Arvamused

Demokraatia hoidmisest

(Enese-)kriitika kuulub olemuslikult demokraatia juurde. On ju tegemist riigi- ja eluvormiga, mis vajab eksisteerimiseks ning arenemiseks hoidmist ja vaeva, jätkuvat kriitilist läbikatsumist ja parandamist. Tihti võib aga just kristlaste seas kohata kergekäelist demokraatia totaalkriitikat ja mõne teise, väidetavalt kristlikuma riigivormi ihalust. Alternatiivina pakutakse seejuures enamasti kuningriiklust. Taoline paleus on ühteaegu nii naljakas kui ka kurb. Naljakas, kuna silme ette maalitakse virtuaalne tegelikkus, mis peaks justkui olema reaalne võimalus. Virtuaalkuningriiklased on nagu seltskond, kes käib metsaserval lateksiga kaetud mõõkadega fantaasiamänge mängimas. Mõni väidab tõsimeeli aastaid, et on – in mente – munkrüütel. Justkui poisike, kes ihaleb olla ämblik- või nahkhiirmees. Meelde tuleb ka kunagine meeleolukas kuningriiklaste partei. Kurb on see aga seetõttu, et demokraatia ülesannet ja vaeva ei võeta tõsiselt, seda eriti meie Eesti noore demokraatia tingimustes. Sarnane olukord oli 20. sajandi 20ndatel ja 30ndatel aastatel Saksamaal, kui paljud kirikus ja teoloogias ei suutnud leida positiivset suhet noore Weimari demokraatiaga. Olla antidemokraat oli popp, tendentsid totalitaarsuse suunas ja „kõva käe“ ihkamine aga süvenes. Sellele tasub mõelda, just ka nädalal, mil oleme tähistanud nii taasiseseisvumist kui totalitarismiohvrite mälestuspäeva.

Demokraatiat ei ole mõtet ei üle- ega alahinnata. Kristlikust usust ei ole tuletatav otseselt ükski riigivorm, küll aga on riigivormi kui maise elukeskkonna kujundamine armastuses ja vastutuses Jumala ja kaasinimese ees meie igaühe ülesanne. Demokraatia on riigivorm, mis ajaloolisele kogemusele tuginedes väärtustab võimude lahusust ja kodanike osalust. See panustab mõõdukusele, võimu kontrollile, õigusriiklikele garantiidele ja inimõigustele. See võtab tõsiselt riigivõimu piiratust, mitte-totaalsust ning panustab otsustusprotsessis konsensusele, mitte autoritaarsele võimule. Seejuures ei saa demokraatia olla üksnes riigivorm, vaid peab ühtlasi olema eluvorm: vajalikud on demokraatlikud voorused nagu dialoogilisus, ausus, tolerantsus, kompromissivalmidus, teise inimese vabaduse ja väärikuse austamine, tundlikkus sotsiaalse õigluse suhtes. Kõige selle puhul on võimalik täheldada demokraatia ja kristluse resonantsi ning tänapäeva demokraatiates kindlasti ka kristluse varjatud mõjusid. Evangeelne teoloog Reinhold Niebuhr on öelnud üsna tabavalt ja realistlikult: „Inimese tundlikkus õigluse suhtes teeb demokraatia võimalikuks, inimese kalduvus ebaõiglusele teeb demokraatia vajalikuks“.

Soovitan siinkohal lugemiseks eelmise nädala Sirbis ilmunud intervjuud, mis selgitab ja tõstatab väga hästi demokraatia probleeme tänases Eestis. Seda lugedes tasub vaimusilma ette manada ka olukord meie kirikus ja mõelda peatselt kätte jõudvatele valimistele. Tähendavad ju viimased, et me ka kirikus väärtustame ning peame oluliseks iga liikme vastutust ja osalust.

Ülle Madise ja Margus Ott: kuidas hoida demokraatiat?  Intervjuu autor Valle-Sten Maiste, Sirp nr 30, 17.08.2012.

 

Johann-Christian Põder (1977), dr. theol., on vanglate ja politsei-arestimajade peakaplan, Greifswaldi ülikooli külalisteadur teoloogilise eetika ja meditsiinieetika alal, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.

 

Print Friendly, PDF & Email

Viimati lisatud

c s-v põder
Karl Barthi kiriklik dogmaatika
Christine Svinth-Værge Põder
Foto: Tanel Valdna, ERR
Luterlik ristiteoloogia ja kiriku kuulutusülesanne tänapäeva Eestis
Meelis Süld
Allan Kährik
Ootamisest ja pilve sees tulijale silma vaatamisest (Lk 21:25–36)
Allan Kährik
Jõulupöördumine
Euroopa kirikute rändekomisjon, Euroopa Kirikute Konverents
English