Hiob-Nõmmik-Hiobi dispuut on ärgitanud kaasa mõtlema. Nii sõnum kui ka selle mõistmine on alati kontekstist sõltuvad. Mitmed eriti südant tabavad ja oma ringis mõjusad tekstid võivad väljaspool luterlikku konteksti sisenenule küsitavateks muutuda. Kirik & Teoloogia artiklitele klõpsanud eesti kristlasele on uusvaimsuste kiire kasvu, globaliseerumise ning kiriku marginaliseerumisprotsessi taustal raskelt mõistetavad ainult luterlikku konteksti meeles pidavad artiklid. Muutuste taustal näib põhiväljakutseks olevat lõimumine suure tervikuga kui terviklik ja asendamatu osake, kaunimalt öelduna: kui Kristuse Ihu liige või üks rakuke ihuliikmes. Toon kogemata silma hakanud näite terviktausta unustamistest ühest Kiriku & Teoloogia artiklist: „kirik on evangeeliumi tööriist“[1]. Evangeelsete kirikute ringis täiesti mõistetav ja virgutavaltki kõlav fraas muutub ajakirja lugejale väljaspool luterlikku sõnakasutust kirikute ja religioonide vahelist dialoogi pärssivaks. Mõiste „evangeelium“ luterlikus kontekstis on ilmselt laia tähendusväljaga. Sellega kaasneb paraku oht muutuda kõikehõlmavaks, mis toob kaasa aga konkreetse sisu hajumise. Oikumeenilisest vaatevinklist tundub hõlmavam ja ühtselt mõistetavam sõnastus: „kirik on Jumala tööriist, Kolmainu Jumala tööriist, Jumala Sõna tööriist …“ (Viimane sõnastus oleks otsekui ukse paotamine laiemaks dialoogiks messiaanliku juutlusega.) Kitsalt mõjub ka: „kirik rajaneb rõõmusõnumil Jeesusest Kristusest“[2]. Paremini mõjuks: „kirik rajaneb Jumala Sõnal“, kusjuures järgneda võiks vajalik täpsustus: luterliku kiriku põhialuseks on Pühakiri (sola scriptura). Suurem pilt kirikust, laiem kontekst, tunnetus, et ollakse väike osake Kristuse Ihust oma kindlas ja mitte kõikehõlmavas funktsioonis, kaasaks enam lugejaid, kes on väljaspool evangeelsete kirikute ringi. Terviku meeleshoidmine kutsub ühtlasi täpsustama ka oma identiteeti. Just selles kontekstis on mõttevahetus – Hiob-Nõmmik-Hiob – eriti huvitav. Esmasel lugemisel näib, et Nõmmik lähtub uusaegsest, modernsest ja postmodernsest maailmapildist, on akadeemiliselt konservatiivne, Hiobi tekst on mõistetav kui karjase kiri, kes on koos karjaga paratamatult ajahoovustega kaasas (mõtteviisiga lähemale jõudnud keskaegsele, ülemeelelisele suunatud ehk ideatsionaalsele) ja mureliku hoolega proovib lambaid säästa post-postmodernsest. Loomulikult ei pruugi see nii olla ja ettekujutust võib mõjutada lugeja enda (minu) peas pesitsev „mudel“ kahe vastandliku maailmapildi kooseksisteerimisest 21. sajandil. Käesoleval sajandil on üha rohkem silmapaistvaid teadlasi hakanud hindama religioosset teadmist-tunnetust ja otsima ise suhet religiooniga. Hinnata nende teadlaste erialaseid teaduslikke põhjendusi saavad loomulikult üksnes sama eriala teadlased. Ka „filosoofi teooriat on lubatud arvustada ainult teisel filosoofil. Paradoksaalselt on käsitlus inimese olemusest tõstetud inimesest kõrgemaks.“[3] Samas inimese religioonifilosoofilise mõtlemise arengule, mida toetab ka ajakiri Kirik & Teoloogia, aitab kindlasti kaasa mõttevahetus akadeemilise teoloogilise kõrgtasandi ja asjaarmastajaliku rohujuuretasandi vahel. Söandangi alljärgnevalt visandada oma vaatenurga sobitades mõttekilde erinevatelt mõtlejatelt. (Võimalik, et nad on minu mõtteid suunavat tervikpilti, „mudelit“ mõjutanud.)
Uku Masingust lähtudes võib öelda, et nii uusaegne (teaduslik) kui ka keskaegne maailmapilt on mütoloogilised. Näib, et mainitud dispuudis põrkuvad kaks erinevat algintuitsioonist-müüdist võrsunud mütoloogilist traditsiooni. Uusaegne ajaloolis-kriitiline meetod toetub uusaegsele teadusmüüdile ehk Pitirim Sorokini järgi – meelelisele sotsiokultuurile. Võimalusele, et inimsootsiumid on arenenud Ülemeelelise kaastoimel, vihjas kaudselt Pitirim Sorokini makrosotsioloogiline uurimus juba 20. sajandi esimesel poolel. Pitirim Sorokin avastas, uurides inimkonna kultuurilugu aastatuhandete lõikes, seaduspära sotsiokultuurilistes protsessides – seotuse, mis on sügavam kui lihtne funktsionaalne ühendus. Uurimustöö käigus kogutud tohutu hulga lõpmatult keerulisi sotsiokultuurilisi nähtusi ühtsesse süsteemi integreerides, täheldas ta kahte vastanduvat suunitlust: ideatsionaalset (ülemeelelisele suunatud) ja empiirilist ehk meelelist. Ideatsionaalset kultuuri „läbistab punase niidina mõte, et tõeline absoluutne reaalsus on ülemeeleline, aga meie meeleorganitega tajutav – illusoorne“. Meelelises kultuuris vastupidiselt ülemeelelisele suunatule „eksisteerib vaid üks reaalsus – just nimelt see, mille võtavad vastu meeleorganid“. Meeleline kultuur toob kaasa teaduse ja tehnika progressi, kuid mandub seejärel. Üleminekul ülemeeleliselt meelelisele on lühem periood (idealistlik), mil mõlemad kultuurikontseptsioonid on harmoonilises kooskõlas. Seevastu üleminek meeleliselt sotsiokultuurilt ülemeelelisele toimub integraalse vaheperioodita, „läbi katastroofi“.[4]
Uusaegne, „meeleline“ maailmavaade „põhineb materialistlikul metafüüsikal (nimetatud ka füüsikaliseks või teaduslikuks realismiks), mis on kujundanud moodsat teadust ja Lääne kultuuri viimased kolmsada aastat: reaalne koosneb mateeriast ja selle korrelaatidest, energiast ja interaktsiooniväljadest … mis levivad ruumis kiirusega, mille piiriks kehtestas Einstein valguse kiiruse“[5]. Arusaam, et ka uusaegne maailmapilt põhines teadusmüüdil ja sellest lähtuval mütoloogial, on muutumas valdavaks. Kvantfüüsik Amit Goswami väitel viitab matemaatiliste tõdede transtsendentsele päritolule asjaolu, et ükskõik milline matemaatiline algoritmide süsteem, mis mingit matemaatilist tõde tõestab, põhineb mittetõestataval eeldusel.[6] Ideatsionaalse maailmavaate, kui kasutada Pitirim Sorokini mõistet, ehk monistliku idealistliku metafüüsika, kasutades Goswami terminoloogiat, kohaselt: „(üli)teadvus (consciousness) on kõige oleva alus, k.a mateeria ja meelemõistuse (mind). Ühes jagamatus teadvuses avaldub jaotumine: transtsendentne võimaluste maailm (potentia), millest tõuseb immanentne manifestatsioonide maailm. Kristlikus sümboloogias kutsutakse transtsendentset valdkonda taevaks, maa on immanentne valdkond, ja nad mõlemad tärkavad üliteadvusest (consciousness)“[7].
Ka tänapäeva kristlasele on teoloogiliselt arusaadavam Jumala inspiratsiooni pidev ja katkematu osalus mõtlejate töös ilma kolmesaja aastase katkestuseta. Valgustusajal – ajal, mil tähelepanu oli pööratud meelelisele, eksperimendile alluvale, leidis see väljenduse ratsionaalse tõeotsingu käigus sündinud ootamatute teadusavastustena. „Tema nähtamatu olemus, tema jäädav vägi ja jumalikkus on ju maailma loomisest peale nähtav, kui mõeldakse tema tehtule …“ (Rm 1:20a) Mitmete oluliste mõtlejate (Pitirim Sorokin, Amit Goswami jt) arvamuse kohaselt pole ideatsionaalne ega meeleline-ratsionalistlik maailmapilt omaette piisavalt täiuslikud. Naasev ideatsionaalne maailmatunnetus, uus vaimne ajastu taotleb vastandlike maailmapiltide – ideatsionaalse ja meelelise – integreerimist. Teadusfilosoofia otsib dialoogi teoloogia ja religiooniteadusega. Tumeainele pühendatud teaduskonverentsidel Jaan Einastoga korduvalt kohtunud juhtiv astrofüüsik Joel Primack[8] tõdeb: „Me oleme jagunenud iga ühiskonna jaoks kõige fundamentaalsemas küsimuses: millises universumis me elame? Ilma mingi konsensuseta selles küsimuses ja ilma ühegi viisita kuidas konstruktiivselt mõelda sellest, kuidas me inimestena võiksime suurde pilti mahtuda, meil ei olegi suurt pilti. Ilma suure pildita oleme me väga väikesed inimesed.“[9] „On aeg taasühendada kaks erinevat arusaama maailma kosmoloogiast – teaduslik ja müütiline – üheks teaduspõhiseks arusaamaks meie kohast mõtestatud universumis.“[10] „Religioossed alguslood (origin stories) nagu need, mis on Genesises … pakkusid juhatust, kuidas elada kuuluvustundega, ja kuidas saada jõudu sellest, et ollakse osa suuremast, jagatud kohalolust …“[11]
Üha enam on mõtlejaid, kes nõustuvad arvamusega, et „müüdis on oma müütiline tõesus, müütiline tõepära. Müüt eristab … tõese näivast, ettekujutatava tegelikust, kuid see kõik toimub mitte teaduslikul, vaid puht müütilisel teel.“[12] „Müüt ei ole teaduslik … konstruktsioon, vaid elav subjekt-objekt suhtlus, mis sisaldab omaenda teadusvälist, puht-müütilist tõesust, usutavust, põhimõttelist seaduspärasust ja struktuuri.“[13] „ … müüt ei ole kunagi ainult skeem või allegooria, vaid on eelkõige sümbol … ja olles sümbol, võib sisaldada endas skemaatilisi, allegoorilisi ja keerukas-sümboolseid kihistusi.“[14]
Kanoonilised ja dogmadeks kuulutatud I aastatuhandest pärinevad müüdipõhised tõdemused tõepoolest ei avane ajaloolis-kriitilisel lähenemisel, nende sõnum on varjatuses. Teaduspõhine sõnum „on tekstis endas ja sealt täielikult kättesaadav. Sümboolne „tekst“ omab … mnemoonilist funktsiooni. See peab olema meeldetuletuseks millestki, mida meenutaja teab ka ilma selleta. Sellisel juhul sõnum ei ole tekstist ammutatav.“[15]
Õigeusu ja katoliku kirik austab kirikudogmasid kui salasusi. Dogma tegelik sisu avaneb palves (ilmutuslikult), tõukudes dogma abil meenutatud, meelde toodud sümbolist. Ajaloolis-kriitilise meetodiga võib sümboli, „teksti“ küll lahti põimida, kuid selle käigus võib sõnum haihtuda. Asenduda lõputu diskursusega. Ehk on võimalik, et just see diskursus sooritab lootusetus kriisis „kvanthüppe“ kõrgemale tasandile? Integraalne lähenemisviis väärtustab kõiki sotsiokultuurilise arengu etappe. Juba 1989. a. täheldab Rein Raud: „Vastukäivate tõdede integreerimine on üks uuema aja teaduste märkimisväärsemaid saavutusi mõtteviisi arendamise vallas.“[16] Tõepoolest, ühtse suure pildi igatsejaid, integreerumisest mõtlejaid on nii ristikirikus kui sellest väljaspool üha rohkem. „ … andmeid ja teooriaid, mida müstikud ja meditatsiooni-uurijad on kogunud läbi sisevaatluse, mis on viinud mitmete … kõrgemate teadvusseisunditeni (lisaks tavapärastele), peab samuti pidama tähendusrikasteks ja kasulikeks.“[17]
Ristikirikus on Kolmainu dogma kõrgema teadvusseisundi kirjelduste selgroog. Selle elava ja töövõimelisena hoidmine on Kiriku kehale ülimalt oluline. Võimalik, et dogma sõnastuses peituvat ilmutuslikku sõnumit saab üksnes isiklikult südames aduda, sõnastus aga ongi ajastuti interpreteeritav. See aga eeldab jäägitut süvenemist dogma(de)sse. Samas võib süvenemisega kaasnev kogemus dogma eluandvast toimest kutsuda võitlusse dogma küsitavaks tegijate vastu. Tänapäevane kontekst eeldab aga koostööd, ühist mõtlemist. Tervet Eestimaa kristlikku kogukonda hõlmavas kontekstis pakuvad evangeelse luterliku kiriku sees dogma kui eluhoidva sümboli tunnetajad võimalust lõimumiseks vanade (katoliku ja õigeusu) kirikutega. Rangelt teadusliku ajaloolis-kriitilise meetodi viljelejad säilitavad sideme sekulaarmaailmaga ja tänapäeva teadusega lõimudes uusaegse teadusliku mõtteviisiga tänu viljeldavate metodoloogiate teatavale sarnasusele. (Muidugi jagavad nad ka olulisi uurimistulemusi. Tänapäeval kasutatakse ajaloolis-kriitililist meetodit abivahendina nii katoliku kui ka õigeusu kirikus.) Ristikirikusse kuulujad peaksid kiirustama nii kiriku sisese ühtsuse loomisega kui ka kaasmõtlejate ringi avardamisega! Teadus on juba aastaid dialoogialdis: „Üks võimalus arendada teadust, mis pakub reaalseid lahendusi inimese probleemidele on mõista, et see, mida me kogeme kui mateeriat on vaid üks oluline valdkond paljudest teadvuse kvantvõimalustest – domeen, mida me kogeme oma meeltega.“[18]
Salasustest toituv, dogmaatiline, fundamentaalne mõtlejaskond suudab elavat, kaemuslikku jumalakogemust eristada maagilis-esoteerilistest „maailma vaimuga“ seonduvatest kogemustest, ja ühtlasi pakkuda teoloogilisi selgitusi aastatuhandetesse ulatuva Püha Pärimuse toel. Teaduse lähenemine ekstrasensoorsele on kaasa toonud plahvatusliku huvi pseudoteadusliku ja –vaimse kirjanduse vastu. Seda loevad, „tarbivad“ uue vaimsuse otsijad sageli suutmata eraldada tõrvatilkasid meest (vaieldamatult on uue vaimsuse liikumises esile toodud mitmeid tunnustust väärivaid mõtteavaldusi).
Kõik ei ole tava (kriitilise meetodiga analüüsitav), kõik ei ole püha traditsioon (kriitilisele analüüsile allumatu). Koostöös on kergem selgusele jõuda ja selgitada, mis on püha traditsioon, mis tava, mis teadusavastustest seondub Jumala tarkusväega, mis inimeste omailma parapsüühiliste, esoteeriliste, maagiliste jm kummaliste „selle ilma“ ilmingutega.
Uue vaimsuse otsijatele saab ristikirik olla hoopis suuremaks toeks üksnes kirikusiseses konsensuses, mis hoiab meeles ühisosa ja respekteerib erisusi.
[1] Thomas-Andreas Põder, „Kirik & Teoloogia: dogmaatiline arutlus (1. osa)“ – Kirik & Teoloogia, nr 1, 18.12.2011.
[2] Samas.
[3] Rein Raud, „Eetikamudelite toimemehhanismidest“ – Akadeemia 5/12 (1989), 933–955, 937.
[4] Питирим Сорокин, Социальная и культурная динамика. Москва: Издательство Русского Христианского гуманитарного института, 1999, 795–799.
[5] Amit Goswami, Quantum Creativity. Waking up to Our Creative Potential. New Jersey: Hampton Press, 1999, 20.
[6] Samas, 79.
[7] Samas, 22.
[8] Jaan Einasto, Tumeda aine lugu. Tartu: Ilmamaa, 2006, 167, 299, 319–320.
[9] Nancy Ellen Abrams, Joel Primack, The New Universe and the Human Future. New Haven & London: Yale University Press, 2011, XII.
[10] Samas, XV.
[11] Samas, XIII.
[12] Aleksei Losev, Философия. Мифология. Культура. Москва: Издательство политической литературы, 1991, 39.
[13] Samas, 40.
[14] Samas, 62.
[15] Juri Lotman, „Canonical art as informational paradoks“ – Sign Systems Studies 41 (2/3), 2013, 371–377, 373.
[16] Raud, 934.
[17] Amit Goswami, God Is Not Dead. What Quantum Physics tells us about our origins and how we should live. Charlottesville: Hampton Roads Publishing Company, 2012, 44.
[18] Samas, 36.
Tiina-Helje Veisserik (1942) on magister, arhitekt-restauraator, kunstiteadlane, ikoonikunstnik; ristitud ja leeritatud luterlikus kirikus; õigeusku salvitud, EAÕK liige.
