Arvamused

Usundiõpetusest ja selle õpetamisest

Usundiõpetust õpetades ja tunde planeerides tasub ikka ja jälle endalt küsida, missugused on need noored inimesed, kellele me oma ainet õpetame, ning millised teadmised ja oskused on need, mille õpilane võiks usundiõpetuse tundidest endaga kaasa võtta. Usundiõpetuse üheks peamiseks ülesandeks võiks olla õpilase ettevalmistamine eluks tänapäevases keerulises maailmas, kus tal tuleb teha olulisi eetilisi valikuid, suhelda erineva usulise taustaga inimestega ning paratamatult puutuda ka kokku eelarvamusliku suhtumisega erinevatesse religioonidesse.

Kõigepealt õpilastest. Vaatamata sellele, kas klassikomplektid moodustatakse kindla valiku ehk sisseastumiskatsete või tutvusuuringute abil või võetakse vastu kõik soovijad, on usundiõpetuse seisukohalt tegemist alati äärmiselt heterogeense klassiga. Ühe klassi õpilased võivad oluliselt erineda väärtushinnangute, võimete, teadmiste, motivatsiooni, õpioskuste jms poolest. Tänapäeva õpilasi kirjeldades võib igasugune üldistamine osutuda ekslikuks.

Teiseks õppimisest. Kõige üldisemalt saab eristada konstruktivistlikku ja nn instruktivistlikku õppimiskäsitlust. Instruktivism, nagu viitab juba selle nimetus, on laialt levinud õppemeetod, kus õpilase peamiseks osaks on instruktsioonide järgimine ja õpetaja kui teadmiste valdaja kuulamine. Instruktivism läheneb kõikidele õpilastele enam-vähem võrdselt. Kõik õpilased saavad tunni jooksul võrdse koguse informatsiooni, ühesuguseid või sarnaseid õpiülesandeid ning ka teadmiste kontrollimine toimub üldjoontes võrdsetel, kergesti kontrollitavatel ja hinnatavatel viisidel. Mõnikord antakse „nõrgematele“ õpilastele lihtsamaid ülesandeid ning nimetatakse seda diferentseeritud õpetamiseks. Kuna selline õppimisviis usundiõpetuse kontekstis lähemat selgitust ei vaja, keskendun käesolevas arvamusloos alternatiivsele, konstruktivistlikule õppimiskäsitlusele.

Konstruktivism näeb õppimist kui maailma mõtestamise protsessi, mille käigus õppija konstrueerib oma isikliku teadmise. Teisisõnu, õppida tuleb mitte konkreetse õpitulemuse omandamiseks, vaid omandatud teadmiste ja oskuste abil ümbritseva maailma mõistmiseks. Nii näiteks ei tuleks õppida matemaatikat, omandamaks ülesannete lahendamiseks vajalikke valemeid ja tabeleid, vaid sellepärast, et matemaatika on oma loogilisuse ja muude ilmeliste aspektidega meid ümbritseva maailma mõtestamisel ülimalt oluline distsipliin. Sarnane on lugu usundiõpetusega. Kuna arusaamine ja teadmiste konstrueerimine on alati individuaalne, sobib selline õppimiskäsitlus just tänapäevasele heterogeensele õpilaskontingendile.

Teadmine ei ole konstruktivistlikus õppes niivõrd sõltuvuses õpetaja isiksusest kui õppijast ja õppimise käigus sooritatud tegevustest. Arvestades usundiõpetuse mahukat ja erinevaid valdkondi katvat õpisisu ning asjaolu, et usundiõpetuse õppe- ja kasvatuseesmärgid pööravad riikliku õppekava järgi teistest õppeainetest oluliselt rohkem tähelepanu õpilase väärtuskasvatusele, ei saa õpetaja ülesandeks neis tundides olla õige informatsiooni vahendamine õpilastele ning valmis vastuste pakkumine eetiliste probleemide lahendamisel. Õpilane ei pea usundiõpetuse tundides saama teada, milline arusaamine või käitumine on õpetaja jaoks õige ja milline vale, vaid konstrueerima oma isikliku arusaama eetilisest käitumisest. Õpetaja peamiseks rolliks on õpilase metakognitsiooni juhendamine. See tähendab, et õpetaja kavandab tunni, loob õppimiseks vajalikud tingimused, juhendab õpilasi erinevate õpiülesannete täitmisel. Juhendamise kaudu õpetatakse erinevaid õpitehnikaid ning enesereflektsiooni, mis on edaspidises elus, kus ei ole hinnangut ja õigeid vastuseid teadvat autoriteeti, väga oluline oskus. Õppemeetoditeks sobivad erinevad aktiivõppemeetodid nagu arutluspõhine tund, projekt- ja probleemõpe, õppekäigud jne, mis aitavad lisaks õpisisule omandada ka distsipliiniülesed õpioskused, mida põhikooli riiklikus õppekavas kirjeldatakse kui üldpädevusi, rahvusvahelises pedagoogilises kirjanduses aga kui 21. sajandi õpioskusi.

Tähtsaimateks õpioskusteks, mida saab tõhusalt ka usundiõpetuse tundides arendada, on loovus ja innovatsioon, kriitiline mõtlemine ja oskus probleeme lahendada ning kommunikatsiooni- ja koostööoskus, moodustades kokku nn õppimise- ja innovatsioonipädevuse. Pedagoogikateadlane Sue Z. Beers kirjeldab loovust õpioskusena, mis hõlmab nii kognitiivset kui ka sotsiaalse tegutsemise valdkonda. Loova mõtlemise arendamiseks peaksid õpilased tegelema aktiivselt informatsiooni otsimise ja selekteerimise, erinevate õpitehnikate kasutamise ja uute ideede loomisega. Sotsiaalne loovus põhineb aga peamiselt koostööoskusel, mis kõige üldisemalt tähendab koostöös uute ideede loomist, enda ideede sõnastamist ja esitlemist ning oskust olla avatud ja aktsepteerida kaasõpilaste ideid. Kõige huvitavamaks loova mõtlemise aspektiks on oskus tulla toime läbikukkumistega. Kui tänases koolis on läbikukkumine pigem taunitud ja õpilased püüavad seda oma töödes vältida, siis konstruktivistlik õppimiskäsitlus näeb läbikukkumist ja oskust sellega toime tulla olulise õpiprotsessi osana, mis annab hea võimaluse tehtud töö analüüsimiseks, testimiseks ja viimistlemiseks.

Kui usundiõpetuse tund ei ole üles ehitatud teadmiste päheõppimisele ja kontrollimisele, on selge, et usundiõpetuse tundides olulist läbikukkumist või suure vea tegemist esineda ei saa. Küll on aga oluline, et õpilased teaksid, et neil on tundides õpikeskkond, kus nad saavad turvaliselt usuga seotud küsimuste üle arutleda ja selle käigus oma isiklikke suhtumisi kujundada. Et arutluse kvaliteet on tugevas sõltuvuses teemakohaste teadmistega, saab õpilastele selgeks suhteliselt kiiresti. Õpilaste vaba juurdepääs arutlust toetavale informatsioonile õpetab neid ühest küljest informatsiooni kriitiliselt hindama, samas väärtustab teadmisi ja informatsiooni ning aitab vältida arvamuste kujunemist eelarvamuste ja üldistuste põhjal. Ka eetiliste otsuste tegemisel on asjakohasel informatsioonil märkimisväärne roll. Arvestades usundiõpetuse väikest mahtu (heal juhul üks tund nädalas, tavaliselt siiski oluliselt harvem) on ilmne, et neist tundidest napib isegi kõige olulisemate eetiliste küsimuste käsitlemiseks, rääkimata eetilise õpilase kasvatamisest. Eetiliste valikute tegemise esmaseks eelduseks on eetiliste probleemide äratundmine. Nii mõnigi kord avastavad õpilased üllatusega, et näiliselt tavapärased olukorrad (kunstlik viljastamine, saastamine, juhtumid reisidel) sisaldavad endas eetilist probleemi. Sellise olukorra analüüsimiseks ning vajadusel ka isikliku seisukoha kujundamiseks (kindlasti ei tule seda teha iga eetilise konflikti korral, eriti juhtudel, kui tegu on õpilase jaoks võõraste kultuuridega seotud olukordadega) vajavad õpilased informatsiooni võimaliku eetilise konflikti tagamaadest. Informatsioon annab õpilastele vabaduse teha eetilisi otsuseid teadlikult ning aitab neil teadvustada asjaolu, et sageli on formaalsetena näivate kommete ja reeglite taga oluline ratsionaalne põhjendus.

Õppimist kui maailma mõtestamise protsessi mõistes võiks usundiõpetus sobida kõikidesse koolidesse ja vanuseastmetesse. Raske on ette kujutada põhjust, miks üks tähtis inimkonda puudutav valdkond peaks jääma koolis käsitlemata ning õpilase jaoks mõtestamata. Konfliktid võivad tekkida instruktivistliku õpetamisviisi puhul, kui õpilased ei nõustu õpetaja poolt õpetatavaga. Ning kuigi õpetajad on targad inimesed, ei ole neilgi ühte ja õiget vastust moraalsetele dilemmadele ega inimlikele probleemidele. Parem on anda õpilastele valmis tõdede asemel oskused ise oma vabast tahtest ja teadmistest otsuseid vormida.

 

Aleksandra Sooniste (1975) on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja õpetajakoolituse, Tartu Katoliku kooli sotsiaalainete õpetaja ja arendusjuht, Rooma-Katoliku Kiriku liige.

 

Print Friendly, PDF & Email
English