Esiletõstetud lood

Leppimine armastusega (Mt 5:20-30)

[Jeesus ütleb]: „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!  Te olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla.  Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla, kes aga oma vennale ütleb: „Tola!”, peab minema ülemkohtu alla, kes aga ütleb: „Sina jäle!”, peab minema tulepõrgusse. Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and! Ole varmalt järeleandlik oma vastasele, kuni sa oled temaga teel, et sinu vastane sind ei annaks kohtuniku kätte ja kohtunik kohtuteenri kätte ja sind ei heidetaks vangi! Tõesti, ma ütlen sulle, sa ei pääse sealt enne välja, kui oled tagasi maksnud viimsegi veeringu. Te olete kuulnud, et on öeldud: Sa ei tohi abielu rikkuda!  Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud. Kui aga su parem silm ajab sind patustama, siis kisu ta välja ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu keha heita põrgusse. Ja kui su parem käsi ajab sind patustama, siis raiu ta maha ja heida minema, sest sulle on kasulikum kaotada üks osa oma kehast kui lasta kogu kehal minna põrgusse.“ (Mt 5:20–30).

See tekst on üks tuntumaid Uues Testamendis. Kindlasti tundsite ära – see on osa Mäejutlusest. Öeldakse ka, et Mäejutlus on kristliku moraali tuum. See on miski, mille pärast paljud teiseusulised, aga ka uskmatud kristlust hindavad. Kahtlemata on ka uskmatute hulgas üksjagu korralikke inimesi, kes peavad õigeks ausust, õiglust ja head käitumist. Paljud arvavad, et kui me käitume õigesti, siis saavad asjad maailmas korda. See on variseride viis: täita täpselt kõike seadust. Kui kirjade järgi on nii ette nähtud, siis tuleb seda ka teha. Me püüame ka oma lapsi õpetada kohusetundlikeks, viisakateks ja korralikeks inimesteks. Isegi tänapäeva tsiviliseeritud maailma vanglates püütakse inimesi õpetada seadusekuulekaks. Ometi ütleb statistika, et sellest ei piisa.

Millest ma räägin? Kahtlemata tuleb ette olukordi, millele me lihtsalt reageerime. Näiteks kui meile visatakse midagi, siis me püüame selle automaatselt, ilma midagi mõtlemata, kinni. Või siis nagu Pavlovi koerad. Tunneme head lõhna ja juba neelame sülge. Aga reageerimise alla kuulub ka hea välimusega vastassoo esindajale järele vaatamine, samuti teatud juhtudel agressiivsusele samaga vastamine. Pole vahet, kas verbaalsele või füüsilisele agressiivsusele; kas me ütleme vastu midagi, mida ehk järele mõeldes ei oleks öelnud, või teeme midagi, mille pärast hiljem on ehk piinlik…

Reageerimine on mõtestamata käitumine. Nagu autopiloot. Aga enamasti me siiski mõtleme ja kaalume oma tegusid.  Meie käitumist juhivad meie mõtted. Aga mis juhib meie mõtteid? On neid, kes ütlevad, et meid juhivad nälg, surmahirm ja veel mõni tung… Ometi ütlevad teadlased, et isegi loomade hulgas tuleb ette ennastsalgavat käitumist, mida ei saa seletada pelgalt instinktide või väljaõppega, kui tormatakse päästma kas peremeest või hädasolevat teist looma.

Ma räägin armastusest. Apostel Paulus pühendab armastusele oma esimeses kirjas korintlastele terve peatüki. Ta kirjutab meie jaoks lahti järelduse, et ilma armastuseta ei täida ükski pingutus oma eesmärki. Kui me vaatame kirikukalendris tänase päeva teemat, siis seisab seal „armastusekäsk“, ja selle juures tänase päeva loosungiks on „Nõnda ütleb Issand, kes sind on loonud: Ära karda, sest ma olen sind lunastanud, ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt!“ (Js 43:1).

Me oleme Jumala lapsed, loodud Tema näo järgi ja lunastatud Temaga osaduses olema. Ma võiksin siinkohal hõlpsasti öelda, et Jumal on püha vihaga Jumal, kes nuhtleb kõiki neid, kes tema käskudest üle astuvad, ja seepärast peame meie Teda kartma ja armastama ja igati Tema käskude järgi tegema… (Martin Lutheri Väikese katekismusega on ilmselt suurem osa meist tuttavad). Kui me seda liini mööda edasi mõtleme, siis on Jeesuse sõnad Mäejutluses väga karmid. Ta ei keela ju mitte üksnes valesti tegutsemist, vaid ka valesti mõtlemise. Ei piisa sellest, et me õigesti tegutseme, Ta vaatab ka meie südamesse.

Ometi oleme me ilmselt igaüks kogenud seda, et mõtteid tuleb meile pähe igasuguseid. Ega hingevaenlane ka niisama ei istu. Me võime endale ette kujutada, et nõukogude võim on otsas ja meie mõtete kallale enam keegi ei tüki. Vastupidi: lisaks kõigele muule on n-ö turul nähtaval ja kasutataval külluslikult mõtteid. Meil on mõtte- ja sõnavabadus, igaüks võib ise mõelda või omaks võtta selliseid mõtteid, nagu talle parasjagu parem tundub. Siin on see koht, kus me hätta jääme. Me peame otsustama, mille järgi me valime oma mõtteid oma käitumise aluseks. Ja siin tuleb meile abiks armastusekäsk: armasta ligimest nagu iseennast ja tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks.

Kummalisel kombel jõuame me siit taas selle ideeni, mis omal ajal paljusid eksitas: inimene ise ongi kõigi asjade mõõdupuu. Aga mitte meie instinktidest lähtuvad ihad ja silmapaistvad võimed kogu muu looduga võrreldes ei ole need omadused, mis meid justkui looduse krooniks teevad, vaid meie jumalanäolisus. Käitu teistega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Ole armuline, nagu Isa on armuline. Ja siis ei ole ka Jeesuse sõnad siin karmid, vaid peegeldavad meie käitumist nendega, keda me armastame.

Jeesus räägib Mäejutluses muuhulgas ka leppimisest. Leppimine ei pruugi olla kerge, ometi on see meile arusaadav. Raskem on mõista Jeesuse ütlemist: kisu välja, heida minema! – mis iganes siis, silm või käsi – mis on meile oluline. Ometi suudame me ilmselt igaüks meenutada olukorda, kus me loobusime mingi oma huvi läbisurumisest ja loovutasime võimaluse kellelegi teisele. Oli see suutäis head-paremat, mugavam istekoht või hetk oma aega, et kellegi teise elu kergemaks teha. Või loobumine kenale vastassoo esindajale järele vaatamisest. Ka siin oleme tegelikuks mõõdupuuks ikka meie ise, lihtsalt ei tohi unustada, kus asub selle mõõdupuu prototüüp.

Tema ju näeb, kuidas käsk meid teinekord ära ehmatab, ja Ta ütleb: ära karda! Ka siis, kui kõik ei lähe nii, nagu sa arvad, et on õige, kui sa unustad ennast mõtisklema hingevaenlase poolt ette antud teemadel, või kui sa üldse unustad mõelda ja reageerid ärritajale niisugusel kombel, et mõtlema hakates ei tundu see õige – Jumal ütleb sulle ikka: ära karda, ma olen sind lunastanud ja nimepidi kutsunud. Sest Tema armastab meid ega väsi meid oma riigi jaoks õigele teele juhatamast.

Aamen.


Merike Kütt (1968) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik.

Print Friendly, PDF & Email
English