Arvamused

Risti(vastupidine)teoloogia

Küsimus kuulutusülesandest või täpsemalt selle sisust on proovikivi, mis ei igane. Tõenäoliselt iga põlvkond usklikke seisab sarnase probleemi ees: mis on usk ja selle sõnum, mille eest me seisame ja mida me kõneleme oma maailmale (ehk kõigile, kellega me kokku puutume, olgu siis auditooriumiks usklik või uskmatu)?

Kuigi mõiste „ristiteoloogia“ on omistatav Martin Lutherile, mis ehk kõige filigraansemalt joonistub välja reformatsiooni algusperioodi jäävas Heidelbergi väitluses („Heidelbergi väitlus“ – tlk Meelis Friedenthal. Valitud tööd. Koost. Urmas Petti. Avatud Eesti raamat [Tartu: Ilmamaa, 2012], 25–50), siis oleks ilmselt vale uskuda, et tegemist oli millegi uuega või usuisa poolt leiutatuga. Viitab ju Luther isegi Augustinusele, aga veelgi enam nii Uuele kui ka Vanale Testamendile. Seega on tegemist vana asja taasavastamise, taasvormimisega.

Vaatamata idee lihtsusele on seda üpris raske mõistuslikult lahti kõnelda. Isegi kui püüda mööda hiilida ajastu kontekstist ja tahta süüvida arusaama enesesse, mille kohaselt mistahes inimese tegevus (ükskõik kui hea see ka näiks) on halb ja patt Jumala silmis; samal ajal Jumala tegu, mis näibki halb, on hea; inimene leiab lepituse Jumalaga üksnes selle kaudu, et Jeesus Kristus on surnud meie eest ning üles tõusnud ja seetõttu on meil taas ühendus Jumalaga, mis on täiuslik kingitus meile Jumalalt; ükski meie tegu ei aita meid Jumalale lähemale. Sellise kontseptsiooni mõistmine, olenemata ajastust, ei saa kunagi olla kõigile samal viisil mõistetava ratsionaalsuse küsimus. See vajab hüpet tundmatusse, kusjuures meil puudub ettekujutus, kas selles tundmatuses on midagi, mis meid kinni püüab või järgneb hüppele katastroof. Kui pikendada metafoori, siis asja juures on karm pool veel see, et enne hüpet me ei saa teada, milliseks kujuneb tulemus.

Ometi muutub olukord veelgi pentsikumaks, kui peame ristiteoloogia mõiste asetama n-ö tänapäeva konteksti: jutustama idee lahti vahenditega, mis on relevantsed ja kõnekad praegusaegsele inimesele.

Tõenäoliselt kipuvad iga põlvkonna vanemad ja targemad arutlema ühel hetkel selle üle, et noorus on hukas (teadaolevalt arvas juba Sokrates nii). Siinkohal ei pea ma oluliseks mitte niivõrd seda, et noorusega midagi valesti oleks. Pigem leian, et vastavas kõnekäänus peitub vanema generatsiooni kogemus, et nende eluajal on asjad justkui muutunud (arvajate meelest ikka halvemuse poole). Ent kindel (seda küll eelkõige üksiku vaatleja kogemuses) on see, et asjad on teisiti, kui nad olid varem. See, mis oli varem, tundub stabiilne ja selge (loe: turvaline), aga nüüd on uut moodi (ebakindel, alati muutuv, arusaamatu jne).

Teisiti ei ole see ka praegu. Ei saa kuidagi mööda vaadata asjaolust, et viimase saja aasta jooksul on ühiskond tohutult muutunud. Kui hetkeks kõrvale jätta meie Eesti maanurgake ja vaadata mõtlemise arengut, tehnika arengut, sotsiaalset arengut, meditsiini arengut ning mõelda, millises maailmas elas inimene sada aastat tagasi ja elab nüüd, siis ei saa rääkida, et elu on pisut teistmoodi. Muutus on olnud pöörane ja maailm on hoopis midagi muud, kui ta oli veel lühikese aja eest. Vaatamata sellele, et niisuguses progressis on võimalik näha positiivset (näiteks on raske vastu vaielda argumendile, et meid ei taba iga mõne aasta järel raske epideemia laastamistöö, hävitades nii kümneid protsente populatsioonist, või ka sellele, et inimese rolli ühiskonnas ei määratleta enam sõltuvalt nahavärvist jne), on olemas ka varjukülg. Vaevalt et Lääne-Euroopa ühiskonna suhe Jumala ja usuga oleks kunagi sedavõrd leige olnud, kui see on nüüd. Vastav areng on täheldatav juba 20. sajandi keskpaiku, kui Dietrich Bonhoeffer kirjutas oma vanglakirjades karmist tõdemusest, et kogetavad II maailmasõja õudused ei ole inimesi pannud kuidagi enam Jumalat otsima.

Iroonilise uhkusega võib siin enda kodumaa konteksti pidada eesrindlikuks: Eesti on statistika järgi üks kõige usuleigemaid maid Euroopas. Tõsi, kirikus me tahaksime sellele vastu vaielda. Ei saa salata, et igasugune alternatiivne religioon on niivõrd enesestmõistetav, et seda on raske tähelegi panna. Igasugused religioosse kallakuga praktikad (olgu selleks jooga, mida võib leida ka kirikus, kristallide kultus, horoskoobid, kodu kujundamine mingi idamaise loogika alusel jne) on sedavõrd tavalised igapäeva osad, et neid ei seostatagi millegi üleloomuliku või religiooni valdkonda kuuluvaga. Ometi nad ju kompavad millegi ulatamatu järele. Selleks ei ole küll konkreetne jumal, kuid selle asemel on soov jõuda mingisuguse parema enesetundeni, täiuslikuma minani, eduni, õnnestumiseni, parema seksini – olen kindel, et ka inimesed Eestis tunnevad ennast selles ära, vaatamata sellele, et nad on veendunud oma usukauguses.

Eelpool üksikute näidetena toodud praktikad viitavad üpris sageli Aasia suunas. Viimased paarkümmend iseseisvuse aastat oleme me võinud nautida uue vaimsuse mõiste taha koonduvate ideede lakkamatut sissevoolu ja need on langenud meie kontekstis viljakasse mulda. Sõltumata ühiskonna kihist (kas rikkad või vaesed) on erinevate retriitide, koolituste ja sensitiivide populaarsus aukartust äratav.

Vaevalt on küsimus üksnes selles, et eestlase loomus oleks kuidagi avatum sellisele religioossele avarusele. Tõenäoliselt annab ka Lääne-Euroopa mõtlemise areng tõuke suuremale avatusele kõikvõimaliku mitmekesisuse suhtes. Pärast seda, kui poststrukturalistid lammutasid maha veel viimasedki katsed midagi tõsikindlat ja absoluutset asjade kohta väita (kuni sinnani, et meie keel ei ole midagi muud kui üks foneemide rida ja selle mõistmine kindlal viisil on võimatu – see on üksnes vägivald), on üksnes enesestmõistetav too värviline pluralism, mille spekter on sedavõrd kirju, et lausa pimestab.

Seista niisuguse maailma keskel väitega, et üksnes ristilöödud Kristuses leiame me tõelise ühenduse Jumalaga – see on vahest enesetapjalik julgus, see on hullumeelsus, mõistuslikult võttes kindlalt hukkumisele määratud.

Ent kui siiski kissitada silmi, pöörata hetkeks pilk tagasi tolle värvilise vikerkaare suunas ning püüda lahti mõtestada seda paljusust, siis on täheldatav üks kummaline tõik, mis kummituslikult üha uuesti ja uuesti vastu terendab: inimese lakkamatu sirutumine Jumala poole (või mistahes üleloomuliku poole, mida ei soovitagi määratleda) tundub olevat midagi meile väga omast. Eriti nähtavaks saab see oludes, kus elu saadab ebakindlus. Võimalik ebaõnnestuv jahiretk, võimalik põud või üleujutus, mis hävitab saagi, võimalik haigus või sõda – inimese instinktiivne küsimus, et mis lubaks mul sarnastest asjadest üle olla ja tagada enda eksisteerimise jätkumine, otsib paaniliselt vastust. Ja ühel hetkel, kui maailma tajutakse millegi hirmutavana, otsitakse abi selle taga olevalt jõult. Kuid suhtlus selle jõuga käib samasugustel kaubanduslikel alustel, nagu see käib naaberhõimuga – midagi tuleb vastu anda.

Ja nii see toimib tänaseni: midagi tuleb teha, selleks et jõuda täiuslikkusele lähemale, et ära osta selle maailma juhtivaid jõude, olgu selleks siis mingi kaasaskantav amulett, venitus- või hingamisharjutus, kivike või ostetud personaalne horoskoop. Üldistades võib öelda, et enesele meelepärases valdkonnas progressini jõudmiseks tuleb teha midagi. Tuleb liikuda Jumalale lähemale. Nii saab selgeks, et too sama sirutumine, mis toimus tuhandete aastate eest rituaalses tantsus, mis manas esile vihma, et see kastaks maad ja tuleks saak, ei ole oma sisult erinev sellest, kui me tänapäeval püüame teha head naabrile selleks, et n-ö karma seadus meid ei tabaks. Me peame ühtviisi midagi tegema, et leida harmoonia selle maailma isandaga.

Niisuguses kontekstis osutub ristiteoloogia justkui valgeks vareseks – millekski totaalselt erinevaks. Mäletatavasti vastandus Luther oma 1518. aasta väitluses auhiilguse teoloogiale (ld theologia gloriae) – positsioonile, kus inimeste headele tegudele anti kaal suhtes Jumalaga. Ehk omapoolse õige käitumisega oli võimalik Jumalat n-ö ära osta. See tundub kuidagi kahtlaselt sarnane sellega, mis meile tollest religioossest paljususest vastu vaatab. Meil tuleb midagi teha selleks, et leida Jumal. Asja juures on eriti karm tõde see, et sarnase mõttelaadi lõhe ei jookse mitte kristliku usu ja muude religioonide vahel. Ei ole üldse haruldane kohata kirikus inimesi, kes usuvad siiralt, et kui nad tulevad pühapäeval kirikusse, siis Jumal vaatab nende peale paremini, või et kui nad maksavad kirikule raha, siis Jumal tasub neile nende annetust mööda. Meie lootus ära osta teispoolsust on igapäevane. Pean ausalt tunnistama, et avastan pea iga päev end mõttelt, et ei tee ühte või teist asja (mis on klassifitseeritav mingis kontekstis mõiste alla patt) ja seda üksnes selleks, et ehk siis too teispoolsus vaatab mu peale parema pilguga, kingib mulle soodsamad tingimused.

Julgen väita, et arusaam auhiilguse teoloogiast on kirjutatud evolutsiooniliselt me meeltesse. See on normaalsus, see on religioossus, mis on uuritav ja jälgitav. See sama mõttelaad vaatab vastu meile judaismi käsutäitmises, islami viie reegli täitmises, budistlikes meditatsioonides või hinduistlikes rituaalides, aga ka oluliselt lähemal: on tarvis üksnes neljapäeva ööl minna nelja tee ristmikule, et osta kuradilt kolme veretilga eest kratt. Me peame midagi tegema, et jõuda osaduseni Jumalaga.

Ja siis kõlab risti(vastupidine)teoloogia: need pingutused on üksnes lahutatus Jumalast, püüd iseennast lunastada. See on Paabeli torn, mis soovib taevast vallutada. Selgitada inimesele, kes on läbi imbunud humanistlikust käsitusest iseendast kui põhiolemuselt heast, et ta on lahutatud Jumalast, et ta vajab alandumist ja loobumist iseenesest ja lootmist Jumala peale – see on ühest küljest midagi sellist, mida ei suuda selgeks teha ka võttes appi kõige paremad arutluse ja retoorika meetodid. Samas on see ka midagi sellist, mis jätkuvalt lubab tajuda meie usu erilisust. Küsimus ei ole mitte selles, mida tuleb teha, vaid selles, mis on tehtud meie eest, st selles, mis lubab meil vaadata igavikku lootuses; mis lubab meil kõrvale vaadata enese osavusest või tegevusest ning toetuda üksnes sellele, mis saab meile osaks Jumala kingitusena.

Vaatamata sellisele idealistlikule ülevusele oleme me siiski paratamatult sunnitud vastama küsimusele, et mida ikkagi kantslist kuulutada. Kas see jutustus peaks unustama ajastu vaimu, mis räägib hoopis teistes keeltes, mille jutustused lõkketulede valgel kostuvad teistes suurustes ja sümbolites? Kas jääme kirikus uhkesse üksindusse, tsiteerides paatoslikult Pühakirja „kellel kõrv on see kuulgu“ (Lk 8:8)?

Kõigele sellele lisandub veel üks mõte, mis mind (aga ilmselt paljusid enne mind) on küll inspireerinud, aga ka muutnud ärevaks. Toosama eelpool mainitud Bonhoeffer leiab, et me (kristlased) peaksime maailma tõsiselt võtma ja mitte enam teda alandama teismelise seisundisse sellega, et me üritame meeleheitlikult inimestele selgeks teha kuivõrd patused nad on ning siis tulema justkui imerohuga välja, et meil on lahendus pakkuda. Ent mida tähendab võtta seda maailma täiskasvanuna? Mis tähendab, et mitte kohut mõista või hinnangut anda sellele, mis justkui kisendavalt hüüab hukatuse teel? Milles ikkagi viimselt seisneb arkaandistsipliin, mida koonduslaagris hukatud teoloog pidas kirikule kohaseks toimimiseks tänapäeval?

Jeesus räägib Mt 5:41 kohtumisest: ta räägib sellest, et meil tuleks tõsiselt võtta seda, mida inimesed meilt küsivad. Mitte ainult tõsiselt, vaid topelt tõsiselt. Minna kaasa kaks miili ühe asemel. Kui kaugele maailmaga kaasa oleme me valmis tänapäeval kirikus minema? Kas me äkki eos (kartes saada temast mõjutatud või siis veelgi müstilisemalt kartes kuidagi saada ebajumalakultusest osa) elimineerime selle võimaluse? Kohtumine teisega, kui see toimub võrdsetel alustel, on ebamugav. See asetab meid haavatavasse positsiooni. Kohtumine budistiga – minna kaasa temaga kaks miili – võib teoreetiliselt tähendada ka seda, et sellest kohtumisest väljuvad hoopis kaks budisti. Ometi ristiteoloogia tähendabki hüpet tundmatusse. See tähendab Jumala lõputut usaldamist. Vaatamata sellele, et meie keel on foneemide rida, mille tõlgendus on vägivald, siis paratamatult ei ole meil teist viisi suhtluseks. Me saame kirikus jutustada seda lugu, millest me just nii aru saame. Sealjuures ei või me unustada, et meie jutustus on meie arusaam Jumalast – see ei ole Jumal ise. See, mis edasi sündima hakkab, on üksnes Jumala kätes. Ehk ühest küljest oleme me alati kutsutud kuulama ja seda selliselt, mis laseb meid tõsiselt puudutada.

Ristiteoloogia on ja jääb sedavõrd ebamõistetavaks, et selle olemuse selgitamine ei osutu kunagi mõistuslikult ammendavaks. Isegi inimene, kes on arvanud, et ühel hetkel on ta sellele pihta saanud ning kogenud oma elus alandust ja sealt edasi Jumala armu, ei tarvitse järgmisel hetkel üldse selles kohas olla. Seega kuulutus armastavast Jumalast, kes otsib inimest, on hädavajalik sõnum, mis peab igas kohtumises kõlama – olgu selleks jumalateenistus või kohtumine võõraga. Arusaam, et pääste sõltub mitte minu tegudest, vaid üksnes Jumala armust, on ühest küljest laastav ja skisofreeniline: see tekitab ebakindlust ja hirmu. Kuid seda üksnes siis, kui sõnum, mis meieni jõuab, jääb poolikuks. Kristlik usk on olnud ja jääb rõõmsaks usuks. Ta kuulutab, et Jumal otsib langenud inimest. Meie elu ja teod võivad saada Jumala tegudeks, kui Jumal hakkab tegutsema meis. Ja see on rõõmus sõnum. Selleks peab ristiteoloogia jääma püsima ka tänapäeva Eesti kiriku kuulutuses.

 

Ariel Süvari (1978) on usuteaduse magister ja EELK liige.

 

Loe veel selle nädala numbrist:

Robert Kolb, Lutheri ristiteoloogia tänapäeval.

Tiit Salumäe, Mina kui eurooplane.

Meelis Friedenthal, Ülikoolid ja usupuhastus.

Print Friendly, PDF & Email
English