selge sõnum, et need ei ole midagi, mille puudumise pärast peaksime muret tundma, olgu koguduse või kristlasena.

Viimane kommentaar puudutab kirikujuhtimise probleemi. Nii praegune esialgses redaktsioonis Kirikukäsiraamat kui JTJ eelnõu pigem soodustavad EELK olukorra skisofreenilisemaks muutumist, st süvendavad olukorda, kus kiriku liturgiline keelekasutus, vormelid ja liigutused on kohati täiesti arusaamatus seoses – või siis täiesti vastuolus või selges pinges – luterliku kiriku ja selle liikmete usuga ja nende eluga usus. Aga ka nende usumõistmisega. Eesti luterlik kristlaskond on kujunenud sajandite vältel. Kas tõesti arvatakse, et seda traditsiooni ignoreerides ja turborežiimil importimist harrastades teenitakse kiriku üksolemist ja koosmeelt?

Kirik & Teoloogia püüab ka edaspidi seista oma ülesande ja vastutuse kõrgusel ning jätkata erilise tähelepanuga kiriku liturgiaeluga seonduva käsitlemist. Praegu oleme olukorras ja perioodis, kus liturgiaalased uudised kipuvad küll olema sageli negatiivsed ja kurvastavad. Kindlasti see nii ei jää. Kirik & Teoloogia püüab omalt poolt toetada samme, mis muudaksid ka EELK kontekstis liturgiateema taas niisuguseks, mille üle kõik (!) võivad ühiselt rõõmustada.

Samal teemal:

T.-A. Põder. Liturgiakomisjoni uus eelnõu – milles probleem? (Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012).

EELK Liturgiakomisjoni esimehe arvamus (Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012).

P. Paenurm. Piiskoplik nõukogu menetleb “Jumalateenistuste ja talituste juhendit” (Kirik & Teoloogia, nr 4/ 6.1.2012).

 

Thomas-Andreas Põder (1976) on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent, EELK vikaarõpetaja, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu liige.

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English