Esiletõstetud lood

Koos Jeesusega (Jh 16:23–33)

„Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel. Paluge, ja te saate, et teie rõõm oleks täielik! Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avali-kult. Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest, sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.” Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.” Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi. Ja ometi ma ei ole üksi, sest Isa on minuga. Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.”“ (Jh 16:23–33)

Kui olete kokku puutunud inimesega, kes teab ette oma peatset lahkumist, siis reeglina tahab ta sellest rääkida. Suurim viga, mida surija lähedane inimene võib teha, on hakata ümber lükkama või isegi naeruvääristama lahkumise jutte. Põhjuseks võib olla kuulaja abitus surijat aidata. Ka surmaks peab ette valmistama. Enda matuste ning lähedaste edasise elu jaoks suuniste andmine annab hingele rahu. Seda rahu vajavad ka need, kes leinama jäävad. Teadmine, et on käitutud lahkunu soovide kohaselt, annab jõudu edasi liikuda. Selleks peab aga kuulama ja veelkord kuulama.

Vanas Testamendis on kirjas„Hea inimene jätab pärandi lastelastelegi, aga patuse vara talletatakse õigele“ (Õp 13:22).Tundsin kord üht isa, kelle äkiline surm ei andnud võimalust jagada suuniseid järgnevateks aastateks. Ometi ei jäänud perele kanda ränkraske kaos, vaid majanduslik turvatunne. Tööka mehena oli perele soetatud mitme aasta küttevaru, talongide ajastu raskustele vaatamata jätkus sahvris toiduaineid, mida lauale panna. Ainus, milles pereisa ei saanud aidata, oli lein pereliikmete südametes. Leina erinevad etapid pidi pere ise läbima.

Tänases kirjakohas annab Jeesus juhiseid, kuidas käituda peale Tema surma. „Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel“(Jh 16:23). Kõigepealt annab Ta korralduse pöörduda Taevase Isa poole Jeesuse ehk enda nimel. Jüngritele on selline korraldus uudis. Jah, nad on saanud juhise lugeda meieisapalvet, kus pöördutakse Taevase Isa poole ja kindlasti nad imestasid, et inimene võis taeva ja maa loojat kutsuda oma isaks. Aga Jeesuse nimel polnud varem jüngrid midagi palunud. Nüüd aga oli aeg tõusta palvetamises uuele tasemele.Kui usklik inimene läheb palves Jumala ette, siis ta toetub Jeesusele endale ja Tema teenetele. Olulised ei ole inimese saavutused ega mure suurus, vaid ainult Jeesus, kes meid Isa trooni ees esindab.

Selle mõtte ilmestamiseks räägin loo poisist, kes tahtis näha oma maa kuningat. Ta oli kuulnud palju head kuninga õiglusest ning lossi suursugususest. Nii seadiski ta sammud lossi suunas. Loomulikult ei lasknud teda valvur sisse. Poisi palved pääseda kuninga juurde lükati kindlalt ja rangelt kõrvale. Teadmatuses kössitas poiss värava taga kuni ta juurde tuli umbes temavanune hästi riietatud poiss. Vestluses selgus väikese ränduri mure ja suur soov näha kuningat. Nüüd toimus kõik justkui unes. „Tule minuga kaasa!“ kutsus võõras poiss ning viis ta otse värava juurde. Valvur avas sõnalausumata raudvärava, samuti avanesid ka lossi kõik uksed. „Kes see poiss küll on,“ mõtles väike rändur kui ta sammus läbi uhkete koridoride ja tubade. Siis jõudsid poisid suurde saali ja seal istuski kuningas oma troonil! Üle saali kõlas rõõmus tervitus: „Isa, see on minu uus sõber! Ta tahtis väga sinuga kohtuda.“ Kuidas oli võimalik väikesel lihtsal poisil pääseda kuninga juurde? Eks ikka seetõttu, et tema abistaja oli kuninga poeg. Kuninga pojal on õigus alati oma isaga kohtuda.

Niisamuti ka meil, kui me hoiame kuningapoja ligi, kelleks on meile Jeesus. Kui Jeesus on saanud meile Päästjaks, siis saame iga päev Tema nimel tulla palves Isa Jumala ette. Kui Poeg on pärija, siis oleme ka meie pärijad. Isa kuuleb meie palveid niisama hea meelega, nagu ta kuuleb ka Jeesuse palveid, sest Isa armastab kõiki neid, kes pole põlanud seda päästet, mille ta on valmistanud Jeesuses. Jeesus ütleb: „Sest Isa ise armastab teid, kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest“ (Jh 16:27). Jeesus annab jüngritele teada, et Ta on tulnud maailma taevast, Isa juurest ja nõnda samuti läheb Ta sinna tagasi. Selle lausega annab ta teada oma päritolu ja millega on õigupoolest Tema päästes tegemist. Tänu selle tõe otsesele esitamisele saab jüngritele selgeks, et Jeesus on pärit Jumala juurest. Eelnevalt oli neile jäänud Jeesuse jutust palju arusaamatuks, sest nad ei osanud lahti seletada Jeesuse poolt toodud võrdumeid. Meilegi peaks olema selge, et Jeesus on inimeseks saanud Jumal. Nii selgelt on Ta seda ilmutanud meile Johannese evangeeliumis erinevatel viisidel ikka ja jälle. Näib, et jüngridki olid veendunud, et Jeesus oli Vanas Testamendis tõotatud Messias, Jumala ainus poeg ja maailma päästja. Samal ajal ei usaldanud nad seda teadmist seostada nende süngete aegadega, millest nad varsti pidid läbi minema. Meil on aga võrreldes jüngritega seda kergem uskuda, sest meie saame olla tagantjärele targad. Sellest hoolimata on meie ajal palju neid, kes ei suuda seda tõde mõista. Jeesus julgustab oma jüngreid olema julged, sest Tema on maailma ära võitnud. Jeesus julgustab jüngreid, olles ise teadlik, et nad jätavad Ta üksi. Neist pole Talle abi järgnevates sündmustes. Kuid Ta teab, et Tema osadus Isaga on jätkuv.

Jeesust võib usaldada. Tema juures on täiesti turvaline. Jeesus rääkis siin ebameeldivatest ja hirmutavatest asjadest, mis on varsti käes. Sellest hoolimata ütles Ta: „Ma rääkisin, et teil oleks rahu“. Tema jüngritel on rahu sellest hoolimata, et neid maailmas ahistatakse. See, mida Jeesus on teinud, on nii suur, et maailm ei suuda seda kõigutada. Jeesus ei loo jüngritele illusioone selle kohta, mis neid maailmas ootab, aga sellest hoolimata tagab ta neile täieliku turvalisuse. Jeesus ja Tema päästetööd on tõesti imelised, inimmõistusele lausa käsitlematud. Selliste julgustavate sõnadega lõpetab Jeesus oma kõne jüngritele. Aga Ta ei vaiki veel. Tema rahusõnum kehtib ka tänapäeval kõigile neile, kes usuvad. Aamen.


Juhan Rumm (1942) on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Väike-Maarja ja Tamsalu koguduste diakon.

Print Friendly, PDF & Email
English