Artiklid

Kreeka-rooma usundi kujutamine Apostlite tegude raamatus kahe teksti (Ap 14:8–18; 28:1–6) näitel

Üheks olulisemaks murranguks varase kristluse ajaloos oli ristiusu levik Palestiinast Balkani poolsaarele ja Väike-Aasiasse. See ei tähendanud vaid kristluse geograafiliste piiride laienemist, vaid ristiusu sisenemist uude religiooni- ja kultuurikonteksti. Kuigi hellenistlik kultuur oli levinud ka Palestiinas ja selle mõjusid võib leida kõigist eluvaldkondadest – keelest, kirjandusest, olustikust ja ka usundist (vt Hengel 1973; Hengel 1989) –, levis kristlus esialgu siiski peamiselt inimeste hulgas, kelle religioosne ja kultuuriline taust oli judaistlik. Alates 1. sajandi 40-ndatest ja 50-ndatest aastatest hakkas ristiusk laiemalt levima ka kreeka-rooma kultuuritaustaga inimeste hulgas. Tänu sellele saigi kristlusest, mis oli olnud algselt judaismi-sisene uuendusliikumine, rahvaste, keelte ja kultuuride piire ületav kosmopoliitne religioon (vt Lahe 2014).

Ristiusu varast levikut kreeka-rooma maailmas kirjeldab Apostlite tegude raamatu teine pool, peatükid 13–28. Tähelepanu keskpunktis on siin apostel Pauluse tegevus, kuigi põgusalt mainitakse ka teisi misjonäre (Barnabas, Apollos, Priskilla ja Akvilla). Apostlite tegude raamat, mis moodustab Luuka evangeeliumiga ühtse terviku, nn Luuka kaksikteose, pärineb samalt autorilt, kes kirjutas Luuka evangeeliumi ja on dateeritud 1. sajandi viimastesse kümnenditesse (vt Schnelle 2005: 306–307; Jervell 1998: 89–96). Käesoleva lühiartikli teemaks on antiikreligiooni kujutamine Apostlite tegude raamatus. Kuigi viimast kujutatakse teose paljudes jutustustes (vt Klauck 1996), piirdub käesolevate ridade autor siinkohal kahe teksti – Ap 4:14–18 ja 28:1–6 – vaatlusega, et teha nende põhjal järeldusi teatud üldtendentside kohta.


Ap 14:8–18

Teksti võib jagada kolmeks osaks: s-d 8–10 – lugu tervendamisest; s-d 11–13 – Lüstra elanike reaktsioon tervendamisele; s-d 14–18 Pauluse ja Barnaba reaktsioon Lüstra elanike reaktsioonile.

Tervendamislood on Apostlite tegude raamatus sagedased, sest need illustreerivad apostlite meelevalda tervistada, mis omakorda tõendab nende kuulutuse jumalikku legitimatsiooni. Lähimaks paralleeliks sellele tervistamisloole on jalutu tervistamine Ap 3:1jj. Meid huvitav teema on koondatud salmidesse, mis kirjeldavad Lüstra elanike reaktsiooni tervenemisele. Nad ütlevad oma kohalikus, lükaoonia keeles: „Jumalad inimeste sarnasena on tulnud alla meie juurde.“ Siin kasutatud kreekakeelset sõna „sarnasuse“ kohta (homoioma) on Uues Testamendis mujal kasutatud ka Kristuse kohta (nt Fl 2:7, kus öeldakse, et Kristus sai „inimese sarnaseks“). Ka siin kasutatud „allatulemist“ väljendav verb (katabaino) esineb mujal (eriti Johannese evangeeliumis) kristoloogilises seoses. Mõlemal juhul on mõeldud allatulekut ruumilisena kujutletud jumalikust sfäärist ehk taevast.

Edasi teatatakse s-s 12, et Lüstra elanikud hüüdsid Barnabast Zeusiks, Paulust aga Hermeseks, sest tema kõneles. S-s 13 kirjeldatakse ettevalmistusi ohverdamiseks: linna väravate ees asunud Zeusi preester tõi kohale härjad ja lillevanikud, et Barnabale ja Paulusele kui jumalatele ohverdada. S-s 14–18 kirjeldatakse Barnabase ja Pauluse reaktsiooni ohverdamisettevalmistustele: nad käristasid oma rõivaid (s 14), mis oli vaga juudi reaktsioon pühaduse teotusele (vrd Jeesuse ülekuulamisega süneedrioni ees, kus Jeesuselt küsitakse, kas ta on „Messias, Kiidetava poeg“, ja Jeesus vastab „Mina olen“, mille peale ülempreester käristab oma rõivaid (Mk 14:63)). Järgneb Pauluse ja Barnabase seletus, et nad on samasugused inimesed nagu Lüstra elanikud. Oma kuulutust iseloomustavad nad üleskutsena pöörduda tühjadest asjadest elava Jumala poole ja sõnumina Jumalast kui Loojast, kes kõik on teinud. S-s 16 mainivad nad ka, et Jumal lubas muistsetel aegadel käia paganaid nende eneste teid mööda. Siin vastandub kristlik usk ja elu, mille kohta Ap kasutab sõna hodos („tee“), paganate „teedele“. Loomisteolooga ühendamine motiiviga ajast, mil Jumal laskis paganatel käia oma teedel, meenutab Pauluse Areopaagi kõnet (Ap 17:24–30), kus on samuti juttu Jumalast, kes on loonud kõik, ning „teadmatuse aegadest“, mida Jumal on senini, st kuni Kristuse tulekuni, sallinud. S-s 18 teatatakse, et Paulusel ja Barnabasel õnnestus plaanitud ohverdamist takistada.

Lugu apostlitest Lüstras kirjeldab Pauluse ja Barnaba esimest kohtumist kreeka-rooma usundiga. Varem kohtuvad apostlid vaid juudi päritolu maagidega, kellest üks, Siimon Samaarias, ei ole ilmselgelt maag tavatähenduses, vaid ennast Jumala kehastuseks pidav karismaatik, kes on ümberstiliseeritud nõiaks. Selle ümberstiliseerimise poleemiline tendents on ilmne (vt Lahe 2006: 1069–1110).

Lüstra juhtumi religioonilooline taust on realistlik. Jumalaid usuti viibivat kahel tasandil: taevases maailmas (juba varakult hakati jumalate elupaika Olümpose mäel, millest räägib Homeros, tõlgendama taevana; vt selle kohta Burkert 2016: 152–187) ja oma kultuskujudes. Usuti, et aeg-ajalt tulevad nad alla maa peale, kusjuures nad ei kehastu inimeseks kristliku inkarnatsiooniõpetuse mõttes, vaid säilitavad oma loomuliku kuju, st nad ongi inimkujulised. Apostlite tõlgendamine jumalatena on mõistetav, lähtudes antiiksest arusaamast, et imed on jumalikkuse avaldused (jumalad teevad imesid). Pauluse tõlgendamine Hermeseks on seletatav Hermese rolliga jumaliku kõnelejana. Mõlema jumala külaskäigust inimeste juurde räägib ka rooma luuletaja Ovidius oma teoses „Metamorfoosid“. Lükaoonia maakonnast on leitud rooma ajajärgust pärit raidkirju, mis mainivad Zeusi ja Hermest koos, nii et näib, et see jumalik paar oli selles piirkonnas austatud. Ka ohverdamise ettevalmistusi on kirjeldatud realistlikult. Ohverdada tahetakse härgi – loomi, keda peeti eriliselt Zeusile kuuluvaiks. Ohverdamine toimus väljaspool templit lageda taeva all ning selleks kasutati ka lillevanikuid, millega kaunistati nii ohvriloomad kui ka ohverdajad, kes kandsid vanikuid peas. Taolisi kaunistatud ohvriloomi on kujutatud kreeka-rooma kunstis sageli (vt fotot). Pauluse ja Barnabase reaktsiooni kirjeldatakse siin stereotüüpselt juutlikuna – nad näevad loodu austamises Looja asemel pühaduseteotust (vrd Rm 1:18jj). Tähelepanuväärne on selles loos, et Paulus ja Barnabas ei kuuluta Lüstra elanikele Kristust, vaid nad kutsuvad üksnes üles pöörduma elava Jumala poole. Seega ei lähe nad siin judaismi poleemikast paganlusega kaugemale (erinevalt Pauluse Areopaagi kõnest, mille viimases osas räägitakse Kristusest ja ülestõusmisest, vt Ap 17:31).


Ohverdamissteen Rooma keisririigi ajajärgust (Hierapolise Arheoloogiamuuseum, Türgi); foto: Ursula Vent)


Ap 28:1–6

Tekst jutustab laevahukust pääsenud Pauluse ja ta kaaslaste sattumisest Melite saarele, mida on identifitseeritud erinevalt. Levinuim on saare samastamine Maltaga, kuid on pakutud teisigi saari. Lugu iseenesest on aga selline, et see võiks olla toimunud ükskõik millises kreeka-rooma maailma paigas. Siin räägitakse saareelanikest, kelle kohta kasutatakse nimetust barbaroi, kuid mitte halvustavas tähenduses, vaid selleks, et rõhutada nende umbkeelsust. „Barbarid“ kohtlesid Paulust ja ta kaaslasi külalislahkelt, süüdates lõkke, et nad sooja saaksid. Kui Paulus tahtis heita lõkkesse hagu, ilmus välja mürkmadu, kes salvas teda kätte. Kohalikud seletasid juhtumit nii, et Paulus on ilmselt mõrtsukas, kes on küll pääsenud uppumissurmast, kuid kes ei pääsenud siiski õiglusejumalanna Dike kohtumõistmisest mao läbi. Kui Paulusega aga midagi ei juhtunud, muutsid nad oma arvamust temast ja hakkasid teda pidama mingiks jumalaks – milliseks, see tekstist ei selgu. Luukas ei kahtle, et siin on tegemist imega, kuid selle tõlgendus on tema arvates väär, kuna taas ei austa paganad mitte tõelist Jumalat, keda Paulus teenib, vaid peavad teda ennast ekslikult jumalaks. Seoses, kus jutustus paikneb (Pauluse teekond Rooma), tahab lugu rõhutada ilmselt rohkem Jumala kaitset (Paulus jõuab õnnelikult Rooma) kui näidata Paulust imetegijana. Kui eelmises loos oli tegemist imelise tervistumisega, siis siin on tegemist imelise pääsemisega. Sarnane on aga mõlemas loos kohalike reaktsioon, milleks on apostlite jumalikustamine.

Tehes kokkuvõtet mõlemast tekstist, võib öelda, et antiikusundi kontekstis on mõlemad lood iseenesest usutavad, kuid kriitilisele lugejale hakkab neis lugudes silma siiski mõningane ülepingutatus. Kuigi jumalad võisid kreeka-rooma usundis vahel külastada surelikke ja imelisi sündmusi peeti jumalikkuse avaldumisvormiks, ei eeldanud imed jumalate vahetut kohalolekut. Antiikusundi loogika seisukohalt oleks usutavam, et imetegu korda saatnud meest peetakse küll jumalatega lähedaselt seotuks või koguni jumalikuks, kuid mitte tingimata jumalaks endaks. Kuna sama muster kordub mõlemas loos, siis võib öelda, et neis lugudes kujutatakse antiikusundit lähtudes teatud stereotüüpidest, mis olid antiikusundi kohta loodud hellenistlikus judaismis. Neist üks levinumaid oli paganate kalduvus kõiki loodud asju ja olendeid jumalateks muuta, mis kumab läbi ka Rooma kirja algusest, kus Paulus räägib kujude austamisest (vt Rm 1:23). Analoogilisi stereotüüpe võib leida teistestki Apostlite tegude raamatu lugudest, mis kirjeldavad antiikreligiooni. See tõsiasi lubab väita, et Apostlite tegude raamatu kirjeldused „paganlusest“ ei eelda eksaktseid teadmisi kreeka-rooma usundist, vaid on üles ehitatud stereotüüpidele, mille olid sellest religioonist loonud hellenistlikus kultuurikeskkonnas üles kasvanud juudid. Apostlite tegude raamatu kirjeldusele „paganlusest“ võib leida rohkesti paralleele hilishellenismi ja Rooma ajajärgu juudi kirjandusest. Selliseid paralleele pakuvad näiteks Saalomoni Tarkuseraamat, Aleksandria Philon ja Josephus Flavius.


Kirjandus

Bruce, F. F. 1990. The Acts of the Apostles: The Greek Text with Introduction and Commentary. Cambridge: Eerdmans.

Bukert, W. 2016. Kreeklased ja idamaad. Homerosest maagideni. Tallinn: TLÜ kirjastus.

Hengel, M. 1973. Judentum und Hellenismus. Studien zu ihrer Begegnung unter besonderer Berücksichtigung Palästinas bis zur Mitte des 2. Jh.s v. Chr. 2., durchges. und erg. Aufl. Tübingen: Mohr Siebeck.

Hengel, M. 1989. The “Hellenization” of Judaea in the First Century after Christ. London, Philadelphia: Wipf & Stock.

Jervell, J. 1998. Die Apostelgeschichte (Kritisch-exegetischer Kommentar über das Neue Testament). Göttingen: Vanderhoeck & Ruprecht.

Klauck, H. J. 1996. Magie und Heidentum in der Apostelgeschichte des Lukas. Stuttgart: Katholisches Bibelwerk.

Lahe, J. 2006. „Kas Siimon Nõid oli gnostik?“ – Akadeemia 5/6, 1069–1110.

Lahe, J. 2014. „Kohanemisvõimeline kristlus, 1. osa“ – Kirik & Teoloogia (26.06).

Pesch, R. 2003. Die Apostelgeschichte (Evangelisch-Katholischer Kommentar zum Neuen Testament, Bd. 5). Zürich: Benziger.

Scheider, G. 2002. Apostelgeschichte (Herders theologischer Kommentar zum Neuen Testament, Bd. 5). Freiburg, Basel, Wien: Herder.

Schnelle, U. 2005. Einleitung in das Neue Testament. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.



Jaan Lahe (1971), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi piibliteaduste professor, Tallinna Ülikooli kultuuri- ja religiooniuuringute dotsent ning EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.

Print Friendly, PDF & Email
English